[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

äärmine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. äärel asetsev, äärepealne, äärepoolne; (mingi rea lõpus) viimane. Äärmine sõidurada. Äärmine uks vasakut kätt. Kolmanda rea äärmine tool on vaba. Vajuta äärmisele klahvile! Kõige äärmise maja aknas põles tuli. Käis ekspeditsioonil Aasia äärmises idaosas, Kaug-Idas. || ajaliselt viimane, vahetult teat. kriitilisele piirile eelnev. Nüüd on äärmine aeg otsustada.
2. tavapärasest enim lahknev, äärmuslik, ekstreemne; erandlik, erand-. Koolist väljaheitmine on äärmine abinõu. Jõuan tagasi täna, äärmisel juhul homme. *Kasutad [püstolit] ainult äärmises olukorras. Siis, kui läheb mölluks. R. Kaugver.
3. (määra väljendades:) väga suur, suurim, ülim. Äärmine nõudlikkus enese suhtes. Teda iseloomustab äärmine visadus. Majas valitseb äärmine puhtus ja kord. See oli äärmine jultumus. Tuli talitada äärmise ettevaatusega. Töid hinnati äärmise rangusega. Paistab silma äärmise täpsusega, töökusega. Elati äärmises viletsuses, vaesuses. Äärmises hädas hakkas ta appi hüüdma.