[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

aurutama37

1. auruga töötlema. Köögivilja soovitatakse aurutada, mitte keeta. Sigadele anti aurutatud sööta. Jalasepuu aurutati enne painutamist pehmeks. Riiet, kampsunit aurutatakse ning pressitakse.
2. tahke aine lahust kontsentreerima vedela lahusti osalise aurustamisega. Soola saadi merevett aurutades, mereveest aurutati soola. || auruks muutma, aurama panema. *.. siis juba aurutas päike selginud õhku sedasama niiskust, mida ta veel hetk tagasi ei suutnud kinni pidada. V. Gross.

norutama37

1. norgus olema. a. (norguspäi) konutama, seisma v. istuma. Kõrtsiliste hobused norutasid lasipuu küljes. Lehmad norutavad karjamaal külma vihma käes. Milvi norutas nurgas (istuda), keegi teda tantsima ei võtnud. Norutab, pea käte vahel, laua ääres nagu hunnik õnnetust. Oleme hommikust peale kontori juures norutanud ja tööd oodanud. Istutatud kapsataimed algul norutavad, siis lähevad kikki. *Viin mõjus .. Nõrgemad pead norutasid juba ammu seina ääres pikkadel pinkidel, tukkusid; tugevamad seisid veel püsti .. E. Särgava. *Puud norutasid enne raagujäämist, kuulsin nende valu. A. Valton. b. rõhutud meeleolus, tusatujus, teotahteta olema. Pea püsti, ära noruta! Maksab siis sellise tühja asja pärast norutada! Ta on parandamatu optimist, ei jää kunagi norutama. Vahel norutab, siis äkki on jälle lõbusas tujus. Petetud peigmees ei jäänud kauaks norutama. Mis sa nii ilusa ilmaga linnas norutad, lähme maale. Kusagil ta ei käi, istub norutades kodus. *Polnuks Laikmaa moodigi norutama jääda; veelgi innukamalt sukeldus ta oma töösse ja ettevõtteisse. E. Nirk.
2. norgu laskma. Ära pead noruta, kõik saab jälle heaks!

nuhutama37
(hrl. looma kohta:) kuuldavalt ninaga nohistades nuusutama. Lehmad nuhutasid teineteist. Koer leidis mutiaugu, hakkas seda nuhutama. Hobune nuhutab enne ämbrit, kui jooma hakkab. Nuhutasime nina kirtsutades sumbunud õhku. Nuhuta, kui hea lõhn! *Maua nuhutas: talle tundus, et liha on repetanud .. A. Vanapa.

nuratama37
hrv (korraks) nurisema. *.. nuratas pahuralt: „Liiga kuum on see piim.” L. Promet.

nuruma37

1. pealeajavalt paluma, manguma, klanima, lunima, nuiama. Käib peaparanduseks raha nurumas. Nurub laenu, avanssi. Nurus kaupmehelt leiba võlgu. Niikaua nurub ja nurub, kui saabki. Lapsed nuruvad ema käest maiustusi, endale koera. Poisid nuruvad, et lubatagu neid kinno. Ta ei lähe kelleltki abi nuruma. Nuruti vanaema kallal, et see muinasjuttu räägiks. Nurus sõbralt õunaampsu, joogilonksu. Poiss nurub jõe äärde, matkale. Nurusin end isaga kaasa, hobusega sõitma, reepära peale. „Tule kaasa, noh, palun,” nurub sõbranna. Mul on seda hädasti vaja, ega ma muidu ei nuruks. *Viina ei nurunud Lible palju kunagi, seda ostis ta enamasti ise. O. Luts. || (loomade kohta). Kass nurub näugudes, end vastu perenaise sääri hõõrudes piima. *.. Sami ja Eku kraapisid esiku ust ja nurusid nuutsudes sisselasku .. M. Metsanurk. | piltl. *Parmud pirisesid määratu karjana ta ümber ning nurusid verd, mida oli orjal eneselgi vähe. F. Tuglas.
2. murd nurama, nurisema (2. täh.) Nurub omaette laulda, mingit lauluviisi.

rehmima42

1. korduvalt rehmama. Ta hakkas kätega rehmima ega tahtnud kogu asjast üldse midagi kuulda. Poiss rehmis kärbseid mõlema käega (eemale). *Kalju puges kuusetihnikust välja, rehmis näkkulöövaid oksi kätega kõrvale ning murdis istandikust läbi. O. Kruus. || peksma. *Arakas aga nuputas veidra loo, kuidas teda .. oli kord alasti laevamasti külge seotud ning .. kolmeharulise kantsikuga rehmitud. E. Männik.
2. (midagi teha) vihtuma, vehkima. *Pika sammuga rehmis Tahvo nüüd kaljust rada mõõta. O. Kool.

riiune-se 4› ‹adj
hrv riidlev. *Kongis võttis teda vastu Paula riiune hääl, ahju kõrval nõrutas Siimu Kata pisaraid.. H. Laipaik.

valla|sants
vallavaene. Külakorda käiv vallasant. Iga asja käi neilt nurumas nagu vallasant. *Teadagi, mis must saab – vallasant, võta kott selga ja hakka kerjama! J. Semper.

vinger|puss [-i]
vemp, vigur, ninanips. Koer poiss nuputas alailma naljakaid, inetuid vingerpusse välja. Mõlemad naabrid püüavad teineteisele vingerpussi teha, kuidas aga oskavad. Pruutpaarile meisterdatakse vingerpussiks tee peale takistusi. Kes neid ilma, saatuse vingerpusse teab. Loodus sai hakkama järjekordse vingerpussiga. Halb mälu on talle tihti vingerpussi mänginud. *Buss mängib artisti elus tähtsat osa, vahel ka vingerpusse: jätab su teele, külma öösse konutama. A. Rinne.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur