[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

aju2 ‹11› ‹s›
inimese ja selgroogsete loomade kesknärvisüsteem; (tihti:) peaaju. Aju jaguneb seljaajuks ja peaajuks. Piklik aju. Kuul tungis ajju. || ‹ka pl.› peaaju kui aru, mõistuse, vaimsete võimete keskus. Tema rahutu, juurdlev aju. Teadlaste geniaalsetes ajudes sündinud avastused. Ajudega mees. Mingi ähmane mõte kerkis ta ajju. Pane ajud tööle 'mõtle'. Seda tema aju(d) ei jaga. Ära pinguta, vaeva oma aju(sid). *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga? F. Tuglas. || piltl (vaimselt võimeka inimese, juhtiva keskuse jms. kohta). Peatoimetaja oli ajalehe ajuks ja südameks. Ajude vool Euroopast USA-sse. Laeva, lennuki, orbitaaljaama ajuks on raal.
▷ Liitsõnad: ees|aju, inim|aju, pea|aju, selja|aju, suur|aju, taga|aju, vahe|aju, väikeaju; elektronaju.

ajud on pehmeks läinud
peast segaseks läinud, aru kaotanud

(oma) aju(sid) liigutama
mõtlema