[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

a.-ü.
ametiühing

küü ‹14› ‹s›
murd vaskuss. *Krista kiljatas. Väikene, punakas küü vingerdas ta jalge alt ja kadus lähemasse põõsasse. A. Mälk.

müü ‹14› ‹s›
kreeka tähestiku täht (M, μ)

n.-ü.
nii-ütelda, nõnda-ütelda

nüü ‹14› ‹s›
kreeka tähestiku täht (N, ν)

püü ‹14› ‹s›
hrl. põld- v. laanepüü; ‹liitsõna järelosana› ka mõne teise kanaliste hulka kuuluva linnu nimetuses. *.. kus [koduvainudel] püüde parv käib hirmul ülesse / ja kiirel lennul kaob kaugele.. J. Lõo. *Püüd sidusin ma maadjaväädiga kaheks kimbuks ja heitsin üle õla. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: lume|püü, rabapüü.

rüü ‹14› ‹s›

1. kehakate, rõivas. Lai, avar rüü. Kullaga, hõbedaga tikitud rüü. Kirevas, mustas rüüs naine. Mehel oli seljas pikk kotitaoline rüü. Võttis mingi rüü ümber. Rüü lainetas ratsaniku õlgade ümber. Vöödiline rüü üll, väljus ta vannitoast. Tantsijanna esines pikas läbipaistvas vöötatud rüüs. *Ka rahvahulk liikus mustades ja hallides rüüdes, lisaks õudne ja masendav muusika.. M. Möldre. || eriotstarbeline rõivas; ametirüü. Munga, nunna must, lihtne rüü. Mustas rüüs preester. Põgenes vanglast vaimuliku rüüs. Kirikuisade rüüd kumavad kullas, purpuris ja sametis. || etn lõikelt pikk-kuuega sarnanev valgest linasest riidest suvine ülerõivas; setudel naiste umbkuuetaoline valgest villasest riidest pikk pidulik pealisrõivas || (kogumõistena:) rõivad, rõivastus. Keskaegses rüüs näitleja. Tuleb riietuda soojemasse rüüsse. Muiste käidi loomanahkadest rüüs. Ülikond on tema jaoks harjumatu rüü. Paksus talvises rüüs on inimene kohmakas. *Hoolimata oma suurest rikkusest kandis ta üpris lihtsat rüüd: jalas olid tal lambanahksed kintskaatsad, säärte ümber valgest villast sukad ja seljas sinisest kalevist kuub. E. Kippel. *Rahvarõivais noor pidi käituma väärikalt, ei tohtinud esivanemate rüüs käia restoranis ega suitsetada. U. Toomi. | piltl. Kirjanik esitas oma mõtted allegooria, mõistujutu rüüs. Laul on saanud omapärase orkestraalse rüü. Seaduste keeleline rüü. Lehtpuud said selga rohelise rüü. Sügisene mets on kirjus rüüs. Kevadel ehib kogu loodus end uue rüüga.
▷ Liitsõnad: munga|rüü, narri|rüü, nunna|rüü, paavsti|rüü, vaimuliku|rüü, vangi|rüü, ülikurüü; purpur|rüü, samet|rüü, siidrüü; leina|rüü, missa|rüü, peo|rüü, pidu|rüü, pulma|rüü, pühapäeva|rüü, suri|rüü, sõjarüü; raud|rüü, rõngas|rüü, soomusrüü; kevad|rüü, suve|rüü, sügis|rüü, värvirüü.
2. kiht, kest, sulestik v. miski muu kattev v. ümbritsev. Rabakana talvine rüü on valge. Forelli värvikirev rüü. Maja on saanud uue rüü. Maad kattis värskest lumest pehme rüü. Ümbruskond mähkus hämaruse rüüsse. Udu peitis kõik oma rüüsse. || zool looma keha osaliselt v. täiesti kattev, hrl. kilbistest koosnev tugev kaitsekest. Merikilpkonna rüü. Devoni rüükalad olid kaetud tugeva luuplaatidest rüüga.
▷ Liitsõnad: kilp|rüü, lehe|rüü, pulma|rüü, seemne|rüü, sule|rüü, õierüü; härma|rüü, lumerüü.

sü

1. põll söötühik
2. säilitusüksus

süü1 ‹14› ‹s›
(puu, sarve) toim, tekstuur. Puu, puidu jooneline süü. Vahtral, tammel on ilus süü. Mööbel oli tehtud tumedast, laia süüga puidust. Karjala kasest saadakse meeldivat kullakarva süüga vineeri. Nõulauda ei tohi lõhestada päri süüd. *.. maakivil on süü nagu puul, ja kes kivi kirja lugeda oskab, see teab, kuhu ja missuguse jõuga raksata. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: puidu|süü, puusüü.

süü2 ‹14› ‹s›

1. süüdiolek sobimatus, taunitavas, kahjulikus v. kuritegelikus teos. Ränk, raske, moraalne süü. Milles seisab, on minu süü? Ta sai sinu süü läbi kannatada. Pole minu süü, et nii juhtus. Tema süüs olen osalt ka mina süüdi. Õnnetus juhtus autojuhi süü tõttu. Andrese ainsaks süüks oli see, et ta asjast varem ei rääkinud. Poiste süü tehti peagi kindlaks. Mida talle süüks pannakse? Poiss ajas aknalõhkumise venna süüks. Ma ei arva seda sulle suureks süüks. Nad püüdsid süüd teineteise kaela ajada, teineteise peale veeretada. Mina ei oska temale küll mingit süüd mõista 'teda milleski süüdi arvata'. Tunnistas oma süü üles. Võttis sõbra süü enda peale. Punnis vastu, kuid oli siis sunnitud süü omaks võtma. Mina olen sellest süüst puhas. Pahategija kahetses oma süüd. Hüvitas oma süü, tegi oma süü heaks. Sõdur saadeti süü lunastuseks eesliinile. Tal lasub verepilastuse süü. Ma ei leia temal ühtegi süüd. Inimese süü tõttu on hävinud palju loomaliike. Süü rokal, süü vasikal. *Eks meil teised saa iga päev ja tihti veel vähemate süüde eest peksa.. E. Aspe. || jur kuriteo vm. õigusvastase teo etteheidetavus isikule. Süü aste. Süü presumptsioon 'selle eeldamine'. Tunnistas kohtus, eeluurimisel oma süü üles 'tunnistas end süüdi'. Süüd raskendavad, pehmendavad asjaolud. Kohtuliku arutamise käigus leidis tõendamist kohtualuse süü. Asitõendid, tunnistajate ütlused ei kinnitanud kohtualuse süüd.
▷ Liitsõnad: kaas|süü, mõrva|süü, pea|süü, surma|süü, veresüü.
2. osutab midagi põhjustavale asjaolule, tegurile. Vanainimese luuvalu võib olla ka halva ilma süü. Pea on uimane, see on vist vähese magamise süü. Pimeduse süü, et me seda kohta üles ei leidnud. Suurelt osalt koduse kasvatuse süü, et lapsed ülekäte lähevad. *Maaväringud olid siin tavaliseks nähtuseks, nende süüks peavad mitmed uurijad Knossose lossi muutumist rusuhunnikuks. H. Matve.

tüü ‹14› ‹s›

1. puutüve jämedam osa; tüügas. Toetus vana tamme tüü najale. *Tüü keeras ennast kännul, tüvi tegi õhus pöörde ja prantsatas maha .. V. Krimm (tlk). || viljavihu, viha, luua vms. lõigatud ja seotud ots
2. pärast niitmist v. lõikust järele jääv kõrretüügas. Sirbid välkusid, tüü lõhnas värskelt. Tüü jäi liiga pikk. *Oli olnud kena viljakasv, sest hakid olid tihedad ja kollane tüü terav ja kõva. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: kõrre|tüü, rohutüü; habemetüü.

ü [üü] ‹part ü-d 14›
eesti tähestiku täht; vastav häälik. Suur, väike ü. Lühike, pikk ü. Ü täpid olid ära jäänud.

üh ‹interj›
äh. *Üh, kurat, kuis uni peale kipub! Jääd tahtmatult tukkuma. F. Tuglas.

üür ‹-i 21› ‹s›

1. teisele isikule antud õigus kasutada omaniku asja kokkulepitud tingimustel. Üürile andja, võtja. Andis korteri, ühe toa, pianiino üürile. Võttis suvepuhkuse ajaks ühe vana maja üürile. Mul üks tuba vaba, võtan sind üürile 'üürnikuks'. Ise elas aiamajakeses, tänavaäärne maja oli üüri peal 'selles elasid üürnikud'.
▷ Liitsõnad: allüür.
2. tasu sellise kasutamise eest. Kõrge, madal, suhteliselt kallis, odav üür. Maksis peremehele kahe kuu üüri ette. Üür toa eest oli 1500 krooni kuus. Oli korteriühistule juba mitme kuu üüri võlgu. Peremees tõstis üüri. Ela, üüri ma sinult ei võta! Palus perenaist, et see veel üüriga pisut kannataks 'selle saamisega ootaks'.
▷ Liitsõnad: auto|üür, korteri|üür, kuuüür.