[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

armas ‹armsa, armsat 16 või armast 17› ‹adj›

1. armastatud, kallis. Armas ema, õde, mees. Minu kõige armsam tädi. Siiski oli see tüdruk Sandrile armas. Meile armsaks saanud kool, laul. Tahaksin olla jälle armsas kodus. Meie armas kodumaa. Ärge unustage armast emakeelt! Jookse, kui sulle elu on armas. Mida armsam laps, seda kibedam vits. | iroon. Armsad sugulased hoolitsesid selle eest, et naine kõik teada saaks. Meie armas koolivend valetab, nii et suu suitseb. || (kesk- v. ülivõrdes:) lemmik-. Tema armsaim ajaviide, tegevus, laul. Lapse armsamad mänguasjad. Minu armsaim raamat. Missugune on su kõige armsam lill? *Tema armsamaks toiminguks näis olevat võtta napsi .. J. Vahtra. || (pöördumisfraasides, näit. kirja v. kõne alguses). Armas sõber! Armsad kuulajad! Aga, armas inimene, sa ju lubasid! Sul on õigus, armas Jaan. *„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. A. H. Tammsaare.
2. kena, meeldiv, sümpaatne; lahke, armastusväärne. Küll teil on armsad lapsed. Perenaine oli meie vastu väga armas. Tal on suured armsad silmad. Kassipojad on nii armsad. Kui armsad on kevadel esimesed sinililled! | (viisakusvormelites). Väga armas, et tulid! Armas kuulda, et teil kõik hästi läheb. Leili ja Mari, olge nii armsad ja tehke see ära! *Kui armas Sinust, et Sa vaeva paljuks ei pidanud. E. Krusten. || hubane, õdus. Kodus oli kõik puhas ja armas. *Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille armsas õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. F. Tuglas (tlk).
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|armas, üliarmas; halearmas

kallim ‹-a 2› ‹s›
armastatud inimene (vastassugupool), armastatu, armsam, kallike. Tüdruk läheb kallimaga kohtamisele. Pojal on juba oma kindel kallim. Kas see oli mõni su vana kallim? Prits on endale uue kallima leidnud.

kallis ‹kalli, kallist; kallite 17 või kalliste 19›
I. ‹adj›
1. hinnaline, palju maksev; kulukas; ant. odav. Kallis aparatuur. Kallid kingitused, ehted. Kallis ülikond, kasukas, kübar, vaip. Kallist puust mööbel. See raamat on küllalt kallis. Mõned kaubad läksid kallimaks. Kalkuniliha on sealihast kallim. Korter oli liiga kallis. Värske aedvili on kevadel kallis. Kui kallis see hobune on? Tootmine on väga kallis. Restoranis lõunatamine läheb kalliks. Ostjal kallis, müüjal odav. Mis kallis, see kaunis, mis odav, see mäda. || suur, kõrge (hinna, rahalise tasusumma kohta). Müüs vilja kalli raha eest. Kallis rätsep, kingsepp 'kes võtab töö eest kõrget tasu'. See on väga kallis kauplus.
2. piltl oluline, tähtis, väärtuslik. Praegu on iga minut kallis. Ma ei või sellele oma kallist aega raisata. Tervis on kõige kallim vara. Päästku end, kel elu kallis! Ma pean tema sõprust kalliks. Hea nõu on kallis 'on hädasti tarvilik, kulub hädasti ära, on kiiresti vajalik'. *.. ja üks kallis asi on see, et siingi on vaba iga kolmas päev. O. Luts.
3. armas (1. täh.), südamelähedane. Kallis isa, õde, naine. Kallis kodumaa, emakeel, lapsepõlvekodu. Kallid külalised. Kasupoeg on talle sama kallis kui oma laps. Peab seda mälestuseset väga kalliks. Kui sa teaksid, kui kallis sa mulle oled! Tema mälestus on meile kallis. *On veetlust veel nendes tõdedes, / mis nooruses saanud kalliks .. J. Kärner. | iroon. Mu kallid naabrid mürgeldasid eile poole ööni. || (pöördumisfraasides, ka hüvastijätul). Kallis ema! Kallis sõber! Kallid lapsed! Maali, kallis! Aga kallid inimesed, mis saan mina sinna parata! Aga nüüd kallist nägemist, rahu!
▷ Liitsõnad: kullakallis.
4. (tagasihoidliku soovi, palve puhul:) hea, lahke, vastutulelik. Olge nii kallis ja öelge, kui palju on kell. *Kas sa ei oleks nii kallis ja ei laenaks mulle selle summa? M. Metsanurk.
5. õnnis, püha, pühalik. Kallil pühade ajal. Kallis jõulu-, jõululaupäeva õhtu. *Kallis laupäeva õhtu, nüüd's mõni inimene enam toimetab kesal .. A. Jakobson.
6. esineb vananevais imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Tule kallis aeg appi, või tema ei lähe! Kallis taevas küll, mis nüüd saab!
II. ‹s› armastatud, lähedane inimene; kallim. Oota mind, kallis! „Valli, kuule!” – „Mis on, mu kallis?”. *.. kes hämaral pargiteel kalliga kohtus .. F. Kotta.

rahva|laulik

1. rahva laulupärimuse vahendaja, hrl. ka andekas improviseerija. Eesti rahvalaulikud olid enamasti naised. Setu rahvalaulik Miko Ode.
2. lihtsate rahvalike laulude, värsside looja, rahva armastatud luuletaja. Hando Runnelit on nimetatud tänapäeva rahvalaulikuks.

rahvalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. rahvale omane, tema vaimule, tõekspidamistele, arusaamadele vastav, rahvapärane, rahva-. Rahvalikud kombed, tantsud, toidud. Rahvalikud laulud ja pillilood. Kalasport on üks rahvalikumaid spordialasid. Rahvalik kultuur, kirjandus. Rahvalikud kõnekäänud, väljendid. Autori keel on lopsakas ja värvikas, heas mõttes rahvalik. Selle kirjaniku looming on läbinisti rahvalik. Teose tüübid on rahvalikud.
2. rahva seas tuntud ja armastatud, populaarne. *„Rahvamees” ei ole tihti mitte rahvalik mees. Kurgjal ei olnud ta [= C. R. Jakobson] kaugeltki populaarne, küll aga Viljandis. J. Luiga.
Omaette tähendusega liitsõnad: üldrahvalik

rahva|poeet
rahvalik, rahva poolt armastatud luuletaja. Šoti rahvapoeet Robert Burns.