Leitud 1 artikkel
mina ‹
pron› ‹
ainsuse 1. isik,
rõhulises asendis›, ‹
s›
1 ‹
pron›
sõna, mida kõneleja kasutab endale osutamiseks Võrdle meieminä▪ minu nimi on Margarita minun nimeni on Margarita
▪ üks mis selge: majandusinimest minust ei saa yksi on varmaa: talousihmistä minusta ei tule
■
mina'p,
minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina(painottaen, vahvistaen:) juuri minäminäpä,
minähän▪ minap see olingi, kes läbi aastate keldrist kõiksugu kraami pihta pani minähän se olin, joka vuosien mittaan vohki kellarista kaikenlaista kamaa
2 ‹
s› ‹
käändub mina: mina›
inimese enda olemus, nii nagu ta ennast teadvustab;
selle teatud osa või külgminä vars. psyk.▪ pinge all tuleb välja su tõeline mina paineen alla todellinen minäsi paljastuu
▪ meis on kohusetundlik mina ja sõnakuulmatu mina meissä on vastuuntuntoinen minä ja tottelematon minä