[ASL] Alamsaksa laensõnad eesti keeles

püüt, püüdi 'saak' < kasks bute 'Beute'

• Esmamaining: Müller 1600-1606
• Vana kirjakeel: (Müller 1600-1606: 287) ninck iaab sen Pütÿ welia; (Müller 1600/2007: 212) ninck iaab sen Pütÿ welia (03.01.1602) 'selle saagi'; (Stahl HHb III 1638: 52) ninck jagkap ∫e pühti 'vnd tehilet den Raub auß'; (Stahl LS I 1641: 304) ninck ∫e pühti jagkanut on 'vnnd den Raub außgetheilet'; (Göseken 1660: 283) Püht, -i 'Beutte'; (Göseken 1660: 585) pühti (rööv)saak 'beutte'; pühti (rööv) 'Raub (præda)'; (Virginius 1687-1690) Eks nämat peaks saama, ja wälja jaggama sedda Püüti
• Murded: püüd, püü '(kala)püük' Jõe Kuu Hlj VNg; püid, püi Sa Muh L JõeK Kad; püid, püiu Mus Pha Vll Pöi Muh Hi Ha Trv; püid, püüdi Kod (EKI MK)
• Eesti leksikonid: Wiedemann 1869: 1008 pǖt´, pǖdi 'Beute, Fang, Erwerb, gestrandete Waare, welche das Meer auswirft'; Wiedemann 1893: 914 pǖt´, pǖdi 'Beute, Fang, Erwerb, gestrandete Waare, welche das Meer auswirft';
• Saksa leksikonid: Lübben 1888 bute (buite) 'Tausch, Wechsel, Verteilung; (was zur Teilung kommt), Beute'; Schiller-Lübben bute, buite 'Tausch, Wechsel, Vertheilung; Beute, eig. Vertheilung des Gewonnenen'; MND HW I bü̂te 'Tausch, Wechsel; Verteilung, Anteil, Beute'
• Käsitlused: < kasks bute (EEW 1982: 2358; Liin 1964: 47; Ariste 1972: 96); < kasks büte 'Anteil, Beute' (Ariste 1963: 102); < kasks bûte 'Beute' ~ rts byte (Raag 1987: 338)
• Läti keel: lt † bĩte [1644 büte] Beute (Sehwers 1918: 33, 143); lt bĩte Beute, Gewinn < mnd. bǖte 'Beute' (Sehwers 1953: 13); lt bīte Beute, Gewinn < kasks bü̂te (Jordan 1995: 55);
• Sugulaskeeled: vdj püütü (kala)saak; улов (рыбы) (VKS: 1018)

tuupi, tuupi tegema 'peksma' < kasks stupe 'Rutenzüchtigung'

• Esmamaining: Wiedemann 1869
• Murded: `tuupi [tegema; saama] sporR sporSa Muh Mär Kse Var Tõs Tor Ris Juu JMd VJg sporI Plt KJn SJn Krk Nõo (EKI MK)
• Eesti leksikonid: Wiedemann 1869: 1361 tūp, tūbi 'Stoss, Schub, Schlag'; tūpi sāma 'Prügel bekommen'; Wiedemann 1893: 1231 tūp, tūbi 'Stoss, Schub, Schlag'; tūpi sāma 'Prügel bekommen'; ÕS 1980: 742 tuupi [tegema]; Tuksam 1939: 927 Staupe 'vitsad; ihunuhtlus';
• Saksa leksikonid: Lübben 1888 stupe 'Säule oder Pfahl, woran ein Verbrecher gebunden wurde, um öffentlich mit Ruten gezüchtigt zu werden; diese Züchtigung'; Schiller-Lübben stupe 'Säule oder Pfahl, woran ein Verbrecher gebunden wurde, der verurtheilt war öffentlich mit Ruthen gezüchtigt zu werden; Stäupung, Geißelung'; MND HW III stupe 'Schandpfahl, Schandsäule; Rutenzüchtigung, Stäupung, öffentliche Auspeitschung'
• Käsitlused: < lms deskr, vrd ee tuup (vrd tuubil täis 'vollgepfropft') (EEW 1982: 3390); < asks stupe 'peksupost; vitstega peksmine', stupen '(vitstega) ihunuhtlust andma' (Uibo 2010: 374-375; EES 2012: 559)
• Sugulaskeeled: sm tuupata [17879 työntää, tönäistä / stoßen, schubsen < rts stupa 'kaatua, horjahtaa' (SSA 3: 341)

vaat, vaadi 'aam, tünn' < kasks vat 'Fass'

• Esmamaining: Müller 1600-1606
• Vana kirjakeel: (Müller 1600-1606: 383) kax suhrd hirmsat Vate piddab ollema; Sen toÿse Vate sid:; (Müller 1600/2007: 542) se v̈che Vate siddes omat paliu ninck hæd Önne (14.06.1605); (Stahl 1637: 55) waht, wahti∫t 'Faß darin man getrenck helt'; (Stahl LS I 1641: 172) on ∫e pea kolme waht We∫∫i olnut 'Seyn es drey Ahmen Wa∫∫er gewe∫en'; (Gutslaff 1648: 243) Wâti 'Vaß'; (Göseken 1660: 285) waat, -i 'Fas'; (Göseken 1660: 747) öhhe waahti algkama (vaati avama) 'Auffthun Ein Faß (relinire)'; (Göseken 1660: 710) wijhna waat (veinivaat) 'weinfas (cadus)'; (Göseken 1660: 636) suhr waat 'weit Fas (cupa capacior)'; (Göseken 1660: 454) Kessi wahti 'Hand Fas'; (Göseken 1660: 687) Waahti 'Fas (dolium)'; waahti kallatusse pehl (vaat hakkab tühjaks saama) 'Fas, das auff der Neige ist'; (Göseken 1660: 319) asti 'Fas / Geschir'; (Hornung 1693: 28) Waet, Wadi / Acc. fing. Waeti / Acc. pl. (sid) & Waeta 'eine Tonne von 120 Stoff'; (Vestring 1720-1730: 272) Waat, -ti 'Ein Faß'; (Helle 1732: 199) waat 'das Vaß'; (Piibel 1739) wiis wati ja nellikü͠mend kanno; (Hupel 1780: 299) waat, G. wadi od. wati r., d. 'das Faß'; (Hupel 1818: 268) waat, -i; wadi r. d. 'Faß'; (Lunin 1853: 214) waat, -i; wadi r. d. 'бочка'
• Murded: vaat (-t´), vaadi (-oa-, -ua-) Hi L K I eL; vaat, `vaadi R(`vaati Vai); vaet, vaadi Sa Rid Mar Ris; aet (aõt), aadi Muh Khn (EKI MK)
• Eesti leksikonid: Wiedemann 1869: 1466 wāt´, wādi 'Fass'; Wiedemann 1893: 1324 wāt´, wādi 'Fass'; ÕS 1980: 762 vaat;
• Saksa leksikonid: Lübben 1888 vat 'Fass, Gefäss, Behälter; Schlüssel, Toller'; Schiller-Lübben vat 'Faß, Gefäß'; MND HW I vat (vad), ○vāt 'Gefäß jeder Art und Größe, Behälter, Faß, Topf; Maßangabe für flüssige und trockene Waren; Schlüssel, Teller aus Ton oder Metall'
• Käsitlused: < kasks vat (Viires 1960: 102; Ariste 1963: 107; Liin 1964: 53; EEW 1982: 3610; Raun 1982: 194; SSA 3: 418; EES 2012: 583)
• Läti keel: lt vãte, vãts [1638 Wahte] Faß < mnd. vat 'Faß, Gefäß, Behälter' (Sehwers 1918: 100, 164; Sehwers 1953: 152; Jordan 1995: 108);
• Sugulaskeeled: sm vati [Agr fati] tarjoilu- t. ruokailuastia, aluslautanen, kulho, pesuastia; (vanh.) tynnyri / flache Schale, Platte, Teller, Untertasse, Waschschüssel; (früher auch) Faß; is vadi vati; krj vati saviruukku, puukulho < mrts fat, faat, fatt 'tynnyri' (SSA 3: 418); vdj vaatti; is vaatti < ee vaat; sm vaatti (SKES: 1584; Nirvi 1971: 649); lvS vāt, vaåt, vāot, vā°t, vaot Fass (SLW 2009: 213); lv vō̬`t´ Fass (= pit̄) < kasks vat (Kettunen 1938: 501); vǭţ vaat; vāts, muca (LELS 2012: 370)

ärvima, ärvin 'pärima, päranduseks saama' < kasks erven 'erben'

• Esmamaining: Müller 1600-1606
• Vana kirjakeel: (Müller 1600-1606: 431) Se tulleb sest wöllast, mea wir Adamilt olleme erwnuth; ervima; se Pattu erwinuth; (Müller 1600/2007: 342) meÿe olleme E͠ma Hiwust se Pattu erwinuth 14.10.1603); (Gutslaff 1648: 212) perrandama 'erben'; (Helle 1732: 152) pärrima 'erben'
• Murded: `ärvima Jõe Kuu Hlj VNg Emm Lä(`ärbima); `ärvima (-r´-) Ris Juu Kos JMd Koe VMr Kad Plt; `ervima Rei (EKI MK)
• Eesti leksikonid: Wiedemann 1869: 84 är´w, är´wima st. er´w, er´wima; Wiedemann 1893: 75 är´w, är´wima st. er´w, er´wima; Wiedemann 1869: 114 er´wima, -wida 'erben'; Wiedemann 1893: 103 er´wima (är´wima) 'erben';
• Saksa leksikonid: Lübben 1888; Schiller-Lübben erven 'erblich werden: durch Erbschaft übergehen; vererben, beerben'; MND HW I erven 'vererben, hinterlassen; jemanden beerben (d. i. überleben); erblich sein, durch Erbschaft übergehen';
• Käsitlused: < ee ärv ~ kasks erven 'erben' (EEW 1982: 210-211); < kasks erven (Liin 1964: 65; Ariste 1972: 98)
• Vt ärv