Eesti-soome sõnaraamat

ala1

‹s›

1 mingi piiritletud osa maismaast
alue, ala, maa-ala, seutu

▪ inimasustuseta mägine ala asumaton vuoristoseutu

▪ okupeeritud alade elanikud miehitettyjen alueiden asukkaat

■ mingi pind või pinnaosa
ala, pinta, pinta-ala
2 töö, tegevus vm, millega tegeldakse; ainevaldkond
ala, erikois|ala, aihe|piiri, piiri, alue

▪ ta on oma ala tõeline meister hän on alansa huippukykyjä

■ spordiala
laji urh.

▪ kümnevõistleja nõrgim ala oli kettaheide kymmenottelijan heikoin laji oli kiekonheitto

ala-2 (esiosana)
1 allpool olev, alumine
Vastand üla-
sijainniltaan alempi
ala-

▪ alahuul alahuuli

2 suurema üksuse alla kuuluv
jaotuksessa alempi
ala-

▪ alaliik alalaji

3 mittetäielik, mitteküllaldane, normaalsest väiksem või nõrgem
määrältään normaalia vähäisempi
ali-, vajaa-

▪ alarõhk alipaine

■ ebapiisavalt
riittämätön, liian vähäinen
ali-

▪ alakoormata alikuormittaa