[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alg|arv
mat ainult ühega ja iseendaga jaguv ühest suurem positiivne täisarv, näit. 2, 3, 5, 7, 11, 13

apostoolik ‹-u 2› ‹s›
‹hrl. pl.› aj kirikl lahkusuline, kes Põhja-Itaalias 13.–14. sajandil nõudis kiriku tagasipöördumist apostelliku lihtsuse juurde ning sotsiaalset võrdsust

bojaar ‹-i 21› ‹s›
aj
1. Venemaa kõrgaadlik (10.–18. saj.). Vürstid ja bojaarid.
2. Rumeenia feodaal (13. saj.–1945)

dinaar ‹-i 21› ‹s›

1. suurem rahaühik Serbias ja araabia maades
2. aj kuldmünt araabia maades 7.–13. saj.

floriin ‹-i 21› ‹s›

1. aj Firenze 13.–16. saj. kuldmünt; selle eeskujul mitmetes teistes Euroopa riikides vermitud kuld- v. hõbemünt
2. Suurbritannia 19. ja 20. saj. kahešillingine hõbemünt

frantsisklane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
kirikl 13. saj. Assisi Franciscuse asutatud katoliku kerjusmunkade ordu liige

gooti indekl

1. gootide. Gooti hõimud, keel. Saksa keeles on gooti laene.
2. gootikale omane; gootikasse kuuluv. Gooti ehituskunst, skulptuur. Gooti stiilis kirik, loss. Gooti aknad, võlvid. Gooti kiri '11.–13. saj. väljakujunenud kitsaste kõrgete teravatipuliste tähtedega kiri'. Gooti täht 'gooti kirja täht'.
▷ Liitsõnad: hilis|gooti, kõrg|gooti, pseudo|gooti, varagooti.

hansa1 ‹6› ‹s›
aj kaupmeeste ühingute nimetus 7.–13. saj.

heebrealane ‹-se 5› ‹s›, heebrealased pl
aj umbes 13. saj. e. m. a. Palestiinasse elama asunud semiidi hõimud; nendest moodustunud Iisraeli ja Juuda elanikkond

hoburaud|sõlg
arheol 12. saj. lõpule ja 13. saj. algusele iseloomulik hobuserauakujuline sõlg

iidid ‹-de 21› ‹s› pl
aj 13. v. 15. kuupäeva nimetus Rooma kalendris. Jaanuari, juuli iidid.

kihelkond ‹-konna 22› ‹s›
aj
1. muinaseestlaste halduslik-territoriaalne üksus (kuni 13. sajandini). Muistsed maakonnad jagunesid kihelkondadeks. Muistses Järvas oli kolm kihelkonda.
▷ Liitsõnad: muinaskihelkond.
2. maakiriku koguduse piirkond (Eestis 13. saj. kuni aastani 1925); ajaloolis-etnograafiliste (ka keeleliste) iseärasustega ala ka hiljem. Paistu, Vändra, Hanila kihelkond. Mulgimaa kihelkonnad. Ta läks kirikuõpetajaks teise kihelkonda. Igas kihelkonnas kujunes oma murrak. See oli üle kihelkonna kuulus talu. || selle ala rahvas. Varsti teadis seda kogu kihelkond. *Ja kui Sass .. oleks nõnda öelnud, siis oleks kogu kihelkond kiitnud tema mõistlikku meelt .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kodu|kihelkond, naaberkihelkond.

killing ‹-i 2› ‹s›
aj Läänemere-äärsetes riikides 13.–17. saj. käibel olnud hõbemünt. *.. ega Märtenilgi need killingid mööda selga maha ei jookse, mis ta kaubahärra Krumhuseni laovalitsejalt saab .. J. Kross.

kohtu|mõistja ‹1› ‹s›

1. kohut mõistev isik (kohtunik vm.). Uus vürst oli eelmisest õiglasem kohtumõistja. *Kiiresti kaovad kohtumõistjad nõupidamistoa ukse taha. H. Pärli-Sillaots. || (jumala kohta). Viimane, suur, igavene kohtumõistja. *.. minu surmatund on tulnud, – miks siis kurja südamega ja kahetsemata süüga kohtumõistja ette minna .. E. Vilde.
2. piltl millegi, kellegi üle otsustaja ning hinnangu andja. Tunnen teda selleks liiga vähe, et olla kohtumõistja. *Mis teate teie minu elust, / et kohtumõistjaiks seate end? J. Kärner. *Pole õiglasemat kohtumõistjat kui südametunnistus .. B. Alver.
3. aj Iisraeli suguharu v. suguharude liidu juht 13.–11. saj. e. m. a.

kolmeteist|kümnendik
murdarv 1/13. Seitse kolmeteistkümnendikku.

kolmeteist|kümnes
järgarv: 13., XIII. Kolmeteistkümnendal sajandil. 13. aprillil. Louis XIII. 1613. aasta.

kolmteist(kümmend) ‹kolmeteist(kümne), kolmeteist(kümmend) e. kolmeteistkümmet, kolmeteistkümnesse, kolmeteistkümnete, kolmeteistkümneid, kolmeteistkümnetesse e. kolmeteistkümneisse› ‹num›
põhiarv 13. Kolmeteistkümnest lahutada viis! Kolmeteistkümmend peeti õnnetuks arvuks. Seitsesada kolmteist. Kolmteist kaheksakümnendikku. | (kellaaja kohta). Kell kolmteist kakskümmend seitse. Kell on kolmteist minutit kuue peal. || hulgalt, koguselt 13. See maksab kolmteist krooni. Töö jaguneb kolmeteistkümneks peatükiks. Kolmeteistkümne päeva jooksul. Tüdruk võis olla aastat kolmteist(kümmend) vana. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Paragrahv kolmteist '13. paragrahv'. Tuba nr. 13. Tulin (buss) kolmeteistkümnega.

konnetaabel ‹-bli, -blit 2› ‹s›
aj Prantsusmaal algul kuninga sõjaväeline nõuandja, 13.–17. saj. sõjaväe ülemjuhataja

luutsina|päev
(eesti rahvakalendris:) 13. detsember

maakond ‹-konna 22› ‹s›
suurem ühiskondlik-territoriaalne v. haldusüksus (eriti Eesti oludes). a. kihelkondade liit muinaseestlastel. Muinas-Eesti suuremaid ja võimsamaid maakondi olid Sakala ja Ugandi. b. 13. sajandist kuni aastani 1918 Eestis haldusüksus (tsaristliku Venemaa ajal kubermangu allüksus, kreis) c. Eesti Vabariigi suurim haldusüksus. Eesti maakonnad, näit. Harjumaa, Saaremaa, Viljandimaa jt.

mareta|päev
13. juuli, eesti rahvakalendris heinatöö lõpupäev, karusepäev. Küünlapäeva sula ja maretapäeva põud on nälja ema.

mees|kohus [-kohtu]
aj Põhja-Eestis 13. sajandist aastani 1889, Lõuna-Eestis 13.–16. saj. tegutsenud esimese astme tsiviilkohus (Rootsi võimu ajal ka kriminaalkohus)

mees|päev
aj Vana-Liivimaa vasallide kokkutulek (13.–17. saj.), vasallipäev

minnesinger ‹-i, -it 2› ‹s›
aj keskaegne (peam. 12.–13. saj.) saksa rüütliluule laulik

munga|kiri
13.–16. sajandi nurgeline gooti kiri

mõisa|kohus [-kohtu]
aj
1. feodaalist ja hirsnikest koosnev talupoegade kohtuasju arutav kriminaal- ja tsiviilkohus 13.–17. saj.
2. Balti kubermangudes vallakohtu ametlik nimetus 18. saj. keskpaigast 1820. aastate lõpuni

mõõga|vend
aj vaimuliku rüütliordu liige 13. saj. algul Liivimaal. Mõõgavendade Ordu. *.. Riia ordumeister Folkvin mõõgavenna mantlis .. J. Sütiste.

nuudi|päev
eesti rahvakalendris jõulude lõppu tähistav päev (7. v. 13. jaanuar)

rae|kohus [-kohtu]
aj linnakohus Baltimaade linnades 13. sajandist kuni 1889. a. kohtureformini

süld ‹sülla 22› ‹s›

1. endisaegne pikkusühik (algselt kõrvalesirutatud käte vahemaa), umbes 2,13 m. 1 süld = 7 jalga. Kaks ja pool sülda kõrge, pikk. 4–5 sülla pikkune vahemaa. Ruumi suurus võis olla 4 sülda pikuti ja 3 laiuti. Umbes paari sülla kaugusel. Meie vahet polnud sülda maadki. *Ta arvutas ikka ja jälle uuesti, kui palju süldi kraavi ta oleks jõudnud kõigi nende äralamatud päevadega valmis kaevata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ruutsüld.
2. (küttepuidu mõõtühik:) puuriit, mille laius ja kõrgus on 1 süld (1. täh.) Süld, kümme sülda puid. Raiutaval langil on põletispuude süllad. Puud, halud laoti sülda. || (millegi muu samakujulise riida kohta). *Kristjan vedas oma hobustega kaupmees Petersonile raudkive neli sülda, sai iga sülla veo eest kolm rubla .. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: halu|süld, kant|süld, kase|süld, kivi|süld, kuup|süld, puusüld.
3. (katuseroo mõõtühik:) rookimpude kogum, mille ümbermõõt tüves on 1 süld (1. täh.)

švank ‹švangi 21› ‹s›
kirj rahvapärimustel põhinev satiirilis-humoristlik värssjutustus saksa kirjanduses 13.–16. saj.

tatarlane ‹-se 5› ‹s›, tatarlased pl
erinevat päritolu turgi rahvad, kes koos mongolitega olid 13.–15. saj. Kuldhordis juhtkohal; nende peam. Aasias ja Lõuna-Venemaal elavad järeltulijad. Volga, Siberi tatarlased.
▷ Liitsõnad: krimmitatarlane.

tosin ‹-a 2› ‹s›
arvult 12 midagi v. kedagi (varem kasutusel olnud eriti tükk-kaupade arvestusühikuna). Tosin muna, mune. Tosin taskurätti, voodilina. Vanemad inimesed loendavad nuge-kahvleid tosinates. Terve tosin mehi. Mis suutis tosin sõjameest selle hulga vastu! Lugesin läbi umbes pool tosinat teost. Inimesi võis saalis olla paari tosina ringis. Asjahuvilisi kogunes tosina jagu. Järves on ligi tosin kalaliiki. Minna jäi veel tosin kilomeetrit. Tosin aastat tagasi. Seda juhtus umbes tosin korda. Vanapagana, vanakuradi tosin '13'. || (ebamääraselt suure hulga kohta). Vanaema teadis tosinate kaupa huvitavaid lugusid. *Nagu temasugusel poisil tüdrukutest puudu, keda sünniks võtta! Tal neid iga sõrme jaoks tosin! E. Vilde. *Jaamakorraldajal oli vahepeal tosin tegemist olnud .. A. Valton.
▷ Liitsõnad: kuradi|tosin, tonditosin.

truväär ‹-i 21› ‹s›
aj keskaegne (peam. 12.-13. saj.) rüütlilaulik Põhja-Prantsusmaal. Truvääride poeesia, luule.

uus|hiina
Uushiina keel 'hiina keel alates 13. sajandist'.

vaku|kohus [-kohtu]
aj vakuse ajal talupoegade asju otsustav kohus 13.–16. saj.

vakus ‹-e 4› ‹s›
aj
1. hulgast küladest koosnev haldus- ja maksustusüksus 13.–17. saj.
2. selle üksuse koormiste feodaalile tasumise päev. Sügisesed vakused. Vakuseid pidama. Vakuste ajal peeti ka kohut. Vakus lõppes harilikult vakupeoga.

vana|prantsuse
Vanaprantsuse keel 'prantsuse keel 9.–13. saj.'.

Veneetsia gen
Veneetsia pits. Veneetsia aken kunst sammastega kolmeks jaotatud kaaraken. Veneetsia klaas kunst alates 13. sajandist Veneetsias valmistatud kvaliteetne klaas.