[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ükskord ‹adv›

1. (ebamäärase, kindlalt piiritlemata aja kohta:) mingil ajal, kunagi. a. (tulevikus). Ma tulen sind ükskord vaatama. Ükskord teeb ta endale veel nime. Küll sa seda veel ükskord kahetsed. Kui ükskord vanaks saad, kes sinu eest hoolitsema hakkab? Ükskord tuleb surra nagunii. Ükskord peab kõigele sellele lõpp tulema. Küll ükskord ka meie elu paraneb. b. (minevikus). Ükskord tuli tallu öömajale üks võõras. Aitasin ükskord vennal katust panna. Ükskord pidin peaaegu uppuma. Kui ükskord ärkasin, oli suur valge väljas. Ükskord elanud üks kuningas. Ükskord juhtus selline lugu. See oli ükskord ennevanasti. *Ükskord olid kõik inimesed avameelsed ja ausad, nüüd said lähimadki salalikeks ja petisteks. A. H. Tammsaare. c. mõnikord. *Tema jutte! Ei saa neist keegi aru. Ükskord on maailmatu miljonär, teinekord varastega kampas. A. Mägi.
2. lõpuks, viimaks. Ometi ükskord tulid mind vaatama! Jõudsid ometi ükskord tagasi! Saaks juba ükskord siit minema! Tulge juba ükskord sööma! Nüüd saab üle hulga aja jälle ükskord välja puhata. Jäta mind ükskord ometi rahule! Et nende jutt ka ükskord otsa ei lõpe! Saaks ükskord sest jamast lahti.
3. (rõhusõnana:) kord (3. täh.) Kui ta on ükskord nii tark mees, andku siis head nõu. *Laine on ükskord julge tüdruk, ja ega minagi naljalt kartma löö .. L. Kahas. *Ja keel on ükskord niisugune asi, et seda läheb ikkagi vaja, igaühel .. H. Pukk.