|
|
Leitud 1 artikkel
ei ‹v, adv, s›
1 ‹v, adv› ‹muutumatuna verbi eitava kõne vormides, v.a käskiv kõneviis› eitussõna, mis annab kogu lausele või küsimuse vastusele eitava sisu; aitab väidet rõhutada, kinnitada või täpsustada
Võrdle ära2
en yks.1.p, et yks.2.p, ei yks.3.p
emme mon.1.p, ette mon.2.p, eivät mon.3.p
en yks.1.p, et yks.2.p, ei yks.3.p
emme mon.1.p, ette mon.2.p, eivät mon.3.p
ei ‹subst.›
1 ‹v, adv› ‹muutumatuna verbi eitava kõne vormides, v.a käskiv kõneviis› eitussõna, mis annab kogu lausele või küsimuse vastusele eitava sisu; aitab väidet rõhutada, kinnitada või täpsustada
Võrdle ära2
en yks.1.p, et yks.2.p, ei yks.3.p
emme mon.1.p, ette mon.2.p, eivät mon.3.p
▪ temaga ei saa vaielda hänen kanssaan ei voi kiistellä
▪ lihtsalt aega ei olnud aikaa ei yksinkertaisesti ollut
▪ „Kas sa tuled ka?“ – „Ei“ ”Tuletko sinäkin?” – ”En”
▪ ei, see on pöörane ei, tämähän on mieletöntä
▪ sajad, ei, tuhanded hukkusid satoja, ei vaan tuhansia menehtyi
▪ ei mina ega keegi teine ole teie hädades süüdi en minä eikä kukaan muukaan ole syyllinen teidän ongelmiinne
2 ‹adv› esineb sisult jaatavates, täpsustavates lausetesen yks.1.p, et yks.2.p, ei yks.3.p
emme mon.1.p, ette mon.2.p, eivät mon.3.p
▪ Kas sa süüa ei taha? Etkö haluaisi syödä?
▪ aitan ikka, miks ei autanhan minä, miksipä en
3 ‹s› „ei“-sõna, „ei“-otsus; eitav, negatiivne otsusei ‹subst.›
▪ direktor ei ütle kiirustades „ei“ ühelegi uuele tegevusele johtaja ei kiirehdi sanomaan ei, kun uusia toimintoja ehdotetnaan
▪ vastuseks oli kindel ei vastauksena oli jyrkkä ei
