[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahk ‹aha 23› ‹s›
hrv loba, lõõpimine, lõõpjutt. *Eks ta kuulnud meie ahka, pannud asja omamoodi ümber ja rääkinud ülemusele ette. R. Vaidlo.

alk ‹algi 21› ‹s›
zool põhjamail pesitsev musta üla- ja valge alapoolega varesesuurune merelind (Alca torda)

are ‹-da 2› ‹adj›
selge, selgesti eristatav, kindlate piirjoontega. Küllalt aredad reeglid. Piir murde- ja kirjakeele vahel polnud kuigi are. *.. kõik asjad muutusid aredaks ja hääled selgeks .. J. Kross.

arg ‹ara 23› ‹adj›

1. kergesti hirmu tundev, hirmutunnet mitte alla suruda suutev ning hädaohtu vältiv, kartlik; ant. julge. Arg mehike. Ta on võrdlemisi ara verega. Ei tohi ülemuste ees araks lüüa. Ei tohi lapsi hirmutada ega araks teha. Ma pole kõige aremate killast. Argadest ei saa alpiniste. Arg nagu jänes. *Minu moodi arga nahka prouasid kogunes tosinkond voori. J. Kross.
2. arglik, häbelikult tagasihoidlik, uje. Arg ja häbelik noormees, tütarlaps. Naiste seltskonnas muutub ta araks. Ta on nii arg, et punastub, kui peab midagi ütlema. Tüdrukud heitsid argu pilke poiste poole. Hakkasin aral häälel rääkima. *Ma tahaksin nüüd teha sulle pai – / ja teengi seda mõnes aras salmis. L. Hainsalu.
3. piltl vaevu märgatav, tagasihoidlik, õrn, tärkav. Kevade esimesed arad rohulibled. Mõned arad lootusekiired. *Süttis värisev tuluke, väike arg leek .. L. Promet.
4. hrv tundlik, hell. Hambad jäid hapudest marjadest araks. *„Äkiline valgus teeb silmad araks,” ütleb Miina ema. Juh. Liiv. *Ja lastes sammalt paita jalgu [türnpuu ogadest] argu, / ma kivilt kivi pääle astun targu. V. Ridala.

arm ‹-i 21› ‹s›
paranenud koekahjustuse (hrl. haava) jälg. Suur, sügav, lai, värske arm. Üle põse jooksis pikk punetav arm. Haav kasvas küll kinni, kuid arm jäi järele. Tal on põsel, säärel, suu limaskestal, peas, kubemes arm. Armidest moonutatud nägu. Keha täis arme. Rõuged jätsid armid näkku, näole. Puutüvel on pommikildude armid. | piltl. *Sõda niigi jätab armid, / hingevead ja kombed karmid .. U. Laht.
▷ Liitsõnad: haava|arm, kuuli|arm, mõõga|arm, operatsiooni|arm, põletus|arm, rõugearm.

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. | piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armu heitma
halastama. Oma vaenlastele ta armu ei heitnud. Teisi kritiseerides ei heitnud ta armu ka iseendale. *Halasta! Heida armu oma rahva peale! H. Raudsepp. *.. inimesed töötavad iseendile armu heitmata, kuni jaksu on. O. Jõgi (tlk).

arp ‹arbu 21› ‹s›
folkl nõiatrumm; sõela- v. muukujuline nõidus- v. ennustusvahend. Arpu lööma 'arbuma'. *Oli [paater] küla kaudu otsinud arpusid, puruks peksnud puuslikke .. A. Sinkel.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

ajast ja arust vt aeg

aru andma
millegi kohta seletust, selgitusi v. ülevaadet andma; aruandega esinema. Tal tuleb oma tegudest aru anda. Osakonnajuhataja pidi aru andma, miks tööd ei edene. Rahvasaadik peab aru andma valijaile. *Kümme minutit, mida ei tulnud kuhugi arvesse panna, mille üle ei tulnud aru anda. P. Viiding. *Pommer annab vallamajas volikogu ees aru. M. Traat.

aru peast võtma
arutuks tegema. Viin on sul viimasegi aru peast võtnud.

aru pidama

1. (järele) mõtlema v. kaaluma, kaalutlema. Ta näis millegi üle aru pidavat. Pidasin aru, kuidas sellest emale rääkida. Hüpati pikka aru pidamata vette. *Vanamees istus kütmata toas ja pidas aru, et peaks naise võtma. A. Valton.
2. nõu pidama, arutlema. Tarvis seltsi juhatus kokku kutsuda ning aru pidada. Mehed tulid kokku asja üle aru pidama. Pidasid isekeskis aru, mida teha.

aru pähe panema, aru pähe võtma
milleski arukas v. mõistlikus veenma; aru saama v. mõistlikuks muutuma. Sõbrad püüdsid talle aru pähe panna. Võta aru pähe, ära räägi rumalusi.

aru saama
mõistma, taipama. Ma ei saanud aru, mis ta rääkis. Kas sa prantsuse keelest saad aru? Ta ei saa naljast aru. Ta on haige inimene, temast tuleb aru saada. Ma saan niimoodi aru, et ta hoidub meist eemale.

arust ära (olema)
peast segane, pöörane, hull (olema). Mis sa teed, kas sa oled arust ära! Ta oli rõõmu pärast lausa arust ära. Lõhub tööd teha nagu arust ära.

aru tegema
van otsust v. järeldust tegema; aru andma. *Ta ei märka endale praegu veel vähemat kui aru teha sellest vahvusest, selle ohvrimeelsuse suurusest, mida tema päästja oma ettevõttega on üles näidanud. E. Vilde.

aru tuleb pähe, aru on peas
(keegi) muutub mõistlikuks; on mõistlik v. taiplik. Millal sulle küll aru pähe tuleb? Otsusta ise, sul ka aru peas.

ei ole aru ega otsa ~ otsa ega aru, kus [millegi] ots või aru

1. ei ole piiri, lõppu, otsa ega äärt. Nüüd polnud nende rõõmul enam aru ega otsa. *Sina rühmad, et ei ole aru ega otsa. J. Parijõgi.
2. mitte mingit selgust, täielik segapuder. Tema juttudel ei ole otsa ega aru. *Mis teha? Kuhu minna? Kõik lõngad mu peas jooksid lootusetult sassi, ei otsa ega aru. H. Sergo.

[millestki] ei saa aru ega otsa ~ otsa ega aru
(millestki) ei saa selgust. Tema jutust ei saa õiget otsa ega aru. Ma ei saanud tükk aega otsa ega aru, mis oli juhtunud.

endale ~ enesele aru andma
milleski selgusele jõudma, midagi mõistma. Sageli me ei anna endale aru, kuidas meie sõnad teistele mõjuda võivad. *Alles nüüd annan endale selgemini aru, kus ma õieti viibin. O. Luts.

ilma aru ning ~ ja otsata

1. lõpmata palju, väga suurel arvul. *Olen vägev mees, mul on aardeid ja kalliskive ilma aru ning otsata .. F. Tuglas (tlk).
2. selguseta, segane. *.. see oli igatahes nupumehe mõte küll, praegusel ilma aru ja otsata ajal õige pealegi. J. Kross.

kuhu ~ kus sa selle aruga (lähed), kus selle aru ots
(samas ühenduses mainitu võimatust v. naeruväärsust väljendavad hüüatused). Temast nüüd abistajat või aitajat – kus sa selle aruga! Kus selle aru ots – panna Jaan pesu pesema! *Talupoegi lastakse nüüd keisri ette – kuhu sa selle aruga lähed! E. Vilde.

mis [kelle(l)gi] arus on, mis [kelle(l)gi] arusse on läinud
(küsimused juhul, kui keegi oma teguviisiga hämmastab, kui kaheldakse kellegi terves mõistuses). *Mis nende meeste arus küll on, et just niisukesed meeldivad. A. H. Tammsaare.

aru2 ‹11› ‹s›
kuiv rohumaa (hrl. mineraalmuldadel), aruniit, arurohumaa. *.. hulkus tüki aega arus kadakate ja kivide vahel. J. Vorms.
▷ Liitsõnad: loo|aru, nõmmearu.

arv ‹-u 21› ‹s›

1. kvantiteeti väljendav üks matemaatika põhimõisteid. Arvud ühest kuni sajani. Positiivsed, negatiivsed arvud. Konkreetne, abstraktne arv. Ühe-, mitmekohaline arv. Paaritud arvud. Suur, astronoomiline arv. Arve liitma, lahutama, korrutama, jagama. Arvu taandama. Leiame ruutjuure arvust 16. Kirjutage arv 71 Rooma numbritega. || ‹sg.› kellegi v. millegi hulk v. kogus. Tallinna elanike arv. Kuulajate arv ulatus tuhandeni. Romaani lehekülgede arv. Tohutu arv rändrahne. Rahvast oli suurel, tohutul arvul kokku tulnud. Piiratud, piiramatul, suuremal arvul. Riik on laste ajutraumade arvult maailmas esikohal.
▷ Liitsõnad: aasta|arv, absoluut|arv, alg|arv, detsimaal|arv, imaginaar|arv, irratsionaal|arv, järg|arv, kahend|arv, kogu|arv, kompleks|arv, kontroll|arv, kord|arv, kümnend|arv, liht|arv, liit|arv, massi|arv, murd|arv, mõõt|arv, naturaal|arv, näit|arv, paaris|arv, põhi|arv, rahva|arv, ratsionaal|arv, reaal|arv, sega|arv, suht|arv, trüki|arv, täis|arv, vastand|arv, õnne|arv, üldarv.
2. keel objektide hulka (hrl. ainsust v. mitmust) märkiv grammatiline kategooria, nuumerus

ask ‹asa 23› ‹s›
luulek askus, lumm. *Taat hobust kõnetas kui last / ja tõrksat virgutada suutis, / liig erka rahulikuks muutis / ta sõna nagu mingi ask. J. Sütiste.

ask ‹asu 21› ‹s›
murd praht, rämps, prügi. *Põrand oli täis õhtust asku. Kolde ees vedeles kartulikoorenirmeid ja söepuru. R. Sirge.

auk ‹augu 21› ‹s›

1. (hrl. ümmargune) ava mingist pinnast, esemest vm. läbi, mulk. Aias, kuuriseinas, põrandas on auk. Kastrulil on auk põhjas. Auke lööma, torkima, puurima. Raiuti auk jäässe. August pistame poldi läbi. Tuli vööd paari augu võrra järele anda. Kahe, nelja auguga nööbid. Sukakannas, saapatallas on suur auk. Põletas sigaretiotsaga laudlinasse augu. Lausa auk augu kõrval, auke täis kui sõelapõhi. Tõmbab augu koomale, nõelub augu kinni. Augud katuses tuleb parandada.
▷ Liitsõnad: aia|auk, akna|auk, hiire|auk, hingamis|auk, jää|auk, kaela|auk, kassi|auk, koi|auk, kuuli|auk, käise|auk, lennu|auk, luku|auk, naela|auk, nööp|auk, oksa|auk, olvi|auk, paja|auk, pea|auk, pliidi|auk, püksi|auk, roti|auk, räpna|auk, suitsu|auk, torke|auk, ukse|auk, võtme|auk, õhuauk; kõrva|auk, nina|auk, suuauk.
2. (küllalt järsk ning sügav) tekkinud v. tehtud süvend milleski, mingis pinnas jne. Tee on auke täis. Auku kaevama, kinni ajama. Väljajuuritud kändude asemele jäid sügavad augud. Kukkusin, komistasin, vajusin auku. Kivisse raiuti, puuriti lõhkelaengu jaoks auk. Hambas on auk. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. || (endisaegadel loomade püüdmiseks). Hunt oli auku kukkunud, sattunud. || (loomade pesitsuspaigana) vrd urg, vrd koobas Rebaste, mäkrade augud.
▷ Liitsõnad: ahju|auk, hundi|auk, istutus|auk, kaevu|auk, karu|auk, keldri|auk, kruusa|auk, kulla|auk, liiva|auk, linaleo|auk, lubja|auk, miili|auk, muti|auk, mürsu|auk, pommi|auk, pori|auk, posti|auk, puur|auk, raha|auk, savi|auk, silo|auk, solgi|auk, sopa|auk, turba|auk, tõrva|auk, vee|auk, virtsa|auk, vundamendiauk; hamba|auk, higi|auk, kaenla|auk, kukla|auk, kurgu|auk, nabaauk.
3. piltl tühik, vajak, lünk. Tema teadmistes on auke. Televiisori ost lõi augu perekonna eelarvesse. Tunniplaanis on auk. *Ma ise leian oma esimeses töös rohkem auke, kui neid on märkinud arvustajad. E. Tammlaan. *„Ligidale ei läinud. Ilma aukudeta ausõna!” kinnitas ta nüüd juba tulise tõega. L. Vaher.

auku ajama
ka vulg maha matma (ka inimese kohta). Hea lehm suri ära, pole muud kui aja auku. *.. oleks ka August võidud öösel püssimeeste vahel ära viia ja linnataguses metsas auku ajada .. P. Kuusberg.

[kellelegi] auku kaevama
(kellegi vastu) midagi halba sepitsema. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb.

[kellelegi] auku pähe rääkima
(kedagi) rääkimise, jutuga veenma v. veenda püüdma, kedagi oma nõusse meelitama. Rääkisime talle augu pähe ja ta tuligi meie meeskonda üle. Naised oskavad meelitada ja auku pähe rääkida.

erk ‹ergu 21› ‹s›
närv. Kuulatas, iga erk pingul. Tajun kevadet kõigi erkudega. *Tal olid tugevad ergud, mis ei jätnud teda hädasse .. A. Jakobson.

erk ‹ergu 21 või erga 22 komp ergem e. ergum superl kõige ergem e. kõige ergum e. ergim› ‹adj›
ergas
1. ant. tuim, loid. a. elav, liikuv, vilgas; reibas. Erk tantsisklev täkk. Orav on erk loomake. Olin ärgates erk ja puhanud. Suplus tegi matkajad ergemaks. Ergu rõõmsa meelega poiss. Erk nägu, pilk, ilme. b. kiiresti v. tundlikult reageeriv, vastuvõtlik, terane. Erk tähelepanu. Paindlik erk klaverisaade. Ta on ergu unega, tal on erk uni. Kuulatas ergul kõrval, ergu kõrvaga. Koera erk nina püüdis kinni iga lõhna. Ta silm on erk kõike tähele panema. Erk südametunnistus, luulemeel, loodusetaju. Erk huvi kõige uue vastu. Ühiskondlikult erk kirjanik. Oli kadunud esialgne erk õhin. *.. et iga laud oleks / elavhõbedaselt erga / leiduri / töölaud .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: mõtte|erk, tunde|erk, vaimuerk.
2. ere, kirgas, hele, särav. Kunagised ergud värvid olid nüüd luitunud. Värske erk jume. Erk puna põskedel. Erk sädelus. Vee erk virvendus hakkab silmadele. Erk päikesepaiste pani silmi kissitama. Papagoi sulestiku erk punane ja roheline.

hark ‹hargi 21› ‹s›

1. harali asetsevate harudega (hrl. kahe haruga) ese v. esemeosa. Telefonitoru hargile asetama, panema, hargilt võtma, tõstma. Lõkke kohal, maasse löödud harkidele asetatud kepil rippus suur teekann. Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets '(= inimene)'. *Tugev noor mees lükkas [mootor]ratta hargile seisma.. O. Tooming. || ‹hrl. pl.› piltl (jalgade kohta). Pikkade harkidega mees. Vajus üle harkide lumme. Mõlemad sumasid harkideni poris. Laps seisis keset õue, hargid paljad. *..kuid mina polevat ärganud. Alles õhtusöögiks sai ta mulle hargid alla. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ahju|hark, heli|hark, kaevu|hark, langetus|hark, poti|hark, võrguhark; tulehark.
2. kahe v. enama samas tasapinnas asetseva haruga põllutööriist millegi (peamiselt sõnniku) tõstmiseks, laotamiseks, kaevamiseks vms. Kahe-, kolme-, neljaharuline hark. Hargi harud, vars, näsa. Tõstab hargiga sõnnikut, heina, põhku. Kaevas hargiga maad.
▷ Liitsõnad: aia|hark, kartuli|hark, mulla|hark, sõnnikuhark.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmes putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kõrva|hark, nõel|hark, vesihark.

kark ‹kargu 21› ‹s›

1. jalavigastus(t)ega v. ühe jalaga inimese tugikepp, millele ta toetub kaenla ja käega. Karkudega käima. Sõjainvaliid komberdas karkudega ringi. Vanamees looberdas karkudel lähemale. Ta saab liikuda ainult karkude abil, varal, najal. Haige toetus kargule. Karkudega kerjus.
2. kõnek kõmp. Poisid püüdsid karkudel käia.
3. põikpulk labida- ja hargivarre otsas v. vikatilöe küljes. Kaevaja katkestas töö ja toetus rinnaga labidavarre kargule. Niitja hoiab ühe käega kargust ja teisega löe otsast kinni.
▷ Liitsõnad: löekark.

mark1 ‹margi 21› ‹s›

1. postikulude, riigilõivu vms. tasumist tõendav pisitrükis. a. postmark. Viiekroonine mark. Kleebib kirjale margi peale. Kogub marke. Sain uusi Rootsi marke. Markide seeriad loomadest, kirikutega. b. (tempelmargi jm. kohta). Kogus ametiühingu liikmemakse ning kleepis marke arvestuskaardile.
▷ Liitsõnad: ametiühingu|mark, kirjamark.
2. (toote kvaliteeti iseloomustava liigi, sordi vms. kohta; toote firma-, kaubanimetuse vms. kohta). See oli mingi vanemat marki traktor. Raadiovastuvõtjate, televiisorite, külmutuskappide, pesumasinate margid. Müügil on mitut marki žiletiteri. Tsemendi, betooni, bituumeni, telliste margid. Mis marki konjak, vein see on? Iga suitsumees tõmbab oma kindlat marki. *Vagan tarvitab peent lõhnaõli, ma ei tea, mis mark see on .. L. Hainsalu. | piltl. *Lihtsalt avaldas arvamust, et uus aeg maal nõuab uut marki mehi. V. Gross. || piltl maine, hea nimi. Tööd tuleb korralikult teha, et oma marki (kõrgel) hoida, marki mitte täis teha. *Temal kui kunstnikul oli seltskonnas üpris hea „mark” ja tema vaated ning põhimõtted leidsid suurt poolehoidu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: auto|mark, konjaki|mark, traktori|mark, veinimark.
3. kõnek (saavutuse, taseme, ka rekordi kohta). Jäi odaheites vaid 10 cm võrra maha hooaja edetabelijuhi margist.
▷ Liitsõnad: tippmark.

mark1 ‹marga 23› ‹s›
varasem Soome ja Saksamaa, 1919–1927 ka Eesti Vabariigi suurem rahaühik. See sõit maksab mitusada marka. Ta hoidis kokku iga marka. Hind Soome markades. || aj keskajal Lääne- ja Kesk-Euroopas (ka Vana-Liivimaal) peam. väärismetalli kaaluühik, hiljem ka münt. Riia mark. Sada marka hõbedas.

mark2 ‹margi 21› ‹s›
aj
1. Lääne-Euroopa, peam. Saksamaa keskaegne külakogukond
2. kindlustatud piirimaa 8.–9. saj. Frangi riigis ja keskaegsel Saksamaal. Marki valitsesid markkrahvid.

mark2 ‹marga 23› ‹s›
(hrl. rahvalauludes:) tükk vahemaad. *Marssis mees marga maada ning tüki teeda .. J. Kunder.

ork ‹orgi 21› ‹s›
(puust, metallist jne.) kepi-, pulga-, varda- v. orataoline sageli terava otsaga ese. Poiss astus terava orgi otsa. Kohendas lõkkes tukke pika orgiga. Urgitses orgiga hambavahesid. Kisendab, karjub nagu orgi otsas 'väga valjusti'. *Teisal küpsetati väntvarrastel ja orkidel lambaid ja sigu.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: ahju|ork, hamba|ork, küpsetamis|ork, piibu|ork, puu|ork, tuleork.

orki kukkuma ~ lendama ~ minema
kimbatusse sattuma, sisse kukkuma. Läks vaene mees petiste(le) orki. Sellise kirjanditeemaga võib kergesti orki lennata.

park ‹parga 23› ‹s›
murd rämps. *.. küla taga, kus .. rohumättad, osjad ja mitmesugust parka. O. Jõgi (tlk).

park ‹parga 23 või pargi 21› ‹s›
parklaev. *Nõnda sõitis suur, kolmemastiline park täies purjes oma teed.. A. Hint.

park1 ‹pargi 21› ‹s›
korrastatud ja kujundatud puhkeala puude, põõsaste, muru ja veekogudega. Looduslik inglise park. Prantsuse stiilis korrapärane park. Mõisate, losside suured pargid. Luigetiik Kadrioru pargis. Metsatukast järve kaldal kujundati park. Pargis käis palju jalutajaid.
▷ Liitsõnad: laste|park, linna|park, lossi|park, metsa|park, mõisa|park, puhke|park, rahvuspark; dendro|park, zoopark.

park2 ‹pargi 21› ‹s›
mingi asutuse v. organisatsiooni liiklusvahendite, masinate, mehhanismide kogum v. nende asupaik. Spordikooli jalgrataste park. Transpordivahendite, põllutöömasinate, kontrollmõõteaparaatide park. Vedurite, vagunite, veoautode park. Pargi süü tõttu tekkis trammiseisak. Suureneb ehitusmehhanismide park. Bussid ja trollibussid lähevad ööseks parki.
▷ Liitsõnad: arvuti|park, auto(bussi)|park, masina|park, seadme|park, takso|park, traktori|park, trammi|park, trollibussi|park, vagunipark.

park3 ‹pargi 21 või murd parga 23› ‹s›

1. parkaine v. selle lahus v. segu. Lepakoore park. Taimse pargi vesilahus. Pargi hapukas lehk. Nahad pandi parki. Vasikanahku hoiti algul vanas, siis värskes pargis ja lõpuks kaks korda kangemas lahuses. *.. käsi oli kitkumisest määrdunud: võilillede parki ja mulda oli läinud nahakurdudesse.. T. Kokla (tlk).
▷ Liitsõnad: lepapark.
2. parkimisviis, parkimine; selle tulemus. Tallanaha park. Juhtnaha lihtlabane park. Taimse pargiga nahkadel on loomulik värvus. *Kõvaks [roomad] ei kisu, pehme park, pane või salliks kaela. A. Mägi. | piltl. Tuule ja soolase vee parki saanud käed. Palgel päikese värske park.
▷ Liitsõnad: aldehüüd|park, alumiinium|park, kroom|park, mineraal|park, rasv|park, raud|park, räni|park, taim|park, valgepark; augu|park, eel|park, trummelpark.

sark ‹sarga 23› ‹s›
puusärk. Tammepuust sark. Hüvastijätjad möödusid kirjaniku sargast. Sark viidi kabelisse.
▷ Liitsõnad: kivi|sark, tammesark.

tark ‹targa 23›

1. ‹adj› selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne; ant. rumal. Tark laps jõuab koolis hästi edasi. Homo sapiens ehk tark inimene. Ta on päratu, ütlemata, kole tark. Tüdruk oli inetu, kuid see-eest targa aruga. Pärimus kujutab kuningas Saalomoni targa valitseja ideaalina. Tarkade vanemate laps. Õpetajad peavad Ilmet klassis kõige targemaks. Hobune on teinekord targem kui inimene. Muna on targem kui kana. Ei ükski sünni targaks. || heade v. rohkete teadmistega, haritud, hästi arenenud. Targad õpetatud mehed. Vajame tarku, koolitatud noori. Isa on tark, tunneb kõiki meestetöid. Tagantjärele tark oskab igaüks olla. Kolmekümneselt on inimene juba küllalt tark, et hakata romaani kirjutama. Tahab õppida ja veelgi targemaks saada. Ta ei saanud seadusetähest aru ja otsustas targematelt peadelt nõu küsida. Häda koolitab mehe targaks. Pärast on igaüks tark. *Poiss kirjeldab kogeldes juhtumit poes ja teeb seda nii segaselt, et niihästi isa kui sellid esialgu jäävad niisama targaks, kui olidki. O. Luts. || piltl osav, keeruline; tundlik. Tark aparaat, masin. Targad seadmed teevad inimese töö kergemaks. Ämmaemand kompis naise kõhtu oma tarkade kätega. || täie mõistusega, täiearuline, vaimselt normaalne. Mehel oli kolm poega, esimesed kaks olid targad, kolmas loll. Olgu inimene tark või debiilne, inimene jääb inimeseks. Koomast ärganud haige vaatas üllatavalt targa pilguga õele otsa. *Ta lihtsalt ei saa aru, et ma siin Põrtusel elada ei saa, et ma siin hulluks lähen või targa peaga järve hüppan. B. Kangro. || kõnek kaine, mitte purjus. Sa oled ju täitsa täis, mine maga ennast targaks! Vaevalt ta kõrtsist targana koju tuleb. Tark pea mõtleb, joobnud pea ütleb. *.. peremees oli kitsi joogipoolisega, sest ristseid pidi ikka targa peaga kuulatama. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: eba|tark, elu|tark, ime|tark, kirja|tark, mõtte|tark, nina|tark, varatark.
2. ‹s› selline inimene. Kolm hommikumaa tarka. India targad filosofeerisid olemise ja olematuse üle. Tark õpib teiste vigadest. Kus mul alles tark välja kukkus! Tagantjärele on tarku alati palju. Pidas ennast sündinud targaks. Ükski tark ei ole taevast tulnud. Hullul sõnad huule peal, targal hammaste taga. *Mis saab rikas [pärast surma] oma rikkusest ehk tark oma tarkusest. M. Metsanurk. || folkl (eesti rahvausundis:) heatahtlik nõid, rahvaarst, ennustaja. Hõimu vanem läks targa juurde nõu küsima. Käis kuulsa targa juures ennustust saamas. Tarkade arstimisvõtted olid lausumine, maarohtudega ravitsemine ja muud nõiatembud. Hädade vastu otsiti abi targalt.
▷ Liitsõnad: ilma|tark, keele|tark, kirja|tark, maailma|tark, mõtte|tark, raamatu|tark, tähetark; kaardi|tark, käe|tark, maa|tark, mana|tark, rahva|tark, taimetark; ninatark.
3. ‹adj› (tegude, jutu, eneseavalduse jms. kohta:) arukas, mõistust ilmutav, mõistlik; antud olukorras õige, otstarbekas. Tarkade silmadega koer. Maale kolimine oli tõesti tark tegu. Otsib loole mingit tarka lahendust. Leiti, et erakond on ajanud tarka poliitikat. Teab peast palju tarku vanasõnu ja muid ütlusi. Pärast põuda pole tark minna seenele. Tark oleks praegu puhkus välja võtta. Kõige targem on oma arvamus endale pidada. Peab targemaks kandideerimast loobuda. Arutavad ja arutavad, aga midagi tarka välja ei mõtle. Poiss teeb hirmus targa näo ja ütleb: „Oh, ma teadsin seda juba ammu!”. *Nüüd tehti targimat, mida teha võidi, ja mida õigupoolest oleks pidanud tegema juba esimesest silmapilgust peale: toodi kohale asjatundja. J. Selirand (tlk). || targem kõnek parem (1. täh.) Mis kääksutamine see raadiost tuleb, otsi targemat muusikat. Vahib päise päeva ajal telekat, nagu poleks tal muud targemat teha. Lasin juuksed ära krässutada, aga ega ma nüüdki palju targem välja näe. *Käivad, suksutavad, aga siis kaovad [mehed] nagu välk vette. Ei see Rein ole targem ühti. O. Tooming.

ei hullu ega tarka vt hull