[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ajutine ‹-se 5› ‹adj›
mittealatine, teatavaks v. mõneks ajaks arvestatud, mõnda aega kestev; mittepüsiv, mööduv. Ajutine asetäitja, kohusetäitja, töötaja, elanik. Ajutine tõend. Ajutine valitsus. Ajutine peavari, kodu, ehitis, juhtmestik. Ajutine hind. Ajutine töövõimetus, äraolek, asendamine. See nähtus on ajutine. Esineb ajutisi kasvuraskusi. Vajaksin seda raamatut ajutiseks kasutamiseks. Ta jäi saarele vaid ajutiseks. *.. viin oli kõik mured ainult ajutiseks, mõneks lühikeseks silmapilguks eemale peletanud. E. Männik. || ajuti esinev. Ajutine järv, jõgi, voolusäng.