[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 sobiv artikkel.

õnnetu1› ‹adj

1. halvastimineku, lootuste nurjumise vms. tõttu rõõmutu ja kurb; seda väljendav. Oli oma abielus õnnetu. Mahajäetud naine oli õnnetu ja löödud. Ema lohutas õnnetut last. Laps on nutma puhkemiseni õnnetu. Surmani õnnetu inimene. Ta on õnnetu, et tal pole tütart. Olen meie tüli pärast väga õnnetu. Ära tee mind oma keeldumisega õnnetuks! Tundis end sügavalt, lõpmata õnnetuna. Olen õnnetum kui kunagi varem. Mängis teatris õnnetu 'vastuarmastuseta' armastaja rolli. Poiss oli üsna õnnetu moega, olemisega. Õnnetu nägu, ilme. || selline, keda on tabanud õnnetus v. ebaõnn, kellega on halvad lood, kellel läheb halvasti; (haletsevalt, kaasatundvalt:) vaene. Ta on õnnetu inimene, pole tal ei tööd, ei peret. Tal õnnetul naisel pole ju ka mingeid sääste hinge taga. Õnnetu mees, kes kuskil asu ei leia. See õnnetu hing ei leia oma hädast väljapääsu. *Õnnetu laps! Esimese suure sõja ajal oma õigete vanemate poolt maha jäetud, nüüd vigane. H. Sergo. |substantiivselt›. Mida sa oled teinud, õnnetu! Neid piinati ja peksti, ent lõpuks lasti õnnetud siiski lahti. Neid õnnetuid tuleks aidata majakraami või rahaga. Neil õnnetuil põles maja maha.
2. selline, kus asjad lähevad halvasti, on palju rusuvat v. kurba. Nende abielu oli õnnetu. Õnnetu 'vastuarmastuseta' armastus. Filmil oli õnnetu lõpp. Õnnetu lapsepõlv. Need olid õnnetud ajad, aastad.
3. selline, mis põhjustab v. toob kaasa muret ja meelehärmi vm. ebameeldivat (probleeme, tüli, pahandust); ebaõnnestunud, sobimatu, halb. Mu pilk jäi pidama ta õnnetule küürule. See õnnetu haigus, oli seda nüüd vaja. Seda õnnetut sõda küll! See oli sul küll õnnetu mõte. Unustame selle õnnetu loo. Pidi see õnnetu artikkel just nüüd ilmuma! Tüdrukul on juba kord selline õnnetu loomus, et kipub kõigiga riidu kiskuma. See on üks õnnetu termin, millest tuleks lahti saada. Külalised tulid õnnetul ajal. || (arvatavalt) ebaõnne v. õnnetust toov, ebasoodus. Ta sai surma õnnetu juhuse tõttu. Õnnetul kombel 'kogemata, tahtmatult' pillasin kandiku maha. Maja sai ehitatud õnnetu koha peale. Kolmteist on õnnetu arv. Kollane olevat õnnetu värv. Õnnetu tähe all sündinud inimene (kellegi õnnetu saatuse, mittevedamise kohta).
4. õnnetusjuhtumist põhjustatud. Suri õnnetut surma.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur