[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

faag ‹-i 21› ‹s›
biol bakteriofaag, bakteriviirus

haa ‹interj›
väljendab ning rõhutab konstateerimist, märkamist, arusaamist, taipamist, meenumist vms. Haa, sa oled juba kohal! Haa, ma mäletan teid! Haa! Siis teie arvate nii. Haa! Sa salgad oma süüd.

haab ‹haava 23› ‹s›

1. siledakooreline pehme valge puiduga lehtpuu (Populus tremula). Jänes närib noorte haabade koort.
2. haavapuit. Haavast tehakse tuletikke, kaste, katuselaaste. Küttepuudeks müüdi peamiselt haabu.

haage ‹haake 18› ‹s›
‹hrl. sisekohakäänetes› haakimine, haagituna olek. Kui mindi kultiveerima, pandi ka äkked haakesse. Käru on traktori haakes.
▷ Liitsõnad: järelhaage.

haak ‹haagi 21› ‹s›

1. väike konks, hrl. suluse, kinnise vms. osana; selline konks koos aasaga. a. (uksel, aknal vms.). Haak klõpsatas aasa. „Klõpsti!” langes haak ette. Haagiga suletud kast, luuk. | ‹sisekohakäänetes› (olukorda tähistavana). Uks käib haaki. Lükkas akna lahti ja pani haaki. Uks, aken, värav on haagis. Tee, jäta värav haagist lahti. b. (riietusesemeil). Pluusi, kleidi haagid. Mundrikuue kaeluse haagid. Õmble haagid ette, külge. Tegi vammuse haagid lahti. Kõik haagid, pandlad ja nööbid on kinni.
▷ Liitsõnad: akna|haak, ukse|haak, väravahaak; kasuka|haak, kleidi|haak, külje|haak, püksihaak; traat|haak, vaskhaak.
2. libisemist vältiv hobuseraua osa (ka allakeeratav). Haakidega, haakideta raud.
▷ Liitsõnad: jäähaak.
3. a. kõverdatud käega alt v. küljelt antud poksilöök; ant. sirge. Andis vastasele haagi lõua alla. Ta ei suutnud haaki pareerida. b. haakvise. Lipso proovis paar korda haaki.
▷ Liitsõnad: alt|haak, lõua|haak, parem|haak, vasakhaak.
4. piltl kõrvalepõige otsesuunas liikumisest (näit. kellegi eest põgenemisel). Et oma jälgi kaotada, tegi ta linnas mitu haaki. Jänes viskas jooksul paar haaki ja kadus lepikusse.
▷ Liitsõnad: jänesehaak.
5. piltl (kaval) tagamõte, konks. *Palju isalikku sõprust oli vanahärra jutus, kuid .. kuski pidi olema mingi haak. O. Luts.

haan ‹-i 21› ‹s›
van (puust) kraan. *Talvel, kui sissekippuv külm ähvardab kaljaastja haani külmetada, maetakse aknaauk nadidega kinni. E. Vilde.

haar ‹-a 23› ‹s›

1. haru. *Üks [tee] haar kulges otsejoones edasi, kuid teine viis vasemale. E. Krusten. *Vana paju murdunud haar nagises .. K. Saaber.
2. mat üks võrdhaarse kolmnurga võrdsetest külgedest v. trapetsi mitteparalleelsetest vastaskülgedest; üks kiir nurka moodustavate kiirte paarist

haav ‹-a 23› ‹s›

1. naha v. limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus. Suur, lahtine, värske, veritsev haav. Sügav, pindmine haav. Haav on kerge, ohtlik, paranematu, surmav. Haava puhastama, siduma. Haav teeb valu. Ta käed ja jalad olid haavades. Mees suri lahingus saadud haavadesse. Haavas on põletik. Haav mädaneb, on halvaks läinud. Haavast jookseb verd, mäda. Arst kõrvaldas haavast mürsukillu. Haavale tuleb panna steriilne side. Ta ravib kodus oma haavu. Haav on paranenud, kinni kasvanud, armistunud. Koer lakub oma haavu. | piltl. Autoratas on jätnud rohukamarasse inetu haava. || taime välispinna ja selle aluste kudede mehaaniline vigastus. Vaigu saamiseks lõigati mändidesse haavad.
▷ Liitsõnad: killu|haav, kuuli|haav, laske|haav, lõike|haav, lömastus|haav, muljumis|haav, noa|haav, operatsiooni|haav, puremis|haav, pussi|haav, põletus|haav, raie|haav, rebimis|haav, riivamis|haav, söövitus|haav, torkehaav; kõhu|haav, külje|haav, liha|haav, naha|haav, pea|haav, rinnahaav.
2. piltl tugeva hingelise vapustuse, raske elamuse, kahjustuse vm. jälg. Esimese armastuse nurjumine lõi ta hinge, südamesse valusa haava. Pole tarvis vanades haavades urgitseda. Milleks minevikku meenutada ja vanu haavu lahti käristada. Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
▷ Liitsõnad: armu|haav, hinge|haav, sõjahaavad.

halg ‹halu 21› ‹s›
ahju panemiseks paraja pikkusega, hrl. lõhutud küttepuu. Jämedad halud. Sületäis halge. Lõhkus pakud halgudeks. Ladusime halud riita. Ahjus praksusid kuivad halud.
▷ Liitsõnad: haava|halg, kase|halg, kuuse|halg, lepa|halg, männi|halg, puuhalg.

hang ‹-e 22› ‹s›
tuulest kokku keerutatud, kokkutuisanud lume-, ka liiva- vm. aine kuhjatis. Kõrged, suured, sügavad, kohevad hanged. Lund on hangedena. Vajusin põlvini hange. Sumab hanges, läbi hangede. Regi libises hangelt hangele. Hanged vajuvad kokku, sulavad. Kollased tuiskliiva hanged. Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab. || ‹illatiivis ja inessiivis› (olukorda väljendavana). Tuisk oli tänavad hange ajanud. Tee, õu on üleni hanges.
▷ Liitsõnad: liiva|hang, lumehang.

hang ‹-u 21› ‹s›
kolme v. nelja haruga (kaks v. kolm ühes tasapinnas, üks teises tasapinnas) tööriist heinte, põhu, vilja jm. tõstmiseks. Pika varrega hang. Pani hangule varre taha. Tõstab hanguga heinu, põhku. Võtab peaaegu poole rõuku korraga hangu otsa.
▷ Liitsõnad: heinahang.

hangele minema
talvel surema, lõppema. *„Kui palju loomi on mul õnnetult otsa saand, kui palju lambaid hangele läind!” A. H. Tammsaare.

haug ‹haugi 21› ‹s›
põhjapoolkera mage- ja riimvete tugeva pea ja pika sihvaka kehaga röövkala, purikas, havi (Esox lucius). Viiekilone haug. | (toiduna). Keedetud, täidetud haug.

laag ‹-i 21› ‹s›
hrl ehit aluspuu (näit. pruss v. plank vahelae kandetarindi ja põrandakatte, hrl. laudise vahel). Laudis kinnitatakse laagide külge.

maag ‹-i 21› ‹s›

1. maagiat rakendav nõid, võlur; (tähe)tark, mustkunstnik. Kuulus maag ja imearst. Maag muutnud vase kullaks. Usuti maage ja oraakleid.
2. aj preester muistses Meedias ja Pärsias

raag ‹rao, raagu 21› ‹s›

1. (lehtedeta, kuiv) peen oks, oksake, vitsake. Hagude raod. Peentest raagudest ja rohukõrtest linnupesa. Läks metsa ja korjas kuivi raage. Paneb, murrab raage pliidi alla. Raod praksusid lõkkes. Kuivanud raod murdusid kõndija jala all. Vana luuakontsu raod on tömbiks kulunud. Tõmbas luuast paar raagu. Vares, kuldnokk kannab raage pessa. Põõsad olid lehitud, paljaste raagudega. *Raja teed [tihnikus] ja varja nägu, / et ei raod sind kriimustaks. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: kase|raag, luua|raag, oksa|raag, viha|raag, vitsaraag.
2. bot õie, õisiku v. vilja vars. Jõhvika õied asuvad pikkadel peenikestel raagudel.
▷ Liitsõnad: köit|raag, pea|raag, vilja|raag, õieraag.

saag ‹sae, saagi 21› ‹s›
puidu, metalli vm. materjali lõikamiseks kasutatav tööriist v. seade, mille lõikeosaks on (hammastatud) terasleht. Sae leht, pea, hambad. Terav, nüri saag. Otsehammastega, kaldhammastega saag. Puu langetatakse sae ja kirvega. Oskamatus käes kipub saag viltu minema ja kinni jääma. Viili saag teravaks! Saagi tuleb vahetevahel räsada, s. t. saehambaid kahele poole painutada. Lajatasid kirvehoobid, sahisesid saed. Saeme nii, et saag vingub. Poiss hakkab juba sae otsa 'saagimisel abiliseks' kõlbama. Lõikab närve nagu saega. *On terved metsad sae all [= neid saetakse maha].. E. Hiir.
▷ Liitsõnad: aia|saag, augu|saag, elektri|saag, hõõrd|saag, jõhv|saag, kahemehe|saag, kapp|saag, ketas|saag, kreis|saag, käsi|saag, laua|saag, leht|saag, lint|saag, mootor|saag, nurga|saag, ora|saag, otsamis|saag, puidu|saag, puusepa|saag, raam|saag, raua|saag, roog|saag, sindli|saag, suur|saag, tappimis|saag, tikk|saag, uurde|saag, vibu|saag, vineeri|saag, vuks|saag, väike|saag, ühemehesaag.

vaag ‹vae, vaagi 21› ‹s›

1. van hrl luulek kaal [-u] (1. täh.) *Sisse- ja väljapoole käivad ärilingid, / üles ja alla, – alla, üles tõusevad vaed ... J. Barbarus. *Imelikud inimesed: ei vihka teist, / vahenditu vaega hää tahe siin vaetud .. G. Suits.
2. murd hoob. *.. sattus maas vedelevale mõrravaia tüükale. Seda vaena kasutades sai paadi paigalt nihkuma. A. Mälk.