[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 32 artiklit

ainu|laadne
oma laadilt ainukordne, unikaalne; kordumatuna, erakordsena tähelepanu äratav. Ainulaadne saavutus, võimalus. Ainulaadsed võimed. Ainulaadse ehitusega keel. Ainulaadne õppeasutus. Viiuli ainulaadne kõla. Ta on ainulaadne inimene. Imetlesime ainulaadset maastikku. See on maailma keskaegsete katedraalide hulgas üks ainulaadsemaid.

aupart au 14› ‹s

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

au|asi

1. austav ülesanne, aukohustus; austust äratav seik. Sõnapidamine on auasi. Töö on meie maal auasi. *.. ka sõjas haavata saada on auasi, mis tõstab lugupidamist. H. Raudsepp.
2. tüliküsimus, kus on mängus selles osalejate au. Auasju lahendas aukohus.

elu|vesi

1. folkl inimest ellu äratav, surematuks, terveks, nooreks v. ilusaks tegev vesi. Muinasjutu kangelane pidi seitsme maa ja mere tagant eluvett tooma.
2. nlj viin. *Seal [= viinavooris] siis võtnud julgemad ja osavamad mehed mõnel vaadil vitsa pealt, puurinud augu sisse ja lasknud sealt toobi või teise eluvett. M. Metsanurk.

ime6› ‹s

1. (näilikult) üleloomulik, mõistusega seletamatu v. väga üllatav, kummaline, imestust äratav nähtus. Muinasjuttudes on kõiksugu imed võimalikud. Tänapäeval imesid ei juhtu. Arstid võivad vahel lausa imet teha. Sündis ime: lootusetult haige sai järsku terveks. Mees pääses nagu ime läbi. Oli tõeline ime, kuidas ta ellu jäi. Ime veel, et ta ei kukkunud. Mõni ime, et tema seda ei tea! (Mis) ime siis, et kõik nässu läks.
▷ Liitsõnad: looduseime.
2. miski ainulaadne v. uudne, üllatav, suurt tunnustust pälviv. Arhitektuuri, tehnika, automaatika ime. Raadio oli kunagi suur ime.
▷ Liitsõnad: arhitektuuri|ime, ehitus|ime, (maa)ilma|ime, majandus|ime, tehnika|ime, vapruseime.
3. kõnek tugevdussõna mitmesugustes üllatus-, imestus-, pahameele- vms. hüüatustes. Mis imet ta seal veel vahtis! No mida imet nad sinna pidid minema! Vaata imet kui uhke! Oh sa imede ime! *Ning ennäe imet, ühel päeval olidki kupli all nukkude asemel liblikad. A. Kaal.

ime|tegu

1. (näilikult) seletamatu, üleloomulik tegu; imetlusväärne, vaimustust äratav vms. tegu. Võlur, mustkunstnik teeb imetegusid. Vapruse, kangelaslikkuse imeteod.
2. kõnek kummaline, naljakas v. veider sündmus, nähtus, ese v. isik; imekomet; imeasi. See on alles imetegude hakatus! Kõik vaatavad teda nagu imetegu. Televiisor oli siis lausa imetegu. *Ja siis ilmus õuele uus inimene, lausa imetegu, vaevalt Poisi [= hobuse] sääreluu pikkune .. K. Saaber. | (üllatushüüatustes). *Sa imetegu! Mis ma näen! A. Mälk.

kaeblik-liku, -likku 30› ‹adj
kaebleva tooniga, kaeblev; kurvalt kostev, kurbust äratav. Rääkis kaebliku ja nutuse häälega. Nutt, nuuksumine läks järjest kaeblikumaks. Kassi kaeblik näugumine. Kostsid viiuli kaeblikud helid. Oli kuulda tuule kaeblikku vingumist. *Kedagi maeti, kaeblik kirikulaul lainetas valgesse hämarusse. A. Beekman.

kahtlane-se 5 või -se 4› ‹adj

1. kahtlusi äratav, kahtlema v. kahtlustama panev; mitteusaldatav v. umbusaldust äratav. Kahtlane üritus, ettevõtmine. Kahtlased faktid. Kahtlase puhtusega anum. Enam kui kahtlase väärtusega kaup. Äärmiselt kahtlane isik, tüüp. Kahtlase välimusega mees. Tema käitumine tundub kahtlasena. Iga kahtlane sõiduk peeti kinni. Eksperiment andis kaunis, üsnagi kahtlasi tulemusi. Ukse tagant kostis kahtlasi hääli, kahtlast krabinat. Kogu lugu, asi näis kahtlane olevat. Ma ei märganud midagi kahtlast. Ilm on nii kahtlane – äkki hakkab veel sadama. Kahtlane, kas ta tuleb. See, et ta kooli lõpetab, muutub päev-päevalt kahtlasemaks. Kahtlane 'midagi halba oletama panev' köha. Kahtlased sümptomid, haigusjuhud. *Sild oli kahtlane – katteks tahutud propsid paistsid küll uued, aga talad seevastu üsna pehkinud. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: haigus|kahtlane, vähikahtlane.
2. (moraalses mõttes) halva kuulsusega v. taunitav. Viibib kahtlases seltskonnas. Kahtlaste elukommetega naine. Tema pool käisid musta äri ajajad ja muud kahtlased mehed. See oli kahtlase kuulsusega kõrts. *Siis aga kuulsin, et ta ühes kahtlases afääris oli vahele jäänud .. J. Semper.
3. van kahtlev; kahtlustav. *Mida kahtlasem ja kartlikum mõni [raha] andma oli, seda enam tungis juut vasta .. J. V. Jannsen.

kangelane-se 5› ‹s

1. erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik. Vabadussõja kangelased. Suri, langes kangelasena. Mälestati kodumaa vabaduse eest langenud kangelasi. Selles kääpas puhkab mitu nimetut kangelast. | hrl nõuk (aunimetustes). Nõukogude Liidu kangelane, sotsialistliku töö kangelane. | iroon. Ena mul kangelast, poeb naiste selja taha peitu! *Kui jõuguga liitus kangelasi, kes rusikatele vaba voli andsid, põrkasin tagasi .. O. Tooming. || müütides, muinaslugudes üleloomulikke tegusid sooritav isik, vägilane. Kalevipoeg on meie muistne kangelane.
▷ Liitsõnad: kosmose|kangelane, muinas|kangelane, rahvus|kangelane, revolutsiooni|kangelane, sõjakangelane; pussi|kangelane, rusika|kangelane, tuhvlikangelane.
2. millegagi silmatorkav ja üldist tähelepanu äratav isik. Ta oli oma kolme medaliga võistluste kangelane. Tõusis julge esinemisega kaaslaste silmis kangelaseks. *Ta oli selle päeva kangelane, isa poolt tunnustatud ja teistel imetleda. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: olümpia|kangelane, päeva|kangelane, vaimukangelane.
3. kunstiteose keskne tegelaskuju; peategelane. Kirjanduslik kangelane. Lüüriline kangelane (luuleteoses hrl. autor ise oma tunnete ja vaadetega). Positiivne kangelane. Romaani, jutustuse, näidendi, ooperi kangelased. Muinasjuttude kangelased. Tema teoste kangelasteks on tavalised inimesed.
▷ Liitsõnad: filmi|kangelane, kirjandus|kangelane, lemmik|kangelane, mees|kangelane, mina|kangelane, nais|kangelane, nimikangelane.

kardetav-a 2
(< partits kartma); kartust äratav, ohtlik. Väga kardetav inimene, vaenlane, vastane, võistleja. Hunt on kardetav kiskja. Kardetav haigus. Kardetav asi, ettevõtmine. Haav pole õnneks kardetav. Külm muutus viljapuudele kardetavaks. Asi võttis kardetava pöörde. Lagedal oli kardetavam kui metsas.
▷ Liitsõnad: elu|kardetav, ülikardetav.

kohutav-a 2› ‹adj

1. hirmu tekitav, hirmu peale ajav, kohkuma panev, hirmuäratav; hirmus, kole, jube. Kohutav elukas, kiskja. Kohutav ümbrus, hääl, pilk. Kohutavad kuriteod. Sõja ajal juhtus kohutavaid asju. Ta oli kohutav oma vihas. Tema silmadele avanes kohutav vaatepilt. Nägin kohutavat und. Kõige kohutavam katastroof, õnnetus. Kohutav sündmus, silmapilk, elamus. Kohutav uudis, sõnum, teade. Kohutav must pilv tuli aina lähemale. || äärmiselt ebameeldiv, tugevasti vastumeelsust äratav, raskesti talutav vms. August tuli kohutavat lehka. Väljas on kohutav ilm. Seda on kohutav mõelda, uskuda, kujutleda. Töötingimused olid kohutavad. Kui kohutav, et inimene peab niimoodi kannatama!
2. tugevuselt v. hulgalt ebatavaliselt suur, tohutu. Käis kohutav kärgatus. Tõusis kohutav tuul, mühin ja kohin, lumetuisk, äike, vihm, torm. Kuumus, pakane oli kohutav. Kohutav põud, ikaldus, nälg, viletsus. Kohutav hoop paiskas ta pikali. Kohutavad kannatused, valud. Kohutav väsimus, roidumus, peavalu. See oli kohutav ülekohus. Mind valdas kohutav viha. Hämmastas tema kohutav lihtsameelsus. Mehel oli kohutav jõud. Maja eest nõuti kohutavat hinda. Käsikirjas on kohutaval hulgal vigu. *Alles hiljem, palju hiljem mäletas ta kohutava selgusega iga Hannese öeldud sõna. L. Promet.

kole-da 2› ‹adj

1. hirmu, suurt kartust v. kohkumistunnet põhjustav, hirmuäratav, kohutav. Karu on kole loom. Suur kole uss. Kole surm. Nägin koledat und. Ees haigutas kole kuristik. Missuguseid koledaid asju sa räägid! Ma kardan neid koledaid inimesi. Neil oli mingi kole kavatsus. Lastel hakkas metsas kole. *Mis ta seal nägi, oli koledam kui kole, nii et seda ükski ei jõuaks kirjeldada. F. R. Kreutzwald.
2. väga ebameeldiv, vastumeelsust äratav; raske taluda. Kole hais. Täna on kole ilm: kogu päeva sajab. See oli kole töö. Ta on kole inimene, mitte kellegagi ei saa läbi. Võta need koledad riided seljast! Vannub koledate sõnadega. Kole on päevad läbi üksi olla. *Öise saju järel oli sillutamata vankritee kole, paiguti vett täis nagu kraav. T. Lehtmets.
3. kasut. kohkumist, jubedust v. vastumeelsust väljendavates hüüatustes ja ütlustes. Oh kui kole see kõik oli! Kole, kuidas inimesed peavad kannatama. Päris kole kohe, kuidas inimene võib nii alla käia! *Kole on, kui haigus tuleb nii väikse lapse kallale. P. Krusten.
4. kõnek ebatavaliselt, erakordselt suur, tugev vms.; hirmus (3. täh.) Kole janu, peavalu, nohu. Kole tuisk, tuul, kuumus. Teda valdas kole viha. Suitsunälg oli kole. Tundsin koledat hirmu. Tõusis kole kohin ja mühin. Poisil olnud kole tahtmine kinno minna. Kustas oli kole kitsipung. Kole kahju, et sa tulla ei saa. Kihutas koleda hooga mäest alla. Seda tehti koleda kiiruga. Ta ehmus koledal kombel 'väga hirmsasti'. Sajab mis kole 'väga tugevasti'. Hammas valutab mis kole 'väga'. *Kust võtan ma need koledad summad! H. Raudsepp.

kuivus-e 5 või -e 4› ‹s

1. ilma niiskuse v. sademeteta olek; kuiv ilmastik. Õhu kuivus. Kestev, pikaajaline kuivus. Maa oli kuivusest lõhenenud, rohi kõrbenud. || ilma rasuerituseta olek. Naha, juuste ebaloomulik kuivus.
2. piltl (igavust äratav) asjalikkus, ametlikkus; tundetoonitus, ilmetus, ükskõiksus, külmus. Loengu, kirjutise tuim kuivus. Stiili, esituslaadi, maalimismaneeri kuivus. *Kuid kainus, arukus ja kuivus pole naisele vooruseks. O. Tooming.

kurva|kujuline
armetu, haletsust äratav. *Tema kaaslaseks oli seal üks neist kõhnematest, see kõige kurvakujulisem. M. Raud.

lõvi11› ‹s

1. peam. Aafrika savannides ja poolkõrbetes elutsev suur pruunikaskollane kaslane (Panthera leo). Lõvi möirgamine. Lõvide küttimine. Lõvi murrab antiloope, pühvleid, kaelkirjakuid. Lõvi on loomade kuningas. Võitleb, kaitseb end nagu lõvi.
▷ Liitsõnad: ema(s)|lõvi, isa(s)lõvi.
2. piltl seltskonnas tähelepanu äratav, naiste juures edukas kogenud mees. *.. ta oli Muhu lõvi ja esimese klassi elukull. J. Smuul. *Iseäranis „kontorihärrad” [on hoolsasti soetud ja moekad]. Need on kaubalinna lõvid. E. Vilde. || vilunud inimene, vana kala. *Vana laulupidude lõvi [Mihkel Lüdig] tundis ennast lauljate keskel ülihästi. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: moe|lõvi, parketi|lõvi, salongi|lõvi, seltskonna|lõvi, tantsulõvi.

meeldima37
kellelegi meele järgi, meelepärane olema. a. objektiks heameelt, sümpaatiat v. kiindumist, armastust äratav isik. Kiired müüjad meeldivad ostjatele. Peremehele ei meeldinud tõrges sulane. Poistele meeldivad sellised tüdrukud. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Jaan hakkas Maiale meeldima. Tüdruk meeldinud talle hullupööra, väga. Naine edvistas ja püüdis meeldida. b. objektiks kellegi maitsele, soovile vastav, heameelt, rahuldust pakkuv ese, tegevus, olukord vms. Talle nähtavasti meeldivad sellised jutud, lood, naljad, tembud. Turistidele meeldib Tallinna vanalinn. Mulle see romaan, film, etendus, ooper ei meeldinud. Kuidas sulle mu uus mantel meeldib? See ettepanek, plaan meeldis paljudele. Talle meeldib väga reisida. Meeldib või mitte, aga minna tuleb. Kuidas sulle seal kalurikülas meeldis?

meeldiv-a 2› ‹adj
meeldimust äratav, heameelt v. rahulolu esile kutsuv. Meeldiv inimene, tütarlaps, kaaslane. Kassipojad on nii meeldivad ja armsad. Haapsalu on meeldiv väikelinn. Meeldiv raamat, soeng. Väga meeldiv kokkusaamine, tutvumine, ajaviide, õhtu. Meeldiva käitumisega noormees. Meeldiva väljanägemisega õunad. Meeldiv lõhn, maitse. Meeldiv soojus valgus üle keha laiali. On meeldivaid ja ebameeldivaid mälestusi. Meeldiv uudis, üllatus, vaatepilt. Maja ei jätnud just kõige meeldivamat muljet. Mis meeldivat sa temas leiad? Kiitust, tunnustust oli meeldiv kuulda.
▷ Liitsõnad: eba|meeldiv, vähe, ülimeeldiv.

pidulik-liku, -likku 30› ‹adj

1. peoga, pidustustega, erilise peotundega seotud ning selle juurde kuuluvat tõsidust, ülevust, hardust vms. sisaldav, väljendav, äratav v. sisendav. Pidulik koosolek, rongkäik, protsessioon, jumalateenistus. Kuulsa teadlase auks korraldati pidulikke vastuvõtte. Pidulik lõunasöök. Võistluste pidulik lõpetamine. Näituse pidulik avamine. Tunnistuste pidulik kätteandmine. Kõige pidulikum hetk, sündmus minu elus. Pidulik toiming: uue hoone sisseõnnistamine. Küünlad süüdati ainult pidulikel juhtudel. Saali täitis pidulik rahvahulk. Pidulikud orkestrihelid, tervitussõnad. Saalis valitses pidulik meeleolu. Pöördus tõsisel, pidulikul ilmel kokkutulnute poole. Mees on piduliku näoga, astus piduliku sammuga. Asta tundus täna kuidagi pidulik. Lühtrite pidulik sära. Püüdis oma väikest tuba külaliste vastuvõtuks natuke pidulikumaks muuta. *Täna on laevas kõik pidulik. Surume üksteisel kätt, soovime häid pühi. J. Smuul.
2. peole kohane, vastav, sobiv, pidupäeval kasutatav (hrl. vastandina argipäevasele). Pidulik riietus, kleit, ülikond, koolivorm. Valge pidulik põll, krae. Pidulikud kingad. Pidulik soeng. Brokaat on äärmiselt pidulik materjal. *Külla minnes tavatsen ikka mõne õie kaasa võtta, kord igapäevasema, kord pidulikuma.. L. Hainsalu.
3. austust äratav, võimast muljet jättev. Mõisa barokkstiilis peahoone mõjub väga pidulikuna. Albumi, teoste sarja pidulik kujundus. Vanaaegsed pidulikud õlimaalid.

pühalik-liku, -likku 30› ‹adj
erilise usulise tundega seotud, pühadust sisendav; hardust, aukartust, tõsidust, ülevust vms. sisaldav, väljendav v. äratav. Hingedeaeg on harras ja pühalik aeg. Pühalik talitus, toiming. Kirikuliste pühalik laul. Kirikukellade pühalik kõla. Loeb pühaliku häälega piiblit ette. Munkade näod olid äraseletatult pühalikud. Neiu oli andnud pühaliku tõotuse kloostrisse minna. Talvepäeva pühalik vaikus, rahu. Pühalik tunne, hardus, tõsidus. Olime kõik pühalikus meeleolus. Kalamehed olid võrke lastes tõsised, peaaegu pühalikud. Läheneb pühalik silmapilk – suur teekond algab. Kõige pühalikum osa aktusest oli hümni laulmine. *.. jälle maadlen piiblilugudega ja salmidega, isegi unes näen ainult pühalikke asju. O. Luts.

respektaabel-bli, -blit 2› ‹adj
respekti äratav, lugupeetud, väärikas. *.. vahetas oma senise koha respektaablima teoloogiaprofessori ameti vastu. H. Piirimäe.

ränk1ränga 22› ‹adj

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

santsandi 21 komp sandim e. kõnek sandem superl kõige sandim e. kõnek kõige sandem
I.adj
1. laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, sellisena rahulolematust äratav, vilets, halb, paha. a. (esemete, ainete vms. kohta). Santi kaupa ei osta keegi. Lahja sant vein. See tubakas on võrdlemisi sant. Tööpere nurises sandi toidu üle. Loomad ei taha süüa santi kopitama läinud heina. Toit, liha on sandiks läinud 'riknenud'. Sandist käsikirjast ei saagi tulla head raamatut. Sant, kivine maa. Sandid põllud. Orased tänavu väga sandid ei olnud. Metsa vahel läks tee sandimaks. *.. vesi neis kaevudes oli seistes nii sandiks läinud, et ta joomiseks ei kõlvanud. E. Vilde. b. (füüsilise v. psüühilise seisundi, ka võimete vms. kohta). Tervis on sant, muutus sandiks, läks järjest sandimaks. Süda läks sandiks, ajab oksele. Sant tunne kõhus, kontides, südames. Mul on täna nii sant olemine, nii sant olla. Enesetunne on sant. Isal on nägemine sant. Poisil on sant mälu, pea. Urmas on sant laulumees. Eilse pärast on kole, kangesti sant tunne. Sant tuju, meeleolu. Tuju on sandimast sant 'väga halb'. Vaatas mulle nii süüdistavalt otsa, et mul hakkas päris sant. Seda logelemist oli kohe sant vaadata, näha. *Ega sõjas üksi püssiga. Need on need kõige sandemad, kes saadetakse tukiga tulle. Sääl on muid asjamehi.. A. Mägi. c. (tegevuste, nähtuste vms. kohta). Laideti meeste santi tööd. Sant poliitika. Sant saksa keele oskus. Sant käekiri. Võõra teenistuses ei olnudki elu kõige sandim. Kirub oma santi saatust. See oli sul küll väga sant mõte. Nägin öösel santi und. Sellest piimast jäi sant maik suhu. Küll keldris oli sant hais. Kas on midagi santi juhtunud? Tulgu mis tuleb, praegusest sandimat enam ei saa olla. *Mart arvas, et kakskümmend tsentnerit selle suvega on hektari peale vähe, santi moodi vähe, kui mõelda, et oder. O. Anton.
2. negatiivsete eetiliste omadustega, iseloomult halb; moraalselt vääritu, laiduväärt. Tige ja sant inimene. Sant mees. Sandid kaaslased, sõbrad. Jauram polnud kõige sandim peremees. Uued naabrid on võrdlemisi sant rahvas. Vangivalvur polnud kõige sandimate hulgast. Lapsed olid oma ema vastu sandid. Sandi iseloomuga naine. Sandid kombed, kalduvused. Poiste sant ülalpidamine. See oli sant tegu. Tüdrukul on sant kuulsus. || ebasõbralik, ebalahke. Suhted naabritega on sandid. Ta ei ole mulle öelnud ühtegi santi sõna. *.. lihaval kreisiülemal oli õige sant nägu ees. A. Hint.
3. ebasoodus, ebameeldiv, mittekasulik. Sant ilm. Ilm(ad) on sandiks läinud. Tänavune talv oli metsloomadele eriti sant. Sant kartuliaasta. Praegu on kõige sandim aeg pikaks teekonnaks. Olukord oli üsna sant, sandimast sandim. Olime sandis olukorras, seisukorras. Võrdlemisi sant võimalus. Sant lugu, kui see kõik õige on. Minuga, minu tervisega on asi sant, asjad sandid. Haigus võttis sandi pöörde. Üpris sandid tulemused. Väga sandi sisuga teadaanne. Millal ma sulle santi nõu olen andnud! Sellest linnast on mul kõige sandimad mälestused. Jahimeestel oli täna sant õnn.
4. tülikas, ebamugav, raske. Täiskiilutud bussis oli sant sõita. Vastu tuult on rattaga sõitmine küllaltki sant. Pimedas toas oli ka sant olla. *Või oled kuski vahepeal, siis pressivad sind jälle sotsid ja pursuid mõlemad – veel sandim.. R. Janno.
II.s
1. (alatiseks) vigane inimene, invaliid. Pime sant. Käteta ja jalgadeta sant. Ühe jalaga, puujalaga sant. Kaotas sõjas käe, nüüd eluaegne sant. Karkude najal komberdav sant. Tuli sõjast tagasi sandina. Jäi vigastusest sandiks. Tulid mitmekesi kallale ja peksid noormehe sandiks. Raske tõbi tegi mehe sandiks. Töömees kukkus tellingutelt sandiks. Võeti jalg maha, nüüd sant valmis, sant mis sant. Ta on sant – lonkab teist jalga.
▷ Liitsõnad: pool|sant, puru|sant, sõjasant.
2. kerjus. Sandid palusid almust. Andis sandile 20 senti. Kirikuvärava juures kerjasid sandid. Külakorda käivad sandid 'vallavaesed'. Palu oma palka tema käest nagu sant. Sandi kott ei saa kunagi täis. Lase sant sauna, sant tahab ka lavale. Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida. *„Sõida põrgu oma karbonaadi ja viinatilgaga. Kes siin õige sinu sant on,” kurjustas Press. R. Tiitus. || ka hlv (vaese inimese kohta). Tal on ikka vara ka, ega ta mõni sant pole. *Teil pole ju hinge taga punast krossigi! Te olete ju sandid! Kaltsakad! J. Piik (tlk).
▷ Liitsõnad: kiriku|sant, vallasant.
3. mardi- v. kadrisant. Mardi- ja kadripäeval käidi sandiks.
4. (kerge kirumissõnana). Kes teda santi uskuda teab! *Vanaisa sirutab: / „Selg, näh, sant, jäi kangeks.” J. Kaidla.

silma|hakkav-a 2partits
mitte märkamatuks jääv, tähelepanu äratav. Silmahakkav nägu, välimus. Silmahakkav viga. Ta on meie kandi silmahakkavamaid pillimehi. Korvpall on silmahakkavas madalseisus.

silma|torkav-a 2partits
väga märgatav, tähelepanu äratav v. vääriv. Peab sünnimärki põsel liiga silmatorkavaks. Abikaasade vanusevahe on silmatorkav. Silmatorkav kübar, nägu, naine, välimus. Ilmutab asja vastu silmatorkavat huvi. Sõi silmatorkava isuga. Edusammud olid silmatorkavad. Tal on silmatorkavad teadmised.

sädelev-a 2partits

1. helendav, helkiv, sätendav, särav. Läänetaevas sädelev Veenus. Tuledes sädelev linn. Sädelev söehunnik. Hankis endale sädelevaid kalliskive, ehteid. Kuupaistes, päikeses sädelev veepind, meri. Sädelevate jääliustikega mäetipud. Hõbedaselt sädelevad kalad. Kastetilkades sädelev rohi. Ruskelt sädelev veiniklaas. || (kellegi olemuses avalduva positiivse tunde kohta). Kelmikalt sädelevad silmad. Vallatusest sädelev naer. Nakatab kõiki oma sädeleva elurõõmuga. Tuimalt vaikinud Epp muutus korraga lõbusaks ja sädelevaks.
2. väliselt uhke, tore, särav. Sädelevas stiilis loss. Sädeleva maski all peitus arg ning heitlik loomus. *Iga sõna, mis ta suust tuleb, on sädelev vale.. A. Rullingo.
3. eriti silmapaistev, hiilgav, imetlust äratav, suurepärane. See oli sädelev isiksus. Vaimuannetelt sädelev noormees. Teda peetakse sädelevaks vestlejaks. Sädeleva mõistusega riigimees. Temas on sädelevat huumorit. Teravmeelsusest sädelev följeton. Pillub sädelevaid vaimukusi. Sonaadi teise osa esitus võinuks olla kergem ja sädelevam.

südant|lõhestav-a 2partits
kohutav, läbilõikav, valusalt mõjuv; sügavat kaastunnet äratav. Südantlõhestav karje, karjatus, valukisa, nutt, nuuksumine. Keegi karjus südantlõhestava häälega appi. Rääkis südantlõhestavaid lugusid orjalaevadest. Kirja sisu oli südantlõhestav. Need sõnad öeldi südantlõhestava kurbusega. Raske, südantlõhestav ohe. *Ta oli näinud leinavaid naisi leinamarsi helide saatel käivat, see oli südantlõhestav, aga ilus. K. Ristikivi.

sümpaatne-se 2› ‹adj
kelleski sümpaatiat äratav, meeldiv. Väga sümpaatne inimene, naine. See mees on mulle sümpaatne. Mihkel on oma vennast hulga sümpaatsem. Üsna sümpaatse välimusega krants. Teose illustratsioonid on hästi sümpaatsed. Ääretult sümpaatne, et ka mind meeles peeti.
▷ Liitsõnad: eba|sümpaatne, ülisümpaatne.

vänge1› ‹adj

1. (tugeva toime tõttu) haistmis- v. maitsmismeeli ärritav; terav, kange. Vänge hais, lehk. Kambris levis vänge vaigulõhn. Pauk täitis toa vänge püssirohusuitsuga. Vängete lõhnaõlide hõng. Soldat tõmbas vänget mahorkat. Vänget küüslauguvorsti ma ei söö. Pidas vermutit liiga vängeks. *Brasiilia kohv on mõru ja kange, mustem kui kõige vängem sigurileem .. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: magusvänge.
2. kõnek millegi poolest tähelepanu äratav; kõva, kange; vinge. a. (inimese kohta:) hakkaja, visa. Mäe Andrese vänge naabrimees Oru Pearu. Ants oli igati vänge töömees. Vaat kus anarhistid on vänged vennad! Proovige järele, kumb on vängem kakleja. *Kaks Maarjamaa noormeest olid nii vänged sellid, et otsustasid paari pudeli burgunderiga läbi kõrbe rännata. K. Saaber. b. (millegi kohta). Küsitav tasu pole just kõige vängem. Vängemad liialdused tõmbas toimetaja tekstist maha. Piiritus on joomiseks liiga vänge. Kasutas prussakatõrjeks igasuguseid vahendeid, üks vängem kui teine. *Perenaise viha olnud nii vänge, et visanud Roosi lakast alla. A. Beekman.
3. piltl ropp, rõve, toores, krõbe. Laste kuuldes ei kasutatud vängeid sõnu. Kostitas sõimajaid omalt poolt veelgi vängemate vandesõnadega. Vangide kõnepruugis leidub vängest vängemaid ütlemisi. Filmis esines väga vängeid üksikasju. Prahvatas midagi hästi vänget.

väärikas-ka, -kat 2› ‹adj
austust äratav (ja endast lugupidav); majesteetlik, suursugune; ant. vääritu. Väärikad aadlikud, õpetlased. Otsis endale väärikat mantlipärijat. Väärika käitumisega, olemisega daam. Läks väärikal sammul kõnepulti. Kõnnib väärika aeglusega. Trammile järele joosta pole kindlasti väärikas. Õpetajaamet on igati väärikas elukutse. Tal on väärikas sugupuu. Otsis vanale perekonnapiiblile väärikat kohta. Graatsilised ja väärikad luiged. Liistparketti peetakse väärikaimaks põrandakattematerjaliks.
▷ Liitsõnad: ebaväärikas.

õudust|äratav-a 2partits
õudustunnet esile kutsuv, õudust äratav. Õudustäratav vaatepilt. Maad võttis õudustäratav vaikus.

üksildane-se 5› ‹adj

1. hingeliselt üksi, sõpradeta olev; eraklik, seltsimatu, endassesulgunud. Üksildane inimene, mees, naisterahvas. Üksildane unistaja, esteet. Üksildane juurteta rändur. Ta on oma loomult üksildane. Tundis end ajuti ääretult üksildasena ja mahajäetuna. Ta on üksildane hing, kellel pole siin maailmas ühtegi lähedast. || üksiolu ja üksildustunnet sisaldav, seda väljendav v. äratav. Tuli oma üksildaselt jalutuskäigult. Kogu tema elu oli üksildane. Kurtis oma üksildase vanaduse, vanapõlve üle. Karjalapse suved olid nukrad ja üksildased. Oleks ükski sõber, kes aitaks mu üksildasi tunde mööda saata! Kostis nõmmelõokese üksildast laulu. *Aastad nooruse ja lapsepõlve vahemaal on elu kõige üksildasem aeg, mõtles ta. A. Kalmus.
2. eraldi olev, kõrvaline, üksik. Valis pargis üksildase pingi ja istus sellele. Pöördus maanteelt üksildasele metsateele. Ööbis üksildases jahionnis, hütis. Tegime peatuse üksildases mägedevahelises külas. Elab maal võrdlemisi üksildases kohas, kolkas. Selles üksildases paigas liikus harva inimesi. Kunagisest üksildasest järvest on nüüdseks saanud suvitajate meelispaik. Lihavõttesaar on maailma kõige üksildasem asustatud saar. *Klassitoas ahju taga, kus oli vana soldati üksildane ase, möllab üksainus tulemeri .. M. Traat.

ülev-a 2

1.adjtavalisest, argisest kõrgemal seisev, austust äratav, suursugune, üllas, pidulik vms., subliimne. Ülevad aated, ideed. Noorusaja ülevad mõtted ja unistused. Suur ja ülev eesmärk. Mineviku ülevad sündmused. Ülev meloodia, kõne. Kõlasid hümni ülevad helid. Ülevas, pateetilises stiilis kirjutatud oodid. Vana-Kreeka tragöödiate keel on ülev. Oli ülev hetk, silmapilk, kui president alustas oma kõnet. Laulupidu oli võimas ja ülev. Jõuluõhtu ülev meeleolu. Seisis harduses kiriku ülevas vaikuses. Ülev tunne oli olla iseseisev ja vaba. Ajaloo kõige traagilisemad ja ülevamad leheküljed pärinevad vabadusvõitlusest. Ülev, hingematvalt kaunis talvemaastik. Selle inimese mõttemaailm on ülev ja rikas. Armastus on inimliku tunde ülevaim avaldus. Nendes püüdlustes on midagi suurt ja ülevat. *Milline meistriteos on inimene, kui ülev mõistuselt, kui piiritu võimeis .. G. Meri (tlk). || (kõrgendatud, ülevoolavalt rõõmsa meeleolu kohta). Peolt lahkuti ülevas meeleolus: lauldi ja hõisati. Poiste meeleolu oli ülev: kõik oli üle ootuste korda läinud. Ta oli täna kuidagi eriti ülevas tujus.
2.skunst esteetika kategooria, millega tähistatakse nähtusi, mis haaravad oma erakordse jõu ja võimsusega ning äratavad imetlust ja vaimustust

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur