Eesti-soome sõnaraamat

suu1 ‹s›
1 huultega ääristatud ava näo alumises pooles
suu, kita ark.

▪ haigutasin laia suuga haukottelin suu ammollaan

▪ Merle pani suitsu suhu (hakkas suitsetama) Merle pani tupakan suuhun

▪ lapsel tulid hambad suhu lapselle kasvoi hampaita

■ (kõnelemisega ühenduses:) kõne, kõneosavus
suu

▪ olen seda mitmest suust kuulnud olen kuullut sen monesta suusta

▪ dotsent ei saanud sõnagi suust dosentti ei saanut sanaa suustaan

▪ ülejäänud õhtu hoidsin suu lukus (ei rääkinud midagi) loppuillan pidin suuni supussa

■ (näo kohta)
kasvoista
–

▪ magas suu seina poole nukkui kasvot seinää kohti

■ isik või olend, kes on sööja või rääkija
henkilö tai olento, joka syö tai puhuu
–

▪ veinipudel käis suult suule viinipullo kiersi huulilta huulille

▪ mõned kurjad suud räägivad, et .. jotkut pahat kielet kertovat, että...

2 kujult suuava meenutav, millegi sisse- või väljapääsukoht, eesosa või algus
suu, suu|aukko

▪ koopasuu luolan suu

■ mingi eseme, nt koti või pudeli ava
suu

▪ kotisuu pussinsuu

▪ taskusuu taskunsuu

▪ kokakoola pudeli suule oli sattunud mingit hapet kokispullon suulle oli joutunut jotain happoa

■ jõesuue
joen|suu, suu

▪ Emajõe suu Emajoen suu

▪ väinasuu salmensuu / salmen suu