[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 17 artiklit

aru111› ‹s

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2.tänapäeval hrl. püsiühendeisselgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3.tänapäeval piiratud arvus ühenditeshulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

ajast ja arust vt aeg

aru andma
millegi kohta seletust, selgitusi v. ülevaadet andma; aruandega esinema. Tal tuleb oma tegudest aru anda. Osakonnajuhataja pidi aru andma, miks tööd ei edene. Rahvasaadik peab aru andma valijaile. *Kümme minutit, mida ei tulnud kuhugi arvesse panna, mille üle ei tulnud aru anda. P. Viiding. *Pommer annab vallamajas volikogu ees aru. M. Traat.

aru peast võtma
arutuks tegema. Viin on sul viimasegi aru peast võtnud.

aru pidama

1. (järele) mõtlema v. kaaluma, kaalutlema. Ta näis millegi üle aru pidavat. Pidasin aru, kuidas sellest emale rääkida. Hüpati pikka aru pidamata vette. *Vanamees istus kütmata toas ja pidas aru, et peaks naise võtma. A. Valton.
2. nõu pidama, arutlema. Tarvis seltsi juhatus kokku kutsuda ning aru pidada. Mehed tulid kokku asja üle aru pidama. Pidasid isekeskis aru, mida teha.

aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

aru saama
mõistma, taipama. Ma ei saanud aru, mis ta rääkis. Kas sa prantsuse keelest saad aru? Ta ei saa naljast aru. Ta on haige inimene, temast tuleb aru saada. Ma saan niimoodi aru, et ta hoidub meist eemale.

arust ära (olema)
peast segane, pöörane, hull (olema). Mis sa teed, kas sa oled arust ära! Ta oli rõõmu pärast lausa arust ära. Lõhub tööd teha nagu arust ära.

aru tegema
van otsust v. järeldust tegema; aru andma. *Ta ei märka endale praegu veel vähemat kui aru teha sellest vahvusest, selle ohvrimeelsuse suurusest, mida tema päästja oma ettevõttega on üles näidanud. E. Vilde.

aru tuleb pähe, aru on peas
(keegi) muutub mõistlikuks; on mõistlik v. taiplik. Millal sulle küll aru pähe tuleb? Otsusta ise, sul ka aru peas.

ei ole aru ega otsa ~ otsa ega aru, kus [millegi] ots või aru

1. ei ole piiri, lõppu, otsa ega äärt. Nüüd polnud nende rõõmul enam aru ega otsa. *Sina rühmad, et ei ole aru ega otsa. J. Parijõgi.
2. mitte mingit selgust, täielik segapuder. Tema juttudel ei ole otsa ega aru. *Mis teha? Kuhu minna? Kõik lõngad mu peas jooksid lootusetult sassi, ei otsa ega aru. H. Sergo.

[millestki] ei saa aru ega otsa ~ otsa ega aru
(millestki) ei saa selgust. Tema jutust ei saa õiget otsa ega aru. Ma ei saanud tükk aega otsa ega aru, mis oli juhtunud.

endale ~ enesele aru andma
milleski selgusele jõudma, midagi mõistma. Sageli me ei anna endale aru, kuidas meie sõnad teistele mõjuda võivad. *Alles nüüd annan endale selgemini aru, kus ma õieti viibin. O. Luts.

ilma aru ning ~ ja otsata

1. lõpmata palju, väga suurel arvul. *Olen vägev mees, mul on aardeid ja kalliskive ilma aru ning otsata .. F. Tuglas (tlk).
2. selguseta, segane. *.. see oli igatahes nupumehe mõte küll, praegusel ilma aru ja otsata ajal õige pealegi. J. Kross.

kuhu ~ kus sa selle aruga (lähed), kus selle aru ots
(samas ühenduses mainitu võimatust v. naeruväärsust väljendavad hüüatused). Temast nüüd abistajat või aitajat – kus sa selle aruga! Kus selle aru ots – panna Jaan pesu pesema! *Talupoegi lastakse nüüd keisri ette – kuhu sa selle aruga lähed! E. Vilde.

mis [kelle(l)gi] arus on, mis [kelle(l)gi] arusse on läinud
(küsimused juhul, kui keegi oma teguviisiga hämmastab, kui kaheldakse kellegi terves mõistuses). *Mis nende meeste arus küll on, et just niisukesed meeldivad. A. H. Tammsaare.

aru211› ‹s
kuiv rohumaa (hrl. mineraalmuldadel), aruniit, arurohumaa. *.. hulkus tüki aega arus kadakate ja kivide vahel. J. Vorms.
▷ Liitsõnad: loo|aru, nõmmearu.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur