[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

preili ‹6› ‹s›

1. (ka kõnetlussõnana:) vallaline (noor) naine; (peenema olekuga) neiu. Noor kena preili. Ta on juba päris preiliks sirgunud, näeb välja nagu preili. Mida teile pakkuda, preili? Preili Saima. Preilid Roosinupud. Peened šikid preilid. Ära mängi preilit. Preilid kirtsutasid laudas nina. *Mis preili ma enam olen, juba varsti viis aastat abielus.. H. Sergo. || ‹hrl. liitsõna järelosana› ka van (seoses mingi ala v. ametiga). Preili ei tohiks leti tagant ära käia. Karmi preili tundides valitses alati kord.
▷ Liitsõnad: pisi|preili, provintsipreili; kassa|preili, kontori|preili, kooli|preili, laste|preili, poe|preili, puhveti|preili, telefonipreili; aadli|preili, mõisa|preili, paruni|preili, rüütlipreili.
2. kõrgemast soost v. kõrgemal positsioonil olev neiu alamalolijate suhtes. Toatüdruk pidi preili riidesse aitama. *Peale preili ei käi sakstest keegi aias, mis siin alati rehitseda. Jak. Liiv.