[ASL] Alamsaksa laensõnad eesti keeles

kiil, kiilu 'talb; riidesiil' < kasks kîl 'Keil'

• Esmamaining: Hupel 1818
• Vana kirjakeel: (Hupel 1818: 83) kiil, -o r. d. 'Keil'; (Lunin 1853: 58) kiil, -o r. d. 'клинъ; слѣпень; cтрѣлка у чулка, ластовица у рубахи'
• Murded: kiil, kiilu 'talb; vahetükk, (riide)siil' S L K eL; kiil, kiili Käi Rei Mär JMd JJn VMr VJg I; kiil, `kiili R (EMS III: 80)
• Eesti leksikonid: Wiedemann 1869: 337 kīl, kīlu, kīlo; kīl´, kīli 'Keil'; Wiedemann 1893: 304 kīl, kīlu, kīlo; kīl´, kīli 'Keil'; ÕS 1980: 261 kiil '(näit puulõhkumiseks)';
• Saksa leksikonid: MND HW II: 1 kîl (kiel) 'Keil als Werkzeug, aus Eisen oder Holz'
• Käsitlused: < germ... (EEW 1982: 807-808); < kasks kīl 'puus' (Viires 1960: 80; Raun 1982: 37; SSA 1: 357); < asks kīl (EES 2012: 151)
• Läti keel: lt *ķĩlis (1638 Kielies) Keil < mnd. kīl (Sehwers 1918: 23, 89, 150; Sehwers 1953: 67); ķīlis Keil < mnd. kîl (Jordan 1995: 72); ķīlēt keilen, einen Keil eintreiben < mnd. kîlen (Jordan 1995: 72);
• Sugulaskeeled: sm kiila [1865] vaaja; vaatteen levityskaista / Keil; Zwickel; lvS kihls (1829) Keil < germ *kīla-z, vrd küsks kīl, kasks kīl; is kīla; krj kiila < sm (SSA 1: 357); vdj kiili kiil (töövahend); клин (VKS: 430); lv kīl´ Pflock, Keil (= vaĭ̯gà) < kasks kīl; kīl´ə̑ Keil eintreiben < kasks kilen (Kettunen 1938: 132-133); lv kīl´ < kasks kīl (SSA 1: 357); kīļ kiil; ķīlis (LELS 2012: 121)