Eesti-soome sõnaraamat

asula

‹s›

paljude eluhoonetega koht, kus inimesed rohkem või vähem tihedalt koos elavad (nt linn, küla), asustusjaotuse üksus
ihmisten tiheämpään tai harvempaan asuttama paikka
taajama, asutus|keskus, väestö|keskus
kylä

▪ handid elavad väikestes asulates, kus on kuni kümme elamut hantit asuvat pienissä kylissä, joissa on enintään kymmenen asumusta

▪ Eesti asula Krimmis virolaisten taajama Krimillä

■ eelajalooline elamiskoht
esihistoriallinen asuttu paikka
asuin|paikka, asuma

▪ Lihula kiviaegne asula Lihulan kivikautinen asuinpaikka