Ilukirjandus

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Kõige alguses tuli too esimene kihutamine ilma ühegi peatuseta, ning siis nägi ta koidikul kahvatut kullaläiget ja nad jõudsid vaiksesse linna ja suurde tühja majja mäe otsas. Ja vaevalt olid nad katuse alla saanud, kui tiivuline vari jälle üle lendas ja inimesed hirmust kokku vajusid. Aga Gandalf oli teda lahkete sõnadega lohutanud ja tema oli nurka magama jäänud, väsinult, kuid rahutult, tajudes ähmaselt teiste käimisi ning meeste juttu ja Gandalfi käsklusi. Ja siis jälle sõit, sõit läbi öö. See oli teine, ei, kolmas öö sellest saadik, kui ta Kivisse vaatas. Tolle õudsa mälestuse peale ärkas ta täiesti üles ja vabises, ning tuulekohin sai täis ähvardavaid hääli.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Taevas süttis valgus, kollane tulepahvak tumedate vallide taga. Punapõsk tõmbus kohkunult kössi, mõeldes, millisele hirmsale maale Gandalf teda kannab. Ta hõõrus silmi ning nägi siis, et see oli kuu, mis idapoolsete varjude kohale tõusis; nüüd oli see peaaegu täis kasvanud. Nii et öö polnud veel vana ning pime rännak kestab veel tunde. Ta niheles ja tegi suu lahti.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Kus me oleme, Gandalf?» küsis ta.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Natuke aega valitses jälle vaikus. «Mis see on?!» karjatas Punapõsk äkki, Gandalfi mantli külge klammerdudes. «Vaata! Tuli, punane tuli! Kas siin maal on lohesid? Vaata, seal on teine!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Vastuseks hüüdis Gandalf valjusti oma ratsule: «Edasi, Varivalge! Me peame ruttama. Aega on vähe. Näe! Gondori märgutuled on süüdatud ja kutsuvad appi. Sõda on puhkenud. Näe, seal on tuli Amon Dînil ja leek Eilenachil; ja seal lähevad nad kiiruga lääne poole: Nardol, Erelas, Min-Rimmon, Calenhad ning Pühanõgla Rohani piiril.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk jäi jälle uniseks ega pannud eriti tähele Gandalfi juttu Gondori kommetest ning sellest, kuidas Linna Isand laskis ehitada tuletornid välimiste küngaste tippu suure aheliku mõlemal küljel ning hoidis seal valveposte, kus värsked hobused olid alati saadaval, et kanda tema käskjalgu Rohanisse Põhjas või Belfalasse Lõunas. «Sellest on kaua aega möödas, kui Põhja märgutuled süüdati,» ütles ta, «ja Gondori vanadel aegadel polnud neid tarvis, sest neil oli Seitse Kivi.» Punapõsk niheles rahutult.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Jää magama ja ära karda!» lausus Gandalf. «Sest sina ei lähe Mordorisse, nagu Frodo, vaid Minas Tirithisse ning seal oled sa nii hästi kaitstud, nagu sa neil päevil üldse kusagil olla saad. Kui Gondor langeb või Sõrmus ära võetakse, siis ei ole Maakond enam pelgupaik.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk ärkas häältekõma peale. Veel üks peidus oldud päev ja öine teekond olid mööda läinud. Oli hämar: külm koit oli jälle käes ning jahe hall udu hõljus nende ümber. Peatunud Varivalge auras higist, kuid ta kael oli uhkelt püsti ning ta ei näidanud mingeid väsimuse märke. Tema kõrval seisis palju pikki mehi rasketes mantlites ning nende taga kumas udust kivimüür. See paistis olevat pooleldi varemeis, kuid juba enne öö lõppu oli seal kuulda rutaka töötegemise hääli: haamrite kolksumist, kellude kilksumist ja rataste kriginat. Tõrvikud ja tulelondid helendasid siin-seal tuhmilt läbi udu. Gandalf rääkis meestega, kes tal teed tõkestasid, ning kuulates sai Punapõsk aru, et aru peeti tema enese üle.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ma vastutan tema eest Denethori trooni ees,» ütles Gandalf. «Ja vaprust ei saa suuruse järgi hinnata. Ta on käinud läbi rohkematest lahingutest ja ohtudest kui sina, Ingold, kuigi sina oled temast kaks korda pikem; ja nüüd tuleb ta Isengardi ründamiselt, millest me sõnumeid toome, ning ta on väga väsinud, või muidu ärataksin ta üles. Tema nimi on Peregrin ja ta on väga vapper inimene.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Inimene!» hüüatas Punapõsk, nüüd täiesti virgelt. «Inimene! No seda küll mitte! Ma olen kääbik ja mitte vapram kui inimene, või ehk ainult mõnikord, kui tarvis on. Ärge laske Gandalfil ennast segadusse ajada!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Väikemees,» kostis Gandalf. «Ei, mitte see, kellest räägiti,» lisas ta meeste nägudel imestust nähes. «Mitte tema, aga üks tema hõimust.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Rahu!» hüüatas Gandalf. «Sõnumeid sellest õnnetusest oleks pidanud kõigepealt isale viima.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Sellepärast, et ma tulen harva, ja ainult siis, kui mu abi vajatakse,» vastas Gandalf. «Ja mis nõusse puutub, siis sulle ütleksin ma, et sa oled Pelennori müüri parandamisega lootusetult hiljaks jäänud. Julgus on nüüd sinu parim kaitse läheneva tormi vastu - selle, ja niisuguse lootuse vastu, mida ma toon. Sest mitte kõik sõnumid, mida ma toon, ei ole halvad. Aga jätke nüüd oma kellud ja ihuge mõõgad teravaks!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Jah, nad tulevad. Aga nad on pidanud palju lahinguid teie selja taga. Ei see tee ega ükski teine vaata enam kaitstuse poole. Ole valvel! Ilma Gandalf Tormilinnuta oleksid sa näinud Anórienist tulemas vaenuväge ja mitte Rohani ratsanikke. Ja sa võidki veel näha. Jää hüvasti, ja ära maga!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf suundus nüüd lauskmaale Rammas Echori taga. Nõnda hüüdsid Gondori mehed välismüüri, mida nad olid suure tööga ehitanud pärast seda, kui Ithilien langes nende Vaenlase varju alla. See jooksis seitse penikoormat või rohkemgi mägede jalamist jalamini, sulgedes oma kaitse alla Pelennori väljad: puhtad ja viljakad linnamaad pikkadel nõlvadel ja astangutel, mis langesid alla Anduini äärde. Kõige kaugemas punktis, Linna Suurest Väravast kirde pool, oli müür kolme penikoorma kaugusel ning seal vaatas see süngelt kaldapealselt alla pikkadele luhtadele jõe ääres; ning inimesed olid ehitanud valli kõrgeks ja tugevaks, sest selles kohas tuli maantee Osgiliathi koolmetelt ja sildadelt teetammi mööda üles ning kulges läbi valvatud värava kahe sakilise torni vahel. Kõige lähemas kohas oli müür Linnast vaevalt ühe penikoorma kaugusel ning too paik jäi kagu poole. Seal keeras Anduin järsult läände, tehes laia käänaku ümber Emyn Arneni küngaste Lõuna-Ithilienis, ja välismüür kerkis otse jõekaldal; selle all asusid Harlondi kaid ja sillakohad nende laevade jaoks, mis tulid lõunapoolsetest läänidest ülesvoolu.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Kui Gandalf oli mõnda aega ratsutanud, läks taevas valgemaks ning Punapõsk kergitas end ja vaatas üles. Temast vasakule jäi udumeri, kasvades Idas heledaks varjuks; aga temast paremal tõstsid pead kõrged mäed, mis tulid Läänest ja jõudsid siin järsu otsani, nagu oleks Jõgi maa tegemise ajal läbi kõrge tõkke murdnud, uuristades välja võimsa oru, millest pidi tulevail aegadel saama lahingute ja tülide tallermaa. Ja seal, kus Ered Nimraisi Valged Mäed lõpule jõudsid, nägi ta, nagu Gandalf oli lubanud, Mindolluini Mäe musta kogu, sügavpunaseid varje selle kõrgetes kurudes ning kalju võimsat palet tõusva päeva käes valendamas. Ja eenduval rüngal seisis Valvatud Linn oma seitsme kivimüüriga, mis olid nii tugevad ja vanad, et ei paistnudki olevat inimeste ehitatud, vaid hiiglaste kätega maa luudest välja raiutud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Nii ratsutasid Gandalf ja Peregrin päevatõusul Gondori Inimeste Suurele Väravale ning selle rauduksed veeresid nende ees lahti.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«See on juba kohal,» ütles Gandalf. «Mina sõidan selle tiibadel. Laske mind läbi! Ma pean astuma teie Isand Denethori ette, kuni tema kojaülema-amet kestab. Mis ka ei juhtuks, te saate näha selle Gondori lõppu, mida senini tundsite. Laske mind läbi!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Viimaks jõudsid nad varjust välja seitsmenda väravani ning soe päike, mis paistis jõe taga Ithilieni väludel kõndiva Frodo peale, hõõgus siin siledail seintel ja maa külge kinnitatud sammastel ning suurel kaarel, mille päiskivi oli nikerdatud kroonitud kuningliku pea sarnaseks. Gandalf tuli ratsu seljast maha, sest ühtki hobust ei lubatud Linnusesse, ning Varivalge laskis end oma peremehe vaikse sõna peale ära viia.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Paistis, et sõna nende tulekust oli nende eel käinud, ning nad lasti kohe sisse, vaikselt ja ilma midagi küsimata. Gandalf sammus kiiresti üle valgete plaatidega sillutatud õue. Sulnis purskkaev mängles seal hommikupäikeses ning selle ümber laius ereroheline muru; aga kõige keskel seisis üle tiigi kummardudes surnud puu ning langevad piisad tilkusid kurvalt selle raagus ja murdunud okstelt tagasi selgesse vette.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk vaatas seda põgusalt, kui ta Gandalfile järele ruttas. Tema arvates oli see sünge ning ta pani imeks, miks jäeti surnud puu sellesse paika, kus kõik muu oli nii hästi hoolitsetud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Sõnad, mida Gandalf oli pomisenud, tulid talle meelde. Ja siis leidis ta end suure koja ustelt hiilgava torni all; ja võluri kannul möödus ta pikkadest vaikivatest uksehoidjatest ning sisenes kivimaja jahedasse kõmavasse varju.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Nad kõndisid mööda sillutatud vahekäiku, pikka ja tühja, ning käigupealt kõneles Gandalf tasa Punapõsega. «Vali, mida sa ütled, isand Peregrin! Praegu pole õige aeg kääbikliku nipsakuse jaoks. Théoden oli lahke vanamees. Denethor on hoopis teist sorti, uhke ja kerge solvuma, kaugelt vägevama päritolu ja võimuga mees, kuigi teda ei kutsuta kuningaks. Aga ta räägib peamiselt sinuga ja küsitleb sind, kuna sa võid talle jutustada tema pojast Boromirist. Ta armastas teda väga: võib-olla liigagi palju; ja seda enam seepärast, et nad polnud sarnased. Aga oma armastuse varjus arvab ta, et tal on soovitud asju sinu käest lihtsam teada saada kui minu käest. Ära räägi talle rohkem kui tarvis, ja vaiki Frodo ülesanne maha. Ma tegelen sellega ise sobival ajal. Ja ära ütle ka midagi Aragorni kohta, kui sa pole just sunnitud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Võib-olla, võib-olla,» pomises Gandalf. «Aga kui ta tuleb, siis juhtub see nii, nagu keegi ei oska oodata, isegi mitte Denethor. Nii ongi parem. Vähemalt ei pea meie tema tulekut ette kuulutama.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf peatus kõrge häilitud metallukse ees. «Nagu näed, isand Punapõsk, pole mul praegu mahti sulle Gondori ajalugu tutvustada; kuigi oleks parem olnud, kui sa oleks selle kohta midagi õppinud, sellal kui sa veel Maakonna metsades linnupesi otsisid ja ümber uitasid. Tee, nagu ma ütlen! Ei ole just eriti tark tegu võimsale isandale tema pärija surmast sõnumeid tuues hakata rääkima kellestki, kes siia jõudes kuningakrooni nõutama hakkab. Kas sellest on küllalt?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Jah,» kostis Gandalf. «Kui sa oled kõik need päevad kurtide kõrvade ja magava mõistusega ringi jalutanud, siis ärka nüüd üles!» Ta koputas uksele.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Äkki meenusid Punapõsele Argonathi tahutud kaljud ning teda haaras aukartus, kui ta vaatas toda ammusurnud kuningate puiesteed. Rivi kaugemas otsas seisis paljude astmetega kõrgendil kõrge troon marmorist varikatuse all, millel oli kroonitud kiivri kuju; selle taha oli seinale nikerdatud ja pärlitega ehitatud õitsva puu kuju. Ent troon oli tühi. Kõrgendi jalamil, kõige alumisel astmel, mis oli lai ja sügav, seisis must ja ilustamata kivitool ning sellel istus vana mees, pilk rüpes. Tema käes oli valge kuldnupuga kepp. Ta ei vaadanud üles. Nad sammusid pidulikult mööda pikka põrandat tema poole, kuni seisid ta järist kolme sammu kaugusel. Siis hakkas Gandalf rääkima.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«On küll,» kostis Gandalf. «Üks kahest. Teine on koos Rohani Théodeniga ja võib hiljem siia jõuda. Nad on väikemehed, nagu sa näed, kuigi tema ei ole mitte see, kellest ended kõnelesid.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ta olekski läinud,» lausus Gandalf. «Ära ole oma leinas ebaõiglane! Boromir nõudis seda ülesannet endale ega oleks kedagi teist sel kohal talunud. Ta oli isandlik mees ja võttis seda, mida tahtis. Ma rändasin temaga kaugele ning sain tema iseloomust mõndagi teada. Aga sina räägid ta surmast. Kas oled enne meie tulekut sellest uudiseid kuulnud?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Võta pide,» õpetas Gandalf, «ja korda Isanda järel, kui sa oled oma otsuses kindel.» «Olen küll,» kostis Punapõsk.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ja nüüd,» ütles Denethor, «on minu esimene käsk sulle: kõnele ja ära vaiki! Jutusta mulle kogu oma lugu ning vaata, et sa meenutad kõike, mida suudad, minu poja Boromiri kohta. Istu maha ja tee algust!» Kõneldes lõi ta väikest hõbedast gongi, mis seisis ta järi kõrval, ning silmapilk astus üks teener esile. Punapõsk nägi, et nad seisavad orvades kummalgi pool ust, mida tema ja Gandalf sisenedes ei märganud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«See on kõik, mida ma lubada saan, sest mul on palju muudki korraldada,» ütles ta Gandalfile. «Võib tunduda, et palju tähtsamat, aga minu jaoks siiski vähem pakilist. Aga võib-olla saame päeva lõpul veel vestelda.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Peab lootma, et varemgi,» märkis Gandalf. «Sest ma ei ratsutanud mitte selleks Raudlinnast sada penikoormat tuulekiirul siia, et tuua sulle üks pisike sõdalane, ükskõik kui väärikas. Kas see ei maksa sulle midagi, et Théoden on maha pidanud suure lahingu ja et Raudlinn on löödud ja et mina murdsin pooleks Sarumani saua?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«See maksab mulle palju. Aga ma tean neist tegudest küllalt, et ähvardava Ida vastu oma nõu pidada.» Ta pööras oma tumedad silmad Gandalfi poole ja nüüd märkas Punapõsk nende kahe sarnasust ning tajus pinget nende vahel, nagu näeks ta silmast silma hõõguvat tulejutti, mis võib järsku leekima lahvatada.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Denethor nägi tegelikult hoopis rohkem suure võluri moodi välja kui Gandalf, hoopis kuninglikum, ilusam ja võimsam; ning vanem. Ent mingi nähtamatu meele abil tundis Punapõsk, et Gandalfil oli suurem jõud ja sügavam tarkus ning looritatud kuninglikkus. Ja ta oli vanem, kaugelt vanem. «Kui palju vanem?» arutles ta endamisi ning mõtles siis, kui kummaline see oli, et ta polnud varem selle peale tulnud. Puupard ütles midagi võlurite kohta, kuid isegi siis ei pidanud ta Gandalfi üheks nende seast. Kes oli Gandalf? Millisel ajal ja millises kohas tuli ta maailma ning millal ta siit lahkub? Ja siis katkesid ta mõtisklused ning ta nägi Denethori ja Gandalfi ikka veel tõtt vaatamas, nagu loeksid nad teineteise mõtteid. Ent see oli Denethor, kes esimesena pilgu kõrvale pööras.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk ei unustanud kunagi seda tundi suures kojas Gondori Isanda läbitungiva pilgu all, kes teda ikka ja jälle kavalate küsimustega proovile pani, ning kogu see aeg tundis ta Gandalfi enda kõrval jälgimas ja kuulamas ning (nõnda Punapõsele näis) kasvavat raevu ja kannatamatust tagasi hoidmas. Kui tund läbi sai ja Denethor jälle gongi helistas, tundis Punapõsk end kurnatult. «Kell ei saa olla rohkem kui üheksa,» mõtles ta. «Ma võiks nüüd kolm pruukosti üksteise järgi nahka pista.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Rumaluse?» kordas Gandalf. «Ei, mu isand, kui sa oled vanadusest nõder, siis sa sured. Sa kasutad koguni oma leina kilbina. Kas sa arvad, et ma ei mõista, miks sa küsitlesid tund aega seda, kes kõige vähem teab, kuna mina siinsamas kõrval istusin?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Kui just kuningas tagasi ei tule?» kordas Gandalf. «Noh, isand Kojaülem, sinu ülesanne on kuningriiki selle sündmuseni korras hoida, mida vähesed nüüd näha loodavad. Selles ülesandes saad sa nii palju abi, kui suvatsed paluda. Aga seda ma ütlen: ühegi kuningriigi juhtimine ei ole minu töö, ei Gondori ega ühegi teise, ei suure ega väikese. Ent minu hooleks on kõik väärt asjad, mis maailma praeguse seisu juures ohus on. Ja minu töö ei lähe isegi Gondori hävitamise korral täiesti luhta, kui sellest ööst pääseb läbi kasvõi mingigi asi, mis suudab veel tulevail päevil kenasti kasvada või jälle õitseda ja vilja kanda. Sest ka mina olen kojaülem. Kas sa ei teadnud seda?» Seejärel pöördus ta ringi ja sammus kojast välja, Punapõsk kõrval vudimas.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf ei vaadanud kogu tee Punapõse poole ega lausunud talle ühtki sõna. Nende teejuht võttis nad koja ukselt kaasa ja juhatas neid üle Purskkaevu Õue tänavale kõrgete kiviehitiste vahel. Pärast mitmeid käänakuid jõudsid nad majja kindluse põhjapoolse müüri juures, üsna tolle seljaku lähedal, mis liitis küngast mäega. Majas viis ta nad üles laiast nikerdatud trepist ning näitas neile teisel korrusel tänava kohal ilusat tuba, valget ja õhurikast, nägusate tuhmkuldse läikega mustrita seinavaipadega. Ruum oli napilt sisustatud, seal polnud muud mööblit peale väikese laua, kahe tooli ja pingi; aga kummaski küljes olid eesriietega varjatud seinaorvad ja nende sees ülestehtud voodid, pesunõud ja vannid. Toa ühes seinas oli kolm kõrget kitsast akent, mis vaatasid põhja poole üle senini uttu mattunud Anduini suure kaare, kaugele Emyn Muili ja Raurose poole. Punapõsk pidi pingi peale ronima, et üle sügava kivist aknalaua välja vaadata.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Kas sa oled minu peale pahane, Gandalf?» küsis ta, kui nende teejuht oli välja läinud ja ukse sulgenud. «Ma tegin oma parima.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Tegid jah!» ütles Gandalf järsku naerma pahvatades; ning ta tuli ja seisis Punapõse kõrvale, pannes käe ümber kääbiku õlgade ja vaadates aknast välja. Punapõsk vaatas üllatunult nägu, mis nüüd tema oma kõrval oli, sest too naer kõlas rõõmsalt ja lõbusalt. Aga võluri näos nägi ta algul ainult mure- ja kurbusekurde; ent tähelepanelikumalt vaadates märkas ta nende all suurt rõõmu: tulvavat lustivoogu, mis võinuks välja purskudes terve kuningriigi naerma panna.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf läks ukse juurde ja keeras seal ringi. «Mul on kiire, Punapõsk,» ütles ta. «Tee mulle üks teene, kui sa välja lähed. Veel enne, kui sa puhkama jääd, kui sa just liiga väsinud ei ole. Mine ja otsi üles Varivalge ning vaata, kuidas ta on majutatud. Need inimesed on loomade vastu lahked, sest nad on hea ja tark rahvas, aga hobustega on neil vähem kogemusi kui mõnel teisel.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Seepeale läks Gandalf välja; ja kui ta seda tegi, kõlas kindluse tornist selge õrn kellahelin. See helises kolm korda, nagu hõbedane õhk, ning vaibus: kolmas tund päikesetõusust alates.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Üks hetk!» ütles Punapõsk punastades. «Ahnus, või nälg sinu lahkel loal, pühkis selle mul mõtteist. Gandalf, või Mithrandir, nagu teie teda hüüate, palus mul tema hobuse järele vaadata - Varivalge, Rohani võimsa ratsu ja kuninga silmatera, nagu ma olen kuulnud, kuigi ta andis selle Mithrandiri teenistusse. Ma arvan, et tema uus isand armastab oma looma rohkem kui paljusid inimesi, ja kui tema hea tahe siin linnas midagi väärt on, siis kohtlete te Varivalget täie austusega: suurema lahkusega, kui olete kohelnud sedasinast kääbikut, kui see võimalik on.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Varivalge hirnatas, kui Punapõsk talli astus, ning pööras pead. «Tere hommikust!» ütles Punapõsk. «Gandalf tuleb nii ruttu, kui saab. Tal on kiire, aga ta saadab tervisi, ja mul on hea meel näha, et sinuga on kõik korras; ja sa saad loodetavasti puhata pärast oma pikka tööd.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Millal?» küsis Punapõsk. «Kas sa oskad arvata? Sest mina nägin eelmisel ööl märgutulesid ja käskjalgu ning Gandalf ütles, et see on märk sõja puhkemisest. Tal oli hirmus kiire. Aga nüüd paistab, et kõik on jälle pidama jäänud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Nad istusid mõnda aega langetatud päi koos ega lausunud sõnagi. Siis vaatas Punapõsk järsku üles ning nägi, et päike paistab ikka veel ja lipud voogavad endistviisi tuules. Ta raputas end. «See on möödas,» ütles ta. «Ei, mu süda ei heida veel meelt. Gandalf langes ja tuli tagasi ning on ühes meiega. Me võime püsima jääda, kui ka ainult ühel jalal või vähemalt põlvili.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Sellegipoolest ma soovin, et see oleks juba lõppenud, olgu hästi või halvasti,» ütles Punapõsk. «Ma ei ole üldse sõdalane ja mulle ei meeldi lahingust mõeldagi; aga ühe sellise piiril ootamine, millest ma mööda ei pääse, on kõige hullem. See näib juba praegugi ilmatu pikk päev! Ma oleksin õnnelikum, kui me ei peaks seisma ja valvama, tegemata ühtki liigutust, löömata kuskil esimesena. Minu meelest poleks Rohanis antud ühtki hoopi, kui Gandalfi poleks olnud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk vaatas teda: pikk ja uhke ja õilis, nagu kõik mehed, keda ta siin maal senini oli näinud; ja ta silmad välkusid, kui ta lahingust rääkis. «Paraku on minu oma käsi kerge nagu sulg,» mõtles ta, kuid ei öelnud midagi. «Ettur, ütles Gandalf? Võib-olla; aga valel malelaual.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Siis käib see minust kaugelt üle,» ütles Punapõsk. «Vii mind tagasi meie tuppa, ja kui Gandalfi seal ei ole, siis ma tulen, kuhu tahad - sinu külalisena.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalfi ei olnud nende elupaigas ning ta polnud ka sõna jätnud; sestap läks Punapõsk Beregondiga kaasa ning sai tuttavaks Kolmanda Salga meestega. Ja paistis, et Beregond oli seal sama suures aus kui tema külaline, sest Punapõske võeti seal väga hästi vastu. Kindluses käis juba suur kõmu Mithrandiri kaaslase ja pika jutuajamise ümber, mida too Isandaga pidas; ning oli kuulda, et Väikemeeste Prints on tulnud Põhjast pakkuma Gondorile liitu ja viit tuhandet mõõka. Ja mõned ütlesid, et kui Rohanist tulevad ratsanikud, siis toob igaüks neist kaasa väikemehest sõdalase, küll pisikese, aga vapra.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Kuigi Punapõsk pidi kahetsustundega selle lootusrikka kuulduse kummutama, ei saanud ta lahti oma uuest aunimest, mis oli meeste arvates ülimalt sobiv Boromiri sõbrale ja Isand Denethori aukülalisele; ja nad tänasid teda nende hulka tuleku eest ning rippusid ta sõnade ja võõramaa lugude küljes ning andsid talle nii palju toitu ja õlut, kui ta iganes soovis. Tema ainus mure oli Gandalfi soovituse järgi «ettevaatamine» ning see, et ta ei tohtinud lasta oma keelel vabalt ringi käia, nagu kääbikuil sõprade keskel tavaks.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Nad läksid lahku ning Punapõsk kiirustas tagasi kindluse poole. Tee tundus pikk ning tal hakkas palav ja kõht läks tühjaks; ja peagi laskus maale pime öö. Ühtki tähte ei paistnud taevas. Ta jäi söögisaali õhtusöögile hiljaks ja Beregond tervitas teda rõõmsalt ning pani enda kõrvale istuma, et pojast uudiseid kuulda. Pärast sööki jäi Punapõsk veidiks ajaks sinna ning lahkus siis, sest tema peal oli mingi iseäralik nukrus ja nüüd tahtis ta väga jälle Gandalfi näha.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Tema eluase oli pime, välja arvatud väike latern keset lauda. Gandalfi ei olnud seal. Süngus rõhus Punapõske üha rängemalt. Ta ronis pingile ja püüdis aknast välja piiluda, kuid see oli justkui tindijärve vaatamine. Ta tuli maha ja pani riivi kinni ja läks voodisse. Veidi aega lamas ta vaikselt ja kuulatas, ega Gandalf ei tule, ning jäi siis rahutult magama.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Öösel ärkas ta tule peale ning nägi, et Gandalf oli tagasi ja sammus sinna-tänna toas orva eesriide taga. Laual olid küünlad ja pärgamendirullid. Ta kuulis võlurit ohkamas ja pomisemas: «Millal Faramir tagasi tuleb?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Aga öö on liiga lühike,» lausus Gandalf. «Ma tulin siia tagasi, sest pean natuke rahu saama, üksinda. Sul oleks targem magada, kuni sa veel seda voodis teha saad. Koidikul viin sind Isand Denethori juurde tagasi. Ei, mitte koidikul, vaid siis, kui kutse tuleb. Pimedus on alanud. Koitu ei tule.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf oli lahkunud ja Varivalge kabjaplagin öösse kadunud, kui Ilo Aragorni juurde tagasi tuli. Tal oli kaasas ainult kerge komps, sest tema seljakott oli Parth Galenile maha jäänud, ning kogu tema omandus koosnes nüüd vähestest tarvilikest asjadest, mis ta oli Raudlinna varemetest üles korjas. Hasufel oli juba saduldatud. Legolas ja Gimli seisid oma hobusega sealsamas kõrval.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Nad vastasid kutsele, nagu sa kuulsid,» ütles Gimli. «Kaljulõhele olla sõna tulnud: Aragornil on oma hõimlasi tarvis. Sõitku duunedainid tema juurde Rohanisse! Aga kust see sõnum tuli, seda ei tea nad praegu isegi. Mina pakun, et Gandalf saatis selle.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ei, Galadriel,» vaidles Legolas. «Kas mitte tema ei rääkinud Gandalfi läbi Põhjast tulevast Hallist Vennaskonnast?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Sa vaatasid sellesse neetud silmamoonduse kivisse?!» hüüatas Gimli hirmu ja jahmatusega. «Kas sa ütlesid midagi - talle? Isegi Gandalf kartis seda kohtumist.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Nii saabus Margi Kuningas võidukalt Läänest Valgete Mägede jalamile Haraliina. Ta leidis, et tema rahva järelejäänud jõud on juba sinna kogunenud, sest niipea, kui tema tulekust teada anti, ratsutasid pealikud talle koolmele vastu, kaasas sõnumid Gandalfilt. Dúnhere, Haraoru rahva pealik, oli nende eesotsas.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Kolme päeva eest koiduajal, isand,» ütles ta, «tuli Varivalge nagu tuul Läänest Edorasse ning Gandalf tõi teateid sinu võidust, mis rõõmustas meie südameid. Aga ta tõi sinult ka sõna, et Ratsanike kogunemisega tuleb rutata. Ja siis tuli tiivuline Vari.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Tiivuline Vari?» küsis Théoden. «Ka meie nägime seda, kuid see juhtus südaööl, enne kui Gandalf meist lahkus.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Võib-olla, isand,» lausus Dúnhere. «Ometi toosama, või keegi temasarnane, otsekui tükk lendavat pimedust koletu linnu kujul, läks sel hommikul üle Edorase ning kõik mehed vappusid hirmust. Sest ta sööstis otse alla Meduseldi poole ning kui ta peaaegu katusviilu puudutades mööda kihutas, kostis kriisk, mis pani meie südamed seisma. Siis soovitaski Gandalf, et me ei koguneks mitte väljadel, vaid kohtuksime sinuga siin orus mägede vahel. Ja ta palus, et me ei süütaks rohkem tulesid või lõkkeid, kui hädapärast tarvis läheb. Nii me ka tegime. Gandalfi jutt oli väga veenev. Me loodame, et see on nii, nagu sina oleksid tahtnud. Haraorus pole neist kurjadest olevustest mingit märki nähtud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Koolnute Rajad,» pomises ta enese ette. «Koolnute Rajad? Mida see tähendab? Nad on kõik minu juurest ära läinud. Nad on kõik mingisse hukatusse tormanud: Gandalf ja Punapõsk Itta sõtta; Juss ja Frodo Mordorisse; Rühkija ja Legolas ja Gimli Koolnute Radadele. Küllap tuleb varsti ka minu kord. Ei tea, misasja nad seal isekeskis räägivad, ja mida kuningas teha mõtleb? Mina pean ju nüüd minema sinna, kuhu tema ees läheb.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Aga ta teab, et me oleme rahvas, kes võitleb pigem sadulas ja lagedal väljal, ja samuti oleme me laialipuistatud rahvas ning meie Ratsanike kokkukogumine võtab aega. Kas pole tõsi, Hirgon, et Minas Tirithi Isand teab rohkem, kui ta selles teates öelda laseb? Sest me oleme juba sõjajalal, nagu sa ehk oled märganud, ning sa ei leia meid mitte ettevalmistamata. Gandalf Hall oli meie hulgas ning just praegu koondume sõjakäiguks Itta.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk ärkas Gandalfi raputamise peale. Nende kambris põlesid küünlad, sest läbi akende kumas sisse vaid ähmast hämarust; õhk oli raske, otsekui äikese lähenedes.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Teine tund on läbi,» kostis Gandalf. «Aeg on tõusta ja ennast esitluskõlbulikuks teha. Sa oled kutsutud Linna Isanda juurde oma uusi kohustusi teada saama.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Sa tead väga hästi,» lausus Gandalf. «Et sa rohkem koerust ei teeks; ja kui sulle ei meeldi siin olla, siis tuleta meelde, et ise sa selle endale kaela tõmbasid.» Rohkem vastuväiteid Punapõsel ei olnud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Veidi aja pärast sammus ta koos Gandalfiga taas mööda külma vahekäiku Kantsi Koja ukse poole. Seal istus Denethor hallis vidus, Punapõse meelest justkui vana kannatlik ämblik; ta ei polnud vist eilsest saadik paigast liikunud. Isand pakkus Gandalfile istet, ent Punapõsk jäeti veidiks ajaks tähelepanuta seisma. Viimaks pöördus vana mees tema poole:

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõse süda võpatas. Talle ei meeldinud sugugi mõte laulda mõnd Maakonna laulu Minas Tirithi Isandale, ja kindlasti mitte lorilaule, mida ta kõige paremini teadis; need olid sääraseks puhuks, noh, liiga matslikud. Praegu ta sellest katsumusest siiski vabastati. Tal ei kästud laulda. Denethor pöördus Gandalfi poole, esitas küsimusi rohirrimite ja nende poliitika ning Éomeri, kuninga õepoja kohta. Punapõsk pani imeks, kui palju Isand tolle kauge rahva kohta teadis, kuigi sellest pidi tema arvates juba kaua aega möödas olema, kui Denethor ise reisimas käis.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Jah,» kostis Punapõsk, «väga: olen laisklemisest ja ootamisest surmväsinud. Ma passisin tundide kaupa oma käskija kambri ukse taga, kuni tema Gandalfi ja Printsi ja teiste tähtsate isikutega vaidles. Ja isand Beregond, ma ei ole harjunud näljasena teisi teenima, sel ajal kui nemad söövad. See on kääbiku jaoks kole raske katsumus. Sa mõtled kindlasti, et ma peaksin sügavamat austust tundma. Aga mis on säärasest aust kasu? Mis kasu on isegi söögist ja joogist selle hiiliva varju all? Mida see tähendab? Isegi õhk tundub paks ja pruun! Kas teil on tihti selliseid pimedikke, kui tuul Itta pöörab?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Jah,» sõnas Punapõsk, «Gandalf on ka ärevil. Minu meelest oli ta pettunud, kui Faramiri siit eest ei leidnud. Ja kuhu ta ise kadunud on? Ta läks Isanda nõupidamiselt ära enne lõunakella ja minu meelest üsna pahas tujus. Võib-olla aimab ta halbu uudiseid.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Mustad Ratsanikud!» pomises Punapõsk. «Õhuvalla Mustad Ratsanikud! Vaata, Beregond!» hüüdis ta. «Nad vist otsivad midagi? Näed, kuidas nad tiirutavad ja alla sööstavad, alati sinna selle koha poole! Kas sa näed midagi maapinnal liikumas? Pisikesed mustad kogud. Jah, seal on mehed hobustel: neli või viis. Ei! Ma ei või seda kannatada! Gandalf! Gandalf, päästa meid!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Gandalf!» hüüdis ta. «Gandalf! Ta ilmub alati siis välja, kui asjad on kõige hullemad. Edasi! Edasi, Valge Ratsanik! Gandalf, Gandalf!» karjus ta metsikult, nagu pealtvaataja suure võidusõidu ääres, kihutamas takka jooksjat, kes ei vaja innustust.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Ei läinudki palju aega, kui välimistest sõõridest üles tulevatelt tänavatelt hakkas kära kostma ja rõõmuhõisete vahele hüüti Faramiri ja Mithrandiri nimesid. Peagi nägi Punapõsk tõrvikuid ning rahvasumma eesotsas kaht aeglaselt sõitvat ratsameest: üks oli valges, kuid ei säranud enam, vaid valendas hämaruses kahkjalt, nagu oleks tuli otsa saanud või varjatud; teine oli tume ja tema pea oli kumaras. Nad tulid sadulast maha ning kui tallipoisid Varivalge ja teise hobuse minema viisid, astusid nad väraval seisva tunnimehe juurde: Gandalf kindlalt, hall mantel tagasi heidetud ja tuli ikka veel silmis hõõgumas; teine, üleni rohelises rõivas, aeglaselt, vaarudes nagu väsinud või haavatud mees.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Aga samal silmapilgul astus Gandalf tema juurde. «Ta tuli koos minuga Väikemeeste maalt,» lausus ta. «Ta tuli minuga. Aga ärgem viivitagem siin. Meil on veel palju öelda ja teha ning sa oled väsinud. Ta tuleb meiega. Tegelikult ta peabki tulema, sest kui ta ei unusta oma uusi kohustusi kergemini kui mina, siis peab ta sel tunnil jälle oma isandat teenima. Punapõsk, meie järel!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Kui Faramir oli võtnud valget leiba ja joonud sõõmu veini, istus ta madalale istmele oma isa vasakul käel. Veidi eemal teisel küljel istus Gandalf nikerdatud puutoolil; ja tema paistis esiotsa magavat. Sest alguses rääkis Faramir ainult ülesandest, millega ta oli kümme päeva tagasi välja saadetud, ning tõi teateid Ithilienist ja Vaenlase ning tema liitlaste liikumisest; ja ta jutustas võitlusest maanteel, kus Haradi mehed ja nende hiigelloom lüüa said: pealik teatas oma käskijale asju, milletaolisi oli varem tihtilugu kuuldud, väikesi vahejuhtumeid piirisõjast, mis näisid nüüd tarbetud ja tühised ning tähtsuse kaotanud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Seepeale tõusis Gandalf sirgu ja haaras kinni tooli käetugedest; kuid ta ei öelnud midagi ning pani pilguga vaikima hüüatuse Punapõse huultel. Denethor vaatas neile otsa ja noogutas pead, justkui märgiks, et ta mõistnud palju väljaütlemata asju. Kuna teised vaikides paigal istusid, jutustas Faramir aegamisi oma loo, silmad enamjaolt Gandalfil püsimas, kuigi vahel eksis ta pilk ka Punapõse juurde, justkui värskendamaks mälestusi teistest, keda ta oli näinud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Sedamööda, kuidas edenes lugu pealiku kohtumisest Frodo ja tema teenriga ning sündmustest Henneth Annûnil, märkas Punapõsk, et Gandalfi käed värisevad nikerdatud puud pigistades. Need näisid nüüd valged ja väga vanad, ning kui ta neid vaatas, taipas Punapõsk järsku õudusvärinal, et Gandalf, Gandalf ise oli mures, koguni hirmul. Õhk toas oli lämbe ja liikumatu. Kui Faramir jutustas viimaks oma hüvastijätust rändajatega ning nende otsusest minna Cirith Ungolile, vaibus ta hääl ning ta raputas pead ja ohkas. Siis kargas Gandalf püsti.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf sammus toas ringi. «Hommikul kaks päeva tagasi, ligi kolm päeva teel! Kui kaugel on see koht, kus te lahku läksite?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ära kurvasta!» ütles Gandalf. «Boromir poleks seda mingil juhul sulle toonud. Ta on surnud ja suri hästi; puhaku ta rahus! Aga sa petad ennast. Ta tahtis sirutada käe selle asja järele ja seda võttes oleks ta langenud. Ta oleks selle endale pidanud ning tagasi tulles poleks sa oma poega enam ära tundnud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Kui palju sul seda tarkust siis on?» küsis Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Sa mõtled oma vana kombe järgi ainuüksi Gondori peale,» ütles Gandalf. «Aga on ka teisi inimesi ja teisi elusid ja veel küllalt aega tulemas. Mis minusse puutub, siis minul on kahju isegi tema orjadest.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Sellegipoolest ma ei usalda sind,» sõnas Gandalf. «Kui ma oleksin seda teinud, siis oleksin saatnud selle asja siia sinu hoole alla ja säästnud endal ja teistel palju vaeva. Ja nüüd sind rääkimas kuuldes usaldan ma sind veelgi vähem, ei sugugi rohkem kui Boromiri. Ei, talitse oma raevu! Ma ei usalda siin isegi mitte ennast ning keeldusin sellest asjast, kui seda mulle vabalt kingiks pakuti. Sa oled tugev ja suudad end veel mõneski asjas valitseda, Denethor; aga kui sa oleksid selle asja oma valdusse saanud, siis oleks see sind alla heitnud. Kui see ka Mindolluini juurte alla maetaks, ikkagi põletaks see pimeduse kasvades sinu meele ära, ja ometi on selle järel veelgi hullemaid asju tulemas, mis meid üsna pea tabavad.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Hetkeks lõid Denethori silmad lõõmama, kui ta Gandalfile otsa vaatas, ning Punapõsk tundis taas pinget nende kummagi tahte vahel tõusmas; kuid nüüd olid nende pilgud vahedad kui mõõgaterad ning välkusid võideldes. Punapõsk vabises, kartes mõnd hirmsat hoopi. Kuid äkitselt Denethor lõtvus ja muutus taas jahedaks. Ta kehitas õlgu.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Kõik jätsid nüüd Linna Isandaga hüvasti ja läksid puhkama, kuni seda veel teha sai. Väljas oli tähitu pimedus, kui Gandalf ja tema kõrval väikest tõrvikut kandev Punapõsk oma elamise poole kõmpisid. Nad ei lausunud sõnagi enne, kui olid kinniste uste taha jõudnud. Siis võttis Punapõsk lõpuks Gandalfil käest kinni.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf pani käe Punapõse pea peale. «Lootust pole kunagi eriti palju olnud,» vastas ta. «Lihtsalt lollide lootus, nagu mulle öeldi. Ja kui ma kuulsin Cirith Ungolist...» Ta vakatas ja sammus akna juurde, nagu võiksid ta silmad Idas mustavast ööst läbi tungida. «Cirith Ungol!» pomises ta. «Huvitav, miks sedakaudu?» Ta pöördus ringi. «Just nüüd, Punapõsk, pidi mu süda mind peaaegu reetma, kui ma seda nime kuulsin. Ja tegelikult usun ma, et Faramiri toodud uudistes on mingit lootust. Sest on selge, et meie Vaenlane on viimaks sõda alustanud ning teinud esimese käigu siis, kui Frodo oli veel vaba. Nii et hulk päevi vaatab tema silm sinna ja tänna, oma maalt eemale. Ja ometi, Punapõsk, tajun ma kaugelt tema ruttamist ja hirmu. Ta on alustanud varem, kui kavatses. Miski on ta liikvele ajanud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf seisis hetke mõttes. «Võib-olla,» pomises ta. «Võib-olla aitas siin isegi sinu rumalus, mu poiss. Vaatame: umbes viie päeva eest sai ta teada, et me oleme Sarumani alla heitnud ning Kivi endale võtnud. Aga mis sellest? Me ei saa seda eriti millegi jaoks kasutada, või kasutada ilma tema teadmata. Ah! Küllap vist. Aragorn? Tema aeg jõuab ligi. Ja ta on oma sisimas tugev ja karm, Punapõsk; julge, sihikindel, võimeline ise otsustama ja vajaduse korral paljut kaalule panema. See võib olla tema. Ta võib olla Kivisse vaadanud, näidanud ennast Vaenlasele ja teda välja kutsunud, just selsamal eesmärgil. Küllap vist. Noh, vastust ei saa me enne teada, kui Rohani Ratsanikud tulevad, kui nad ei tule mitte liiga hilja. Mustad päevad on ukse ees. Magama, kuni saame!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Mis aga?» kähvas Gandalf. «Täna õhtul luban ma sulle üheainuma aga.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ma ei oska sulle praegu vastata,» ütles Gandalf. «Kuigi mu süda aimas, et Frodo ja Guglunk saavad enne lõppu kokku. Olgu heas või kurjas. Aga Cirith Ungolist ma täna ei räägi. Reetmist, reetmist on karta; selle õnnetu olevuse reetmist. Kuid nõnda peab see olema. Pidagem meeles, et reetur võib reeta ennastki ja teha head seal, kus ta seda ei kavatse. Mõnikord võib see nõnda minna. Head ööd!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Gandalf oli see, kes kõneles viimasena Faramiriga, enne kui too itta sõitis. «Ära hülga oma elu läbematult või kibeduses,» ütles ta. «Sind on siin vaja muudegi asjade jaoks peale sõja. Sinu isa armastab sind, Faramir, ja tuletab seda enne lõppu meelde. Head teed!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Jah, ta tuleb,» kostis Gandalf, «isegi, kui ta tuleb liiga hilja. Aga pidage aru! Parimal juhul ei jõudnud Punane Nool temani enne kui kaks päeva tagasi ning Edorasest on siia palju versti.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Siis on mind seal rohkem tarvis kui siin,» ütles Gandalf ning kappas otsemaid minema ning tema sära kadus kiiresti silmist. Ja kogu selle öö seisis Punapõsk üksi unetult müüri ääres ja vaatas itta.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
See oli Gandalf, kes tõi esimesi sõnumeid. Ta tuli keskhommikul käputäie ratsameestega, kes saatsid vankrite rivi. Need olid täis haavatud mehi, kõiki, keda oli õnnestunud päästa Teetammi Kindluste hävingust. Ta läks otsekohe Denethori juurde. Linna Isand istus nüüd kõrges kambris Valge Kantsi Koja kohal ja Punapõsk oli tema kõrval; ning ta pööras oma tumedaid silmi ähmaste akende poole, põhja ja lõunasse ja itta, nagu tahaks läbi tungida turma varjudest, mis teda ümber piirasid. Enamasti vaatas ta põhja ning peatus veidiks ajaks kuulatama, justkui võiksid tema kõrvad mõne muistse kunsti abil kuulda kabjaplaginat kaugetel väljadel.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Ei,» vastas Gandalf. «Aga ta elas veel, kui ma temast lahkusin. Ometi otsustas ta jääda järelväe juurde, et üle Pelennori taganemine ei muutuks kabuhirmus pakkujooksmiseks. Ta suudab ehk oma mehi küllalt kaua koos hoida, kuid ma kahtlen selles. Ta on seatud liiga suure vaenlase vastu. Sest välja on tulnud see, keda ma kartsin.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Aga ometi on Barad-dûri isanda alam, julmim tema pealikest juba sinu välismüüride peremees,» ütles Gandalf. «Kunagine Angmari Kuningas, Sorts, Sõrmusevaim, Nazgûlide Isand, õuduse oda Sauroni käes, meeleheite vari.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
Punapõsk vabises, kartes, et isanda sõnad võiksid Gandalfis äkilise raevuhoo esile kutsuda, kuid tema hirm oli asjatu. «See võib nõnda olla,» vastas Gandalf vaikselt. «Kuid meie jõuproov pole veel tulnud. Ja kui vanal ajal lausutud sõnad saavad tõeks, siis ei lange ta mitte mehe käe läbi, ning Tarkade eest on varjatud hukk, mis teda ootab. Olgu sellega, kuidas on, aga Meeleheite Pealik ei asu veel rünnakule. Ta juhatab vägesid pigem selle tarkuse järgi, millest sina äsja rääkisid, tagantpoolt, ajades oma meeletuid orje enda ees.

ilu/tiritamm/tolkien/kt5
«Tõenäoliselt saame enne teisi uustulnukaid näha,» arvas Gandalf. «Põgenikud Cair Androselt on juba meieni jõudnud. Saar on langenud. Mustast Väravast tuleb teine sõjavägi, kirdest üle jõe.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Ah see see töö siis oligi, mis ma tundsin, et pean ära tegema, kui teele läksin,» mõtles Juss, «aitama isand Frodot kuni viimase sammuni ja siis koos temaga otsad andma? Noh, kui see on see töö, siis ma teen ta ära. Aga ma tahaks kangesti veel korra Veeäärset näha, ja Kodandu Roosit ja tema vendi, ja Vanatoid ja Kullapalli ja kõiki. Mulle ei mahu kuidagimoodi pähe, et Gandalf oleks saatnud isand Frodo selle reisu peale, kui tal poleks mingit lootust old sealt kunagi tagasi tulla. Kõik asjad läksid viltu, sestpeale kui ta Morias otsa sai. Ma soovin, et ta poleks otsa saand. Ta oleks midagi teind.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Jah,» ütles Frodo. «Aga kas sa mäletad Gandalfi sõnu: Isegi Guglunkil võib veel midagi teha olla? Ilma temata, Juss, poleks ma suutnud Sõrmust hävitada. Otsing oleks läinud nurja, otse kibeda lõpu eel. Nii et anname talle andeks! Sest Otsing on lõpule jõudnud ja nüüd on kõik läbi. Ma olen rõõmus, et sina oled siin koos minuga. Siin, kõikide asjade lõpus, Juss.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Kõikjal küngaste ümber märatsesid Mordori väed. Lääne Pealikud olid uppumas kogunevasse merre. Päike lõõmas punaselt ja Nazgûlide tiibade surmavarjud langesid tumedana maa peale. Aragorn seisis vaikselt ja mornilt oma lipu all, otsekui mõtleks ta väga kaugetest või ammustest asjadest; aga tema silmad helkisid kui tähed, mis säravad seda eredamini, mida sügavamaks muutub öö. Künkatipus seisis Gandalf, ja tema oli valge ja külm ja ükski vari ei langenud tema peale. Mordori rünnak murdus nagu laine vastu piiratud künkaid, hääled möirgasid nagu veetulv läbi hävingu ja relvatärina.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Gandalf võpatas, justkui oleks tema silmadele näha antud mingit ootamatut pilti; ja ta pöördus ringi, vaadates tagasi põhja, kus taevas oli hele ja selge. Siis tõstis ta käed üles ja hüüdis valjul häälel, mis kaikus üle kogu kära: Kotkad tulevad! Ja palju hääli karjus vastu: Kotkad tulevad! Kotkad tulevad! Mordori väed vaatasid üles ja panid imeks, mida see märk peaks tähendama.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Siis hüüdsid kõik Lääne Pealikud valjusti, sest keset pimedust tärkas nende südames uus lootus. Piiratud küngastelt tormasid alla Gondori rüütlid, Rohani Ratsurid, Põhja duunedainid, kokkusurutud väed, vastu oma vankuvatele vaenlastele, murdes vahedate odadega teed läbi pealesuruva murru. Aga Gandalf tõstis käed ja hüüdis veel kord selgel häälel:

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Sauroni kuningriigil on lõpp!» ütles Gandalf. «Sõrmusekandja on oma Otsinguga toime tulnud.» Ja kui Pealikud vaatasid lõunasse Mordori Maa poole, siis näis neile, et pilvemantli taustale kerkis tohutu must varjukuju, läbitungimatu, välguga kroonitud, kogu taevast täitev. Määratusuurena kõrgus see maailma kohal ja sirutas nende poole hiiglasliku ähvardava käe, hirmsa, kuid jõuetu: sest samal ajal, kui see nende kohale ulatus, haaras vägev tuul sellest kinni ja puhus kõik minema; ja siis langes maa peale vaikus.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Siis jättis Gandalf kõik lahingut ja käskude jagamist puudutavad asjad Aragorni ja teiste isandate hooleks, ronis künkatippu ja hüüdis; ja tema juurde laskus suur kotkas, Gwaihir Tuulteisand, ja seisis tema ette.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Kaks korda oled sa mind kandnud, sõber Gwaihir,» ütles Gandalf. «Kolm on kohtu seadus, kui soovid. Sa saad näha, et ma pole palju suurem koorem, kui tol korral, kui sa mind Zirak-zigililt alla kandsid, kus mu vana elu ära põles.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Põhjatuul puhub, aga meie oleme kiiremad,» lausus Gwaihir. Ja ta tõstis Gandalfi üles ning ruttas ära lõunasse, ning temaga koos läksid Luitaja ning noor ja kiire Meneldor. Ja nad lendasid üle Udûni ja Gorgorothi ning nägid kogu maad enda all varemeis seismas ja enda ees lõõmamas Turmamäge, mis oma tuld välja kallas.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ja üks hääl lausus vaikselt tema taga: «Ithilieni maal ja Kuninga hoole all; ja ta ootab teid.» Siis ilmus Gandalf tema ette, valge rüü seljas, habe hiilgamas kui puhas lumi lehelise päiksesära täppides. «Noh, isand Tobajuss, kuidas sa end tunned?» küsis ta.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Aga Juss vajus tagasi ning jõllitas teda ammulisui ega osanud ühe hetke hämmastusest ja suurest rõõmust midagi kosta. Lõpuks kogeles ta: «Gandalf! Ma arvasin, et sa oled surnd! Aga siis ma arvasin, et ma olen ise ka surnd. Kas kõiki neid kurbi asju poldki tegelt olemas? Mis selle ilmaeluga juhtund on?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Suur Vari on lahkunud,» vastas Gandalf ning pahvatas siis naerma, ja tema hääl oli nagu muusika või nagu vesi kuivanud maal; ja kuulates tuli Jussi pähe mõte, et ta polnud terve ilmatu aja kuulnud naeru, rõõmu puhast heli. See langes ta kõrvu nagu kõikide rõõmude kaja, mida ta iial oli tundnud. Aga tema ise puhkes nutma. Siis, nagu kevadtuul viib minema õrna vihma ning päike särab seda selgemini, said otsa ka tema pisarad ning tema naer purskus välja, ja naerdes kargas ta sängist üles.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Uue Aasta neljateistkümnes,» vastas Gandalf, «või kui soovid, siis aprillikuu kaheksas päev Maakonna ajaarvamise järgi.* Aga Gondoris algab Uus Aasta nüüd alati kahekümne viiendal märtsil, mil Sauron langes ning teid toodi tulest välja Kuninga juurde. Ta on teie eest hoolt kandnud ning ootab nüüd teid. Te sööte ja joote koos temaga. Kui valmis olete, siis viin ma teid tema juurde.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Gondori Kuningas ja Läänemaade Isand,» kostis Gandalf, «ja ta on võtnud tagasi kogu oma muistse kuningriigi. Peagi sõidab ta oma kroonimisele, aga ta ootab teid ära.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Need rõivad, mida te kandsite oma teekonnal Mordorisse,» lausus Gandalf. «Isegi orkiräbalad, mis olid sul seljas mustal maal, Frodo, hoitakse alles. Ei ükski siid ega lina, ei ükski turvis ega vapikilp saaks olla auväärsem. Aga eks ma vaatan teile hiljem mõned muud riided.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Kui nad olid pestud ja riides ning kerge eine võtnud, järgnesid kääbikud Gandalfile. Nad läksid välja pöögisalust, kus olid maganud, ning sammusid edasi laiale haljale rohumaale, mis sillerdas päikesepaistel ja mida piirasid suursugused tumedalehised puud, üleni sarlakpunastes õites. Tagantpoolt oli kuulda langeva vee häält ning üks oja jooksis nende ees õitsvate kallaste vahel, kuni jõudis lehtmetsa muru lõpus ning voolas siis puude võlvkäigu alla, mille kaudu nad nägid eemal veevirvendust.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Frodo ja Juss viidi eemale ühe väiksema telgi juurde, ja seal võeti nende vanad rõivad ära, ent pandi kokku ja suure auga tallele; ja neile anti puhas pesu. Siis tuli Gandalf, ja Frodo üllatuseks kandis ta käes mõõka ja haldjamantlit ja mithriliturvist, mis temalt Mordoris ära olid võetud. Jussile tõi võlur kullatud soomussärgi ning tema haldjamantli, mis oli puhtaks pestud kogu mustusest ja kannatustest, millest see läbi oli käinud; ja siis pani ta nende ette kaks mõõka.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Vähemalt täna õhtul peaksid sa seda kandma,» lausus Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Frodo andis järele; ja Gandalf põlvitas, nagu oleks ta nende kannupoiss, ning sidus mõõgavööd neile ümber, ja tõustes pani ta hõbevõrud neile pähe. Ja kui nad olid korda seatud, läksid nad suurele pidusöögile; ja nad istusid Kuninga lauas koos Gandalfi ja Kuningas Éomeriga Rohanist, ja Prints Imrahili ja kõigi tähtsamate pealikega; ja seal olid ka Gimli ja Legolas.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«On jah,» ütles Punapõsk tema poole pöördudes. «Ja me hakkame neid kohe rääkima, kui söömaaeg läbi saab. Vahepeal võite Gandalfiga õnne katsuda. Ta pole enam nii kinnine kui vanasti, kuigi ta naerab nüüd rohkem kui räägib. Praegu on mul ja Ilol kiire. Me oleme Linna ja Margi rüütlid, nagu te loodetavasti olete märganud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Viimaks jõudis rõõmus päev lõpule; ja kui Päike oli looja läinud ning ümar Kuu sõudis laisalt Anduini uduvine kohal ja vilkus läbi värelevate lehtede, istusid Frodo ja Juss kahisevate puude all kesk kauni Ithilieni hõngu; ning nad ajasid sügava ööni Ilo ja Punapõse ja Gandalfiga juttu, ning mõne aja pärast ühinesid nendega ka Legolas ja Gimli. Seal said Frodo ja Juss teada paljugi sellest, mis oli juhtunud Vennaskonnaga pärast seda, kui nende liit läks lõhki tol kurjal päeval Parth Galenil Raurose Kose ääres; ja ikkagi oli alati midagi veel küsida ja veel jutustada.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Lõpuks tõusis Gandalf püsti. «Kuninga käed on ravija käed, kulla sõbrad,» ütles ta. «Aga te läksite päris surma piirile, enne kui ta kogu oma jõudu mängu pannes teid tagasi kutsus ja une magusasse unustusse saatis. Ja kuigi te olete tõesti kaua ja õndsalt suigatanud, on nüüd siiski aeg jälle magama minna.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Nii et nüüd laius Minas Tirithi müüride ees tühi ala, mida ümbritsesid igast küljest Gondori ja Rohani rüütlid ja sõdurid ning Linna ja kõigi maanurkade rahvas. Kõik jäid vait, kui väehulgast astusid välja duunedainid hõbedas ja hallis; ja nende ees tuli aeglasel sammul Isand Aragorn. Tal oli seljas must soomussärk hõbedase vööga ning ta kandis pikka säravvalget mantlit, mida hoidis kurgu all kinni suur roheline kiiri pilduv kalliskivi; aga tema pea oli katmata, kui välja arvata täht ta laubal kitsukese hõbepaela küljes. Koos temaga tulid Rohani Éomer ja Prints Imrahil ja Gandalf üleni valges rüüs, ning neli väikest kuju, keda nähes paljud imestasid.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Siis astus Frodo ette ja võttis krooni Faramiri käest ning viis selle Gandalfile; ja Aragorn põlvitas, ja Gandalf pani Valge Krooni talle pähe ning lausus:

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Sel ajal elasid Sõrmuse Vennaskondlased ühes ilusas majas koos Gandalfiga ning võisid oma tahtmist mööda ringi uidata. Ja Frodo ütles Gandalfile: «Kas sa tead, mis päevast see Aragorn räägib? Sest me oleme siin õnnelikud ja ma ei taha ära minna; aga aeg muudkui läheb ja Bilbo ootab; ja Maakond on ikkagi minu kodu.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Mis Bilbosse puutub,» sõnas Gandalf, «siis tema ootab sedasama päeva ning teab, mis sind kinni hoiab. Ja mis puutub aja minekusse, siis on praegu alles mai ja kesksuvi pole veel käes; ja kuigi kõik asjad näikse olevat muutunud, nagu oleks terve maailma ajastu mööda läinud, siis puude ja rohu jaoks pole sinu teeleasumise päevast veel aastatki möödas.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Punapõsk,» ütles Frodo, «kas sa ei öelnud mitte, et Gandalf pole enam nii kinnine kui varem? Ta pidi siis oma raskest tööst väsinud olema. Nüüd on ta toibumas.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ja Gandalf ütles: «Paljud tahavad ette teada, mida lauale pannakse; aga neile, kes on pidusöögi valmistamisega vaeva näinud, meeldib oma saladust pidada; sest imestus teeb kiidusõnad valjemaks. Ja Aragorn ise ootab märguannet.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Siis tuli päev, mil Gandalfi polnud kusagil näha, ning vennaskondlased panid imeks, mis teoksil on. Aga Gandalf viis Aragorni öösel Linnast välja ning juhatas ta Mindolluini mäe lõunajalamile; ja seal leidsid nad igiammusel ajal tehtud raja, mida praegu vaevalt keegi julges tallata. Sest see viis üles mäkke kõrgesse pühakotta, kus ainult kuningail oli tavaks käia. Ja nad läksid mööda järske nõlvu üles, kuni jõudsid kõrgele aasale mäetippe katva lume all, kust paistis kätte all Linna taga asuv järsak. Ja seal seistes vaatasid nad üle maa, sest hommik oli käes; ja nägid Linna torne kaugel allpool, otsekui päikesepaistes säravaid valgeid pintsleid, ja kogu Anduini org oli kui rohtaed ning Varjumägesid looritas kuldne udu. Ühel pool ulatus nende pilk halli Emyn Muilini, ning Raurose helk oli justnagu kauguses vilkuv täht; ja teisel pool nägid nad Jõe linti Pelagririni ulatumas, ning selle taga paistis taevarannal helendus, mis kõneles Merest.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ja Gandalf lausus: «See on sinu kuningriik ning tulevase suurema kuningriigi süda. Maailma Kolmas Ajastu on lõppenud ja uus ajastu alanud; ja sinu töö on korraldada selle algust ja hoida seda, mida annab hoida. Sest kuigi palju on päästetud, peab palju ka lahkuma; ja Kolme Sõrmuse võim on samuti läbi. Ja kõik need maad, mida sa näed, ja teised, mis nende ümber asuvad, saavad inimeste elupaikadeks. Sest nüüd saabub Inimeste Valitsuse aeg ning Vanem Hõim hääbub või lahkub.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Mitte kaua,» lausus Gandalf. «Kolmas Ajastu oli minu ajastu. Ma olin Sauroni Vaenlane; ja minu töö on tehtud. Ma lähen peagi. Koorem jääb nüüd sinu ja su hõimu õlgadele.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Pööra oma pilk ära haljalt maailmalt ja vaata sinna, kus kõik näib olevat paljas ja külm!» käskis Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ja Gandalf vaatas ligi astudes taime ning sõnas: «See on tõesti kauni Nimlothi soo võsu; ja too oli pärit Galathilioni seemnest ning too paljunimelise Telperioni vili, mis oli Puudest Vanim. Kes ütleb, kuidas sattus see siia määratud tunnil? Aga siin on iidne pühakoda ning enne kuningate hääbumist või Puu kuivamist õues pidi siia pandama vili. Sest öeldakse, et kuigi Puu vili harva küpsuseni jõuab, võib elu temas palju aastaid uinuda ning keegi ei oska öelda aega, millal see ärkab. Pea seda meeles. Sest millal iganes üks vili valmib, peab see maha pandama, et nende sugu maailmast ei häviks. Siin on see mägedes peidus olnud, nagu ka Elendili sugu oli peidus Põhja kõnnumaadel. Ent Nimlothi põlv on kaugelt vanem kui sinu põlv, Kuningas Elessar.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ja kui Frodo nägi teda tulemas õhtuvalguses särades, tähed laubal ja õrn lõhn tema ümber heljumas, liigutas teda suur imetlus ja ta ütles Gandalfile: «Nüüd ma saan lõpuks aru, miks me ootasime! See on kõige lõpp. Nüüd ei ole mitte ainult päev armas, vaid ka öö saab olema kaunis ja õnnistatud ning kõik selle hirmud lähevad ära!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Teiste Vennaskondlaste jaoks olid saduldatud ratsud, vastavalt igaühe kasvule; ning Frodo ja Tobajuss sõitsid Aragorni kõrval, ja Gandalf ratsutas Varivalgel, ja Punapõsk läks koos Gondori rüütlitega; ning Legolas ja Gimli kappasid seltsis Arodi turjal, nagu ikka.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Tere tulemast Orthanci Puistusse!» ütles ta. «Ma teadsin, et te olete tulemas, aga mul oli oru ülemises otsas töö pooleli; seal on ikka veel palju teha. Aga ega teie pole ka seal lõunas ja idas laiselnud, nagu ma kuulnud olen; ja kõik, mis ma kuulnud olen, on hea, väga hea.» Siis kiitis Puupard kõiki nende tegusid, millest tal paistis olevat täielik ülevaade; ja viimaks ta peatus ja silmitses pikalt Gandalfi.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Et näha, kuidas sinu töö edeneb, mu sõber,» kostis Gandalf, «ja et tänada sind sinu abi eest kõiges, mida oleme saavutanud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Uus Ajastu algab,» ütles Gandalf, «ja sel ajastul võib kergesti juhtuda, et Inimeste kuningriigid elavad sinu üle, mu sõber Fangorn. Aga ütle nüüd mulle: kuidas on selle ülesandega, mis ma sulle andsin? Kuidas on Sarumaniga? Kas ta pole veel Orthancist tüdinud? Ma ei usu, et te tema arvates ta akendest avanevat vaadet parandasite.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Puupard vaatas Gandalfi pika pilguga, peaaegu riukliku pilguga, nagu Ilole tundus. «Ahaa!» ütles ta. «Ma arvasingi, et sa selleni jõuad. Orthancist tüdinud? Jaa, lõpuks väga tüdinud; aga mitte nii tüdinud oma tornist, nagu ta oli tüdinud minu häälest. Humm! Ma jutustasin talle paar pikka lugu, või vähemalt sellist, mida teie keeles pikkadeks peetakse.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Miks ta siis kuulama jäi? Ega sa Orthanci sisse ei läinud?» küsis Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Ma panen tähele, mu hea Fangorn,» sõnas Gandalf, «et sa ütled suure hoolega elas, oli, tüdines. Miks mitte on? Kas ta on surnud?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Ei, mitte surnud, niipalju kui mina tean,» ütles Puupard. «Aga ta on läinud. Jah, ta on juba seitse päeva läinud. Ma lasin tal minna. Ta oli täitsa kokku kuivanud, kui välja roomas, ja sellest tema ussielukast oli paljas vari järel. Ära tule mulle ütlema, Gandalf, et ma lubasin teda kindla valve all hoida; sest ma tean seda. Aga asjad on sellest saadik muutunud. Ja ma ma hoidsin teda, kuni oli kindel, et ta ei saa enam kahju teha. Sa peaksid teadma, et üle kõige vihkan ma elusate olevuste puuripanemist, ja ma ei hoia isegi nendesuguseid elukaid puuris ilma äärmise vajaduseta. Ilma hammasteta uss võib roomata, kuhu tahab.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Sul võib õigus olla,» ütles Gandalf, «aga sellel ussil oli minu meelest ikka veel üks hammas järel. Tal oli alles tema mürgine hääl ja ma usun, et ta keelitas sind, isegi sind, Puupard, tundes pehmet kohta sinu südames. Noh, igatahes on ta läinud ja rohkem pole meil selle kohta öelda. Aga Orthanci Torn läheb nüüd tagasi Kuninga valdusse, kellele see kuulub. Ehkki võib-olla pole tal seda tarvis.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Tere, Saruman!» hüüdis Gandalf. «Kuhu minek?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Sa tead vastuseid,» ütles Gandalf, «ei ja ei. Aga igal juhul jõuab minu rügamise aeg nüüd lõpule. Kuningas on koorma oma õlule võtnud. Kui sa oleksid Orthancis oodanud, oleksid teda näinud, ja tema oleks näidanud sulle tarkust ja halastust.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Siis lähed sa jälle vales suunas,» sõnas Gandalf, «ja ma ei näe sinu rännakus mingit lootust. Või põlgad sa meie abi ära? Sest seda me sulle pakume.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Siis löö temast lahku!» ütles Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Aga Ussikeel viskas Gandalfile ainult kõõrdpilgu oma hirmunud rähmaseist silmist ning looberdas siis kähku Sarumani kannul minema. Kui too armetu paar seltskonnast möödus, jõudsid nad kääbikuteni, ning Saruman peatus ja vaatas neid; aga nemad silmitsesid teda kaastundega.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Jah, ma usun, et see on kõige parem,» ütles Gandalf. «Aga Sarumanist on kahju! Kardan, et tema heaks ei saa enam midagi ette võtta. Ta on läbini mäda. Sellegipoolest pole ma kindel, et Puuparral on õigus: ma kujutan ette, et ta võib omal nirul ja tühisel moel siiski mingisugust kahju tekitada.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Nad viibisid seal seitse päeva, sest oli kätte jõudnud aeg teiseks lahkumiseks, mis oli neile väga vastumeelt. Celeborn ja Galadriel ning nende rahvas pidid peagi pöörduma itta ning minema läbi Punasarve Värava ja üle Tumenire Trepi alla Hõbesoone äärde ning sealt edasi oma maale. Nad olid tulnud nii kaugele mööda lääneteed seepärast, et neil oli Elrondi ja Gandalfiga paljustki kõnelda, ning siin viibisid nad ikka veel sõpradega vesteldes. Sagedasti istusid nad veel kaua pärast seda, kui kääbikud olid unne vajunud, seltsis tähtede all, meenutades läinud aegu ja kõiki nende rõõme ja vaevu, mida nad ilmas näinud olid, või pidades nõu tulevaste päevade üle. Kui mõni rändaja oleks juhtumisi neist möödunud, oleks ta õige vähe kuulnud ja näinud, ning talle oleks tundunud vaid, et ta näeb halle kivisse raiutud kujusid, mälestusi unustatud asjadest, mis on nüüd asustamata maadel kaduma läinud. Sest nad ei liikunud ega kõnelnud suuga, vaid vaatasid ühest meelest teise; ja ainult nende säravad silmad võpatasid ja süttisid sedamööda, kuidas nende mõtted edasi-tagasi käisid.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Sel päeval kõneles Frodo Elrondiga ning lepiti kokku, et nad lahkuvad järgmisel hommikul. Kääbikute vaimustuseks ütles Gandalf: «Ma arvan, et tulen vist kaasa. Vähemalt Vooreni. Tahan Katkujuurt näha.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ma tulin vist natuke liiga otse oma reisu pealt tagasi. Gandalf oleks võinud mulle veel üht-teist näidata. Aga siis oleks oksjon enne läbi saanud, kui mina tagasi jõudsin, ja mul oleks tulnud veel rohkem tülinat kui tookord. Ah, nagunii on nüüd juba hilja; ja tegelikult ma arvan, et on palju mugavam istuda siin ja sellest kõigest kuulda. Tuli on siin väga mõnus, ja toit on väga hea, ja siin on haldjad, kui sa neid tahad. Mida sa hing veel tahta oskad?

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Järgmisel päeval jätsid Gandalf ja kääbikud Bilboga tema kambris hüvasti, sest õues oli külm; ja siis jätsid nad hüvasti Elrondi ja kogu tema majarahvaga.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«On sul valus, Frodo?» küsis Gandalf vaikselt, kui ta Frodo kõrval ratsutas.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Paraku on haavu, mida ei saagi täielikult terveks ravida,» ütles Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Gandalf ei vastanud.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Kui nad olid mitu korda hüüdnud, tuli Väravavalvur viimaks välja, ning nad nägid, et ta hoidis käes vägevat kaigast. Ta vaatas neid hirmunult ja kahtlustavalt; aga kui ta nägi nende hulgas Gandalfi ja sai aru, et tema kaaslased olid kääbikud, hoolimata nende veidrast rõivastusest, siis läks ta tuju rõõmsamaks ja ta soovis neile tere tulemast.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Ja seal kuuled sina hiljem kõik, mis meil öelda on, ja rohkem ka veel,» naeris Gandalf. «Kuidas Endrek elab?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Ats, sina takusjalgne tuhmask!» hüüdis ta. «Kas sa'i oska vanu sõpru nimepidi nimetada? Pidid mind siis niimoodi ehmatama, ja veel sihuksel segasel ajal! Vaata aga vaata! Ja kust teie siis tulete? Teate, mina küll ei arvanud, et ma teist kedagi veel näha saan: läksite ära kõnnumaale koos tolle Rühkijaga, ja kõik need Mustad Mehed kondasid ka puha ringi. Aga mul on väga hea meel teid näha, ja Gandalfi veel kõige rohkem. Astuge sisse! Astuge sisse! Samad toad, mis ennegi? Need on vabad. Tegelikult on enamus tube praegusel ajal vabad, ma ei hakkagi salgama, sest te saate seda varsti nagunii isegi teada. Ja ma vaatan, mis õhtusöögiga teha annab, niipea kui võimalik; aga mul on nüüdsel ajal vähe abiväge. Hei, Ats, sina venivillem! Kutsu Mats! Ah, ei, mul läks meelest ära, Matsi ei ole siin: tema läheb nüüd õhtul ära koju. Noh, vii siis külaliste ponid talli, Ats! Ja sina viid oma hobuse ise talli, eks ole, Gandalf? Väga ilus loom, nagu ma juba siis ütlesin, kui ma teda esimest korda nägin. Noh, tulge sisse! Tundke end nagu kodus!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«See on just nimelt see, mida meiegi tahaksime,» ütles Gandalf. «Me ei ole väsinud. Oleme asja kergelt võtnud. Me olime märjad, külmunud ja näljased, aga kõigest sellest oled sa meid üle aidanud. Tule, istu maha! Ja kui sul leidub natuke piiburohtu, siis ole sa tänatud.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Nad panid ta istuma suurde tugitooli halutule ääres ning Gandalf istus teisele poole kaminat ja kääbikud madalail järidel nende vahele; ja siis vestlesid nad mitu korda kauem kui pool tundi ning vahetasid kõik säärased uudised, mida isand Katkujuur tahtis kuulda või jutustada. Enamus neist asjust, mis neil oli rääkida, olid nende võõrustaja jaoks paljas imestus ja hämmastus ning kaugel tema kujutlusvõime piiridest; ja need meelitasid välja vähe muid märkusi peale: «Ära sa ütle,» mida korrati sageli, hoolimata sellest, mida isand Katkujuure kõrvad ise tunnistasid. «Ära sa ütle, isand Paunaste, või oli see nüüd isand Mäeall? Ma lähen omadega täitsa segi. Ära sa ütle, isand Gandalf! No usu või ära usu! Kes oleks seda tänapäe arvanud?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Usun küll,» kostis Gandalf. «Kui palju?»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Siis taipasid kääbikud äkki, et rahvas oli vahtinud neid hämmastunult mitte niivõrd üllatusest nende tagasituleku üle, vaid pigem imestusest nende riietuse üle. Nad ise olid sõjavarustuse ja hästirelvastatud salkades ratsutamisega nii harjunud, et unustasid täiesti, kui võõramaised tunduvad nende oma kodukandis mantlite alt välkuv haljas soomus, Gondori ja Margi kiivrid ning kaunid kujud nende kilpidel. Ja Gandalf ratsutas ju samuti nüüd oma kõrgel hallil hobusel, üleni valges, suur sinine ja hõbedane keep kõige peal ning pikk mõõk Glamdring puusal.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Gandalf naeris. «Või nõnda!» ütles ta. «Kui neil ainult meie viie pärast püksid püüli sõeluvad, siis oleme oma rännakutel hullemaidki vastaseid kohanud. Aga nad annavad teile vähemalt öösel rahu, kuni meie siin oleme.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Küllap vist,» kostis Gandalf. «Peaaegu kõik maad on viimasel ajal rahutud olnud, väga rahutud. Aga ära muretse, Kesvajaak! Te olete sattunud väga suure häda servale, ja mul on ainult rõõm kuulda, et te pole olnud sügavamal sees. Kuid paremad ajad on tulemas. Võib-olla paremad kui ükski neist, mida te mäletate. Rajaleidjad on tagasi. Me tulime koos nendega. Ja meil on jälle kuningas, Kesvajaak. Tema pilk pöördub peagi siiapoole.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Te saate omaette olla, Kesvajaak,» ütles Gandalf. «Rauajõe ja Hallvoo vahel või rannikul Kangevirdest lõuna pool on ruumi tervete kuningriikide jaoks, ilma et keegi tuleks elama Voorelt mitme päeva ratsasõidu kaugusele. Ja kunagi elas palju rahvast põhjas, siit saja viiekümne versta kaugusel, Rohelise Tee kaugemas otsas: Põhjakinkudel või Ehakuma järve ääres.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Rajaleidjad lähevad,» kostis Gandalf. «Surnute Vall, ütled sina. Nõnda on seda pikki aastaid kutsutud; aga selle õige nimi, Kesvajaak, on Fornost Erain, Kuningate Põhjalinn. Ja ühel päeval tuleb sinna jälle Kuningas; ja siis sõidab siit läbi hulk üpris viisakat rahvast.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Jätab küll,» kinnitas Gandalf. «Ta tunneb ja armastab seda.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Tunneb või?» kogeles Katkujuur jahmunult. «Ei tea, kuidas ta peaks meid tundma, kui ta istub seal oma suure tooli peal mingis pirakas lossis, kuskil saja versta kaugusel. Ja joob kindlasti veini kuldsest peekrist. Mis see «Poni» tema jaoks õige on, või õllekannud? Mitte et mu õlu paha oleks, Gandalf. See on olnud ütlemata hea, sestsaadik kui sa möödund sügisel siia tulid ja sellele head sõnad peale lugesid. Ja halval ajal on ta heaks lohutuseks, seda ma ütlen.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Paremasse aega, vähemasti Voore jaoks,» kostis Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ei päeval ega ööl seganud miski Voore rahu, kuni rändurid seal viibisid; aga järgmisel hommikul tõusid nad vara üles, sest kuna ilm oli endiselt vihmane, tahtsid nad enne ööd Maakonda jõuda, ja sinna oli pikk sõit. Voore rahvas oli kõik neid saatmas ning lõbusamas tujus, kui terve viimase aasta jooksul; ja need, kes polnud veel näinud tulnukaid nende täisvarustuses, vahtisid neid ammulisui: Gandalfi tema valge habemega ja hiilgust, mis näis temast kiirgavat, nagu oleks tema sinine keep ainult pilv päikese kohal; ja nelja kääbikut, otsekui rändrüütleid mõnest peaaegu unustatud loost. Isegi need, kes olid kogu juttu Kuningast naeruks pannud, hakkasid mõtlema, et selles võib oma tõetera sees olla.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Sees küll, aga mitte taga,» parandas Gandalf. «Te olete unustanud Sarumani. Tema hakkas enne Maakonna vastu huvi tundma, kui Mordor seda tegi.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Praegu olen küll,» sõnas Gandalf, «aga varsti enam mitte. Ma ei tule Maakonda. Te peate sealsete asjadega ise hakkama saama; selle jaoks teid ju koolitatud on. Kas te ei saa veel aru? Minu aeg on läbi: minu töö ei ole enam asju korda seada ega teisi selle juures aidata. Ja mis teisse puutub, kulla sõbrad, siis teil ei ole abi tarvis. Te olete nüüd suureks kasvanud. Tõesti väga suureks kasvanud; te olete vägevate hulgas ja mina ei tunne teist kellegi pärast enam mingit hirmu.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Võid kindel olla, et niisama hästi kui alati,» ütles Gandalf. «Üsna segamatult; ja ma usun, et ta pole eriti huvitatud millestki, mida me oleme teinud või näinud, kui meie külaskäigud entide juurde ehk välja arvata. Võib-olla on teil hiljem aega teda vaatama minna. Aga mina teie asemel läheksin nüüd rutuga koju, sest muidu ei jõua te Kangevirde Sillani enne väravate sulgemist.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Seal ei olnud mingeid väravaid, tahad sa öelda,» parandas Gandalf. «Ma usun, et nüüd sa leiad neid küll. Ja isegi Pukivalla Väraval võib sul tulla rohkem sekeldusi kui sa arvad. Aga te saate kõigega hakkama. Head aega, kulla sõbrad! Mitte viimast korda, veel mitte. Head aega!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Ta pööras Varivalge Maanteelt ära ning suur ratsu hüppas üle rohelise tammi, mis tee kõrval jooksis; ja siis oli ta Gandalfi hüüde peale läinud, kihutades Kääpaseljakute poole nagu Põhjatuul.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Ei lootnud,» kostis Frodo. «Aga oleksin pidanud aimama. Pisike kahju tühisel moel: Gandalf hoiatas mind, et sa oled veel selleks võimeline.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Täiesti võimeline,» ütles Saruman, «ja rohkemakski kui pisike. Te ajasite mu naerma, kääbiku-isandakesed, kui te koos kõigi nende suurte inimestega mööda ratsutasite, nii ohutult ja nii ütlemata rahul oma pisikeste isikutega. Te arvasite, et olete kogu loost puhtalt välja tulnud, ning võite nüüd tagasi kepsutada ja oma maal kenakesti vaikselt aega veeta. Sarumani kodu tohib üleni ära laastada ja teda võib välja suitsetada, aga teie oma ei tohi keegi puutuda. Oi ei! Gandalf kannab teie eest hoolt.»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
Siis juhatas Círdan nad Sadamatesse, ja seal seisis üks valge laev, ning kail suure halli hobuse kõrval seisis üleni valges rüüs kuju, kes neid ootas. Kui ta pöördus ja nende poole tuli, nägi Frodo, et Gandalf kandis nüüd avalikult sõrmes Kolmandat Sõrmust, Suurt Naryat, ja selle kivi säras punaselt kui tuli. Siis rõõmustasid minejad, sest nad teadsid, et ka Gandalf astub koos nendega laevale.

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Sa proovisid meil ükskord varemgi käest ära lipsata ja see ei läinud sul läbi, Frodo,» ütles ta. «Seekord oleks asi sul peaaegu õnnestunud, aga läks ikkagi untsu. Kuigi nüüd polnud see Juss, kes su ära andis, vaid Gandalf ise!»

ilu/tiritamm/tolkien/kt6
«Jah,» ütles Gandalf, «sest on parem sõita tagasi kolmekesi kui ihuüksi. Noh, kallid sõbrad, siin Mere kaldal tuleb viimaks lõpp meie vennaskonnale Keskmaal. Minge rahus! Ma ei ütle: ärge nutke; sest mitte kõik pisarad ei ole kurjast.»

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
Just siis, kui Sünklaanes tunti esimesi varje, ilmusid Keskmaa lääneossa Istarid, keda Inimesed kutsusid Võluriteks. Keegi ei teadnud sel ajal, kust nad tulid, peale Círdani sadamates, ja tema avaldas ainult Elrondile ja Galadrielile, et nad tulid üle Mere. Kuid hiljem räägiti Haldjate seas, et nad olid saadikud, kelle läkitasid Lääne Isandad võitlema Sauroni võimu vastu ning ärgitama Haldjaid ja Inimesi ja kõiki, kelles leidub õilsust, vapratele tegudele. Nad ilmusid Inimeste kujul, vanade, kuid jõulistena, ja nad muutusid aastatega vähe ning vananesid aeglaselt, kuigi neid koormasid suured mured; nad omasid suurt tarkust ja väge, mis toetas nii nende sõnu kui ka tegusid. Kaua rändasid nad laialt Haldjate ja Inimeste seas ning vestlesid ka loomade ja lindudega; ning Keskmaa rahvad andsid neile mitmeid nimesid, sest oma õigeid nimesid nad ei avaldanud. Tähtsaimad nende seas olid need, keda Haldjad kutsusid Mithrandiriks ja Curuníriks, Põhja Inimesed aga Gandalfiks ja Sarumaniks. Võluritest vanim oli Curunír, kes saabus esimesena, ja tema järel tulid Mithrandir ja Radagast ning teised Istarid, kes läksid Keskmaa idaosadesse, ja neist ei räägita käesolevas jutustuses. Radagast oli kõikide lindude ja loomade sõber; kuid Curunír pühendus peamiselt Inimestele, ning ta oli osav kõnes ning oskuslik kõigis sepakunstides. Mithrandir oli kõige tihedamas ja paremas läbisaamises Elrondi ja Haldjatega. Ta rändas laialt Põhjas ja Läänes ja ei rajanud endale kunagi ühelgi maal ühtki püsivat eluaset; kuid Curunír rändas Itta ning tagasi pöördudes elas ta Orthancis, Isengardi Ringis, mille Númenórlased olid rajanud oma võimsuse päevadel.

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
Gandalf Mithrandiri, kes oli üks Istaritest (Võluritest), nimi Inimeste seas; vt. Olórin.

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
Istarid Võlurid. Vt. Curunír, Saruman; Mithrandir, Gandalf, Olórin; Radagast.

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
Mithrandir 'Hall Rändur', Gandalfi (Olórini), kes oli üks Võluritest, haldjakeelne nimi.

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
Olórin Maia, üks Istaritest (Võluritest); Mithrandir, Gandalf ja vrd. Kaks Kantsi IV 5: 'Olórin olin ma oma nooruses Läänes, mis on unustatud'.

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
quen- (quet-) 'ütlema, rääkima' nimedes Quendid (Calaquendid, Laiquendid, Moriquendid), quenya, Valaquenta, Quenta Silmarillion. Sindarini keeles on qu asemel p (või b); vrd. pedo 'kõnele' kirjutises Moria Lääneväraval, mis vastab quenya tüvele quet-, ja Gandalfi sõnad värava ees, lasto beth lammen 'kuula sõnu, mida mu keel lausub', kus beth 'sõna' vastab quenyakeelsele sõnale quetta.

ilu/tiritamm/tolkien/silmarillion
tum 'org' nimedes Tumhalad, Tumladen; quenya vorm on tumbo (vrd. Puuhabeme tumbalemorna 'must sügav org', Kaks Kantsi III 4). Vrd. Utumno, sindarini keeles Udûn (Gandalf nimetas Morias Balrogi 'Udûni Leegiks'); hiljem nimetati Udûniks orgu Mordoris Morannoni ja Iseni suudme vahel.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Denethor II oli uhke mees, pikk, vapper ja kuninglikum kui ükski teine, kes oli sündinud Gondoris paljude inimpõlvede jooksul; ja ta oli ka tark ning ettenägelik ja teadusi õppinud. Tegelikult oli ta nii Thorongili sarnane, nagu oleksid nad väga lähedalt sugulased, ent meeste südameis ning oma isa lugupidamises jäi ta alati võõra järel teisele kohale. Sellal mõtlesid paljud, et Thorongil lahkus meelega enne, kui tema võistlejast sai tema käskija; kuigi Thorongil ise polnud tegelikult kunagi Denethoriga võistelnud ega pidanud end kõrgemaks tema isa teenrist. Ja nende nõuanded Kojaülemale erinesid ainult ühes asjas: Thorongil hoiatas Ecthelioni tihti, et ta ei usaldaks mitte Saruman Valget Raudlinnas, vaid võtaks pigem vastu Gandalf Halli. Ent Denethori ja Gandalfi vahel ei olnud erilist armastust; ja pärast Ecthelioni päevi ei tervitatud Halli Rändurit Minas Tirithis kuigi meelsasti. Seepärast arvasid paljud hiljem, kui kõik selgeks sai, et Denethor, kel oli terane meel ning kes nägi kaugemale ja sügavamale kui teised tema kaasaegsed, oli avastanud, kes on too võõras Thorongil tegelikult, ning kahtlustas, et see mees kavatseb koos Mihtrandiriga teda kõrvale tõrjuda.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Nii veeres aeg Sõrmuse Sõja poole ning Denethori pojad jõudsid meheikka. Boromir, viis aastat vanem, isa silmatera, sarnanes temaga näo ja uhkuse poolest, ent mitte milleski muus. Pigem oli ta vana Kuningas Earnuri masti mees, kes ei võtnud naist ja tundis rõõmu peamiselt relvadest; kartmatu ja tugev, aga teadusest suurt ei hoolinud, kui ehk vanad lahingulood välja arvata. Noorem vend Faramir oli välimuselt tema moodi, kuid hingelt mitte. Tema luges inimeste südameid niisama teraselt kui ta isa, aga see, mida ta luges, tekitas temas pigem kaastunnet kui põlastust. Ta oli peene käitumisega ning armastas teadust ja muusikat, ja seepärast arvasid neil päevil paljud, et ta pole nii vapper kui tema vennas. Ent see polnud nii, kuigi Faramir ei hakanud kuulsuse nimel end mõttetult ohtu seadma. Tema võõrustas Gandalfi, kui too mõnikord Linna tuli, ja võttis tema tarkusest õppust, niipalju kui sai; ja selles, nagu paljudes teisteski asjades, oli ta oma isale vastumeelt.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Siis jättis Aragorn hellalt Elrondiga hüvasti; ja järgmisel päeval jättis ta hüvasti oma emaga ning Elrondi koja ja Arweniga, ja läks ära kõnnumaale. Peaaegu kolmkümmend aastat tegi ta ränka tööd võitluses Sauroni vastu; ja temast sai Gandalf Targa sõber, kelle kogemustest ta mõndagi õppis. Koos võluriga käis ta paljudel ohtlikel retkedel, aga aastate kuludes läks ta üha sagedamini üksinda rändama. Tema teed olid pikad ja rasked ning tema väljanägemine muutus natuke süngeks, kui ta just ei juhtunud naeratama; ja ometi tundus ta inimestele auväärne, justkui maapakku läinud kuningas, kui ta parajasti oma tõelist kuju ei varjanud. Sest tal oli mitu nägu ning ta võitis kuulsust mitme nime all. Ta ratsutas rohirrimite väes ning võitles Gondori Isanda eest maal ja merel; ja siis kadus ta võidu tunnil Lääne Inimeste silmist ning läks üksinda kaugele Itta ja sügavale Lõunasse, uurides inimeste südameid, nii häid kui kurje, ning paljastades Sauroni teenrite plaane ja vandenõusid.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2948-3019 17. Théoden. Teda hüütakse Rohani teaduses Théoden Uuestisündinuks, sest tema langes mandumisse Sarumani loitsude all, aga Gandalf ravis ta terveks ning oma viimasel eluaastal ta tõusis ja viis oma mehed võidule Sarvelinna all, ja selle järel Pelennori Väljadele, Ajastu suurimasse lahingusse. Ta langes Vahkjakantsi väravate ees. Mõnda aega puhkas ta oma sünnimaal, Gondori surnud Kuningate seas, kuid ta toodi tagasi ning maeti Edorases tema soo kaheksandasse kalmu. Siis algas uus elu.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Aga viimaks toimus juhuslikult Gandalfi ja Thorini kohtumine, mis muutis kogu Durini Koja saatust ning viis muuhulgas teiste ja suuremate tagajärgedeni. Ükskord* /* 15. märtsil 2941/ jäi Thorin ühe reisi pealt läände tagasi tulles Voorde öömajale. Seal viibis ka Gandalf. Tema oli teel Maakonda, mida ta polnud juba kakskümmend aastat külastanud. Ta oli väsinud ning mõtles seal veidi aega puhata.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Just sel ajal, kui Gandalf istus ja selle üle mõtteid mõlgutas, seisis Thorin tema ees ning ütles: «Isand Gandalf, ma tunnen sind ainult näo järgi, aga nüüd ma tahaks väga sinuga rääkida. Sest sa oled viimasel ajal mulle sageli meelde tulnud, justkui ma peaksin sind üles otsima. Ma oleks seda tõepoolest teinud, kui oleksin teadnud, kust sind leida.»

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Gandalf vaatas teda imestades. «See on kummaline, Thorin Tammiskilp,» ütles ta. «Sest ka mina olen sinu peale mõelnud; ja kuigi ma olen teel Maakonda, turgatas mulle pähe, et see on ka tee sinu kodadesse.»

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
«Ma tulen,» ütles Gandalf, «sest ma aiman, et me jagame vähemalt ühte muret. Minu südamel on Erebori Lohe, ja ma ei usu, et Thróri pojapoeg ta unustanud on.»

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Sellest on jutustatud mujal, mida too kohtumine endaga kaasa tõi: kummalisest plaanist, mille Gandalf Thorini abistamiseks tegi, ja kuidas Thorin ja tema kaaslased asusid Maakonnast teele Üksildase Mäe otsingule, mis viis ettenägematute vägevate tagajärgedeni. Siin meenutatakse vaid neid asju, mis puutuvad otseselt Durini Rahvasse.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Esgarothi Bard tappis Lohe, kuid Orus toimus ka lahing. Sest orkid tulid Erebori ründama niipea, kui kuulsid päkapike tagasitulekust; ja neid juhtis Bolg, tolle Azogi poeg, kelle Dáin oli noorpõlves tapnud. Selles esimeses Oru Lahingus sai Thorin Tammiskilp surmavalt haavata; ja ta suri ja maeti hauakambrisse Mäe alla, Laekakivi rinna peal. Seal langesid ka Fíli ja Kíli, tema õepojad. Aga tema nõbust Dáin Raudjalast, kes tuli Raudmägedest talle appi ning oli ka tema seaduslik pärija, sai siis Kuningas Dáin II, ning Mäealuse Kuningriik taastati, nii nagu Gandalf oligi tahtnud. Dáin osutus suureks ja targaks kuningaks ning päkapikud said tema ajal taas jõukaks ja tugevaks.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Sama aasta suvel (2941) oli Gandalf viimaks veennud Sarumani ja Valget Nõukogu ründama Dol Gulduri, ning Sauron taganes ja läks Mordorisse, kus ta oli enda arvates kõigi vaenlaste eest kindlustatud. Nii juhtus, et kui Sõda lõpuks tuli, oli pealöök pööratud lõuna poole; ent isegi siis oleks Sauron võinud oma parema käe välja sirutada ja teha suurt kurja Põhjas, kui Kuningas Dáin ja Kuningas Brand ei oleks tema tee peal ees seisnud. Nagu Gandalf ka hiljem Frodole ja Gimlile ütles, kui nad mõnda aega koos Minas Tirithis elasid. Veidi aega enne seda olid Gondorisse tulnud uudised kaugetest sündmustest.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
«Ma kurvastasin Thorini langemise üle,» ütles Gandalf, «ja nüüd me kuuleme, et Dáin on langenud, võideldes jälle Orus, samal ajal kui meie siin võitlesime. Ma nimetaksin seda suureks kaotuseks, kui see ei oleks pigem ime, et ta suutis oma kõrges vanuses veel keerutada kirvest nii võimsalt, nagu räägitakse, seistes Kuningas Brandi keha kohal Erebori Värava ees, kuni pimedus langes.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Seepärast tulid nad inimeste kujul, ehkki nad polnud kunagi noored ning vananesid väga aeglaselt, ja neil oli palju kehalisi ja vaimseid võimeid. Oma tõelisi nimesid avaldasid nad vähestele* /* lk. II 266/ ning kasutasid selle asemel neid nimesid, mida teised neile panid. Kahele kõrgeimale sellest ordust (millel oli kuuldavasti viis liiget) andsid eldarid nimeks Curunír, «Osav Mees», ja Mithrandir «Hall Rändur», aga Põhja inimesed Saruman ja Gandalf. Curunír rändas tihti Itta, kuid jäi viimaks elama Raudlinna. Mithrandir oli kõige lähemas sõpruses eldaritega ning rändas peamiselt Läänes ega valinud endale kusagile püsivat elupaika.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2063 Gandalf läheb Dol Guldurisse. Sauron taganeb ja peidab end Itta. Algab Valvas Rahu. Nazgûlid püsivad vaikselt Minas Morgulis.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2758 Rohanit rünnatakse läänest ja idast ning see vallutatakse. Gondorit ründavad Mereröövlite laevastikud. Rohani Helm otsib varjupaika Helmi Süvikus. Wulf haarab Edorase enda kätte. 2758-9: järgneb Pikk Talv. Suured kannatused ja inimkaotused Eriadoris ja Rohanis. Gandalf tuleb Maakonna rahvale appi.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2850 Gandalf siseneb jälle Dol Guldurisse ning leiab, et selle peremees on tõepoolest Sauron, kes kogub kokku kõik Sõrmused ning otsib teateid Ühest ja Isilduri Pärijast. Ta leiab Thráini ja saab tagasi Erebori võtme. Thráin sureb Dol Gulduris.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2851 Valge Nõukogu tuleb kokku. Gandalf nõuab tungivalt Dol Gulduri ründamist. Saruman ei võta teda kuulda.* /* Hiljem selgus, et Saruman hakkas tol ajal Üht Sõrmust endale himustama ning lootis, et see paljastab end ise oma isandat otsides, kui Sauron mõneks ajaks rahule jäetakse./ Saruman alustab otsinguid Rõõmuväljade lähedal.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2941 Thorin Tammiskilp ja Gandalf külastavad Bilbot Maakonnas. Bilbo kohtab Urglik-Guglunki ja leiab Sõrmuse. Valge Nõukogu saab kokku; Saruman on nõus ründama Dol Guldurit, kuna ta soovib nüüd takistada Sauronit Jõge läbi otsimast. Sauron lahkub Dol Guldurist, olles oma plaanid paika pannud. Viie Väe Lahing Orulinnas. Thorin II-se surm. Esgarothi Bard tapab Smaugi. Raudmägede Dáin saab Mäealuse Kuningaks (Dáin II).

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2949 Gandalf ja Balin külastavad Bilbot Maakonnas.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2953 Valge Nõukogu viimane kokkusaamine. Nad arutlevad Sõrmuste üle. Saruman väidab, et ta on teada saanud, et Üks Sõrmus läks mööda Anduini alla Merre. Saruman taandub Raudlinna, võtab selle enda omaks ning kindlustab selle. Olles Gandalfi peale kade ja peljates teda, paneb ta piilurid jälgima iga tema sammu; ja paneb tähele tema huvi Maakonna vastu. Ta hakkab peagi Voorel ja Lõuna-kihelkonnas oma nuhke pidama.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2956 Aragorn kohtab Gandalfi ja sealt algab nende sõprus.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
3001 Bilbo lahkumispidu. Gandalf kahtlustab, et tema sõrmus on Üks Sõrmus. Maakonna valvet kahekordistatakse. Gandalf otsib teateid Guglunkist ning palub Aragorni abi.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
3004 Gandalf külastab Frodot Maakonnas ning teeb seda aeg-ajalt ka järgneva nelja aasta jooksul.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
3008 Sügisel külastab Gandalf viimast korda Frodot.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
3009 Gandalf ja Aragorn jahivad Guglunki vaheaegadega järgmised kaheksa aastat, otsides Anduini orust, Sünklaanest ning Rhovanionist Mordori piirini. Mingil ajal nende kaheksa aasta jooksul sattus Guglunk ise Mordorisse ning Sauron võttis ta kinni. Elrond saadab Arweni järele ning too naaseb Imladrisse; Mäed ja kõik idapoolsed maad muutuvad ohtlikuks.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
3017 Guglunk lastakse Mordorist välja. Aragorn võtab ta Surnusoodes kinni ning viib Thranduili juurde Sünklaande. Gandalf külastab Minas Tirithit ja loeb Isilduri ürikut.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
12 Gandalf jõuab Kääbiklasse.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
10 Gandalf pannakse Orthanci vangi.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
18 Gandalf põgeneb öösel Orthancist. Mustad Ratsanikud tulevad üle Rauajõe Koolmete.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
19 Gandalf jõuab kerjusena Edorasse ning teda keeldutakse vastu võtmast.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
20 Gandalf lastakse Edorasse sisse. Théoden käsib tal ära minna: «Võta ükskõik milline hobune, peaasi, et sa enne homset õhtut läinud oleksid!»

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
21 Gandalf kohtub Varivalgega, kuid ratsu ei lase teda ligi. Ta jälitab Varivalget kaugele üle väljade.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
22 Mustad Ratsanikud jõuavad õhtul Sarna koolmele; nad ajavad rajaleidjate valve minema. Gandalf jõuab Varivalgele järele.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
23 Neli Ratsanikku tungivad enne koitu Maakonda. Teised ajavad rajaleidjaid ida poole ning naasevad siis Rohelisele Teele. Üks Must Ratsanik tuleb öö hakul Kääbiklasse. Frodo lahkub Paunaotsalt. Gandalf, kes on Varivalge taltsutanud, asub Rohanist teele.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
24 Gandalf ületab Rauajõe.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
27 Gandalf ületab Hallvoo. Teine öö Bombadili majas.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
28 Kääpavaht vangistab kääbikud. Gandalf jõuab Sarna koolmele.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
29 Frodo jõuab õhtul Voorde. Gandalf külastab Vanatoid.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
30 Öösel rünnatakse Kilginõgu ja Voore Kõrtsi. Frodo lahkub Voorelt. Gandalf jõuab Kilginõkku ning õhtul Voorde.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
1 Gandalf lahkub Voorelt.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
18 Glorfindel leiab videvikus Frodo üles. Gandalf jõuab Kaljulõhele.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
15 Khazad-dûmi Sild ning Gandalfi langemine. Hilisõhtul jõuab Vennaskond Nimrodeli äärde.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
23 Gandalf jälitab Balrogi Zirakzigili tippu.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
14 Galadrieli Peegel. Gandalf pöördub ellu tagasi ning lamab transis.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
17 Gwaihir kannab Gandalfi Lórieni.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
1 Frodo alustab koidu ajal Surnusoode ületamist. Endikogu jätkub. Aragorn kohtub Gandalf Valgega. Nad asuvad teele Edorase poole. Faramir lahkub Minas Tirithist ja suundub Ithilieni.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
2 Frodo jõuab Surnusoode lõppu. Gandalf tuleb Edorasse ja ravib Théodeni terveks. Rohirrimid ratsutavad läände Sarumani vastu. Teine Rauajõe Koolmete Lahing. Erkenbrand saab lüüa. Pärastlõunal lõpeb Endikogu. Endid marsivad Raudlinna peale ja jõuavad õhtuks kohale.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
4 Théoden ja Gandalf asuvad Helmi Süvikust teele Raudlinna poole. Frodo jõuab räbuküngastele Morannoni Kõrbe servas.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
5 Théoden jõuab keskpäeval Raudlinna. Läbirääkimised Sarumaniga Orthancis. Tiivuline Nazgûl lendab üle laagri Dol Baranis. Gandalf asub koos Peregriniga Minas Tirithi poole teele. Frodo varjab end Morannoni vaateulatuses ning lahkub sealt videvikus.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
9 Gandalf jõuab Minas Tirithisse. Faramir lahkub Henneth Annûnist. Aragorn asub Erechist teele ja saabub Calembeli. Videvikus jõuab Frodo Morguli maanteele. Théoden tuleb Haraliina. Pimedus hakkab Mordorist välja voolama.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
10 Koiduta Päev. Rohani Koondus: rohirrimid asuvad Haraliinast teele. Gandalf päästab Faramiri Linna väravate ees. Aragorn ületab Ringló. Morannonist tulnud vägi vallutab Cair Androse ja läheb Anórieni. Frodo möödub Ristteest ja näeb, kuidas Morguli vägi teele asub.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Oktoober. 5. Gandalf ja kääbikud lahkuvad Kaljulõhelt.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Tuleb märkida, et mõned kääbikud, nagu Frodo, ning teised isikud, nagu Gandalf ja Aragorn, ei tarvita alati sama stiili. See on kavatsuslik. Haritumad ja võimekamad kääbikud tundsid pisut «raamatukeelt», nagu seda Maakonnas nimetati; ja nad olid kärmed tähele panema ja üle võtma nende isikute kõneviisi, keda nad kohtasid. Igal juhul peeti loomulikuks seda, et paljurännanud isikud kõnelesid enam-vähem samal kombel kui rahvas, kelle hulgas nad parasjagu viibisid, eriti kui oli tegu selliste meestega nagu Aragorn, kes sageli oma päritolu ja asjatoimetusi varjasid. Ometi suhtusid Vaenlase vaenlased noil päevil aukartusega kõigesse iidsesse, niihästi keeles kui ka muis asjus, ning tundsid sellest rõõmu vastavalt oma teadmistele. Eldarid, kelle sõnaosavus oli suurim, valdasid paljusid stiile, ehkki kõnelesid kõige loomulikumalt viisil, mis sarnanes enim nende oma keelele ning oli koguni veel vanem kui Gondori murre. Ka päkapikud olid sõnaosavad ja kohanesid varmalt seltskonnaga, kuigi nende kõne tundus nii mõnelegi karune ja kurguhäälne. Ent orkid ja trollid rääkisid seda, mis sülg suhu tõi, suhtudes sõnadesse samasuguse hoolimatusega, nagu kõigesse muussegi; ja nende keel oli tegelikult madalam ja räpasem, kui ma olen seda näidanud. Ei usu, et keegi sooviks selle tõepärasemat esitust, ehkki näiteid poleks raske leida. Enam-vähem samasugust juttu kuuleb praeguseni orkimeelsete inimeste suust; see on üksluine ja korrutav oma vihas ja põlastuses, liiga kauaks heast kõrvale jäänud, et säilitada isegi sõnalist elujõudu, välja arvatud nende kõrvus, kelle meelest ainult rüvedus annab keelele väe.

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Frodo itk Gandalfile, I 370-1

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Gandalfi laul Lórienist, II 110

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Gandalfi mõistatus entidest, II 139

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Gandalf, I 25, 27, 37jj., 44-9, 53-6, 59-83, 88j., 97j., 102, 117jj., 182-8 passim, 225, 231-342, 344-412 passim, II 10, 27, 31, 37, 62-3, 69, 91-125, 135, 138-96, 235, 239, 297, 304, 329, ...; Gandalf Hallrang, II 31, 121, 124; Hall, I 47, II 31, ..., jne.; Tormilind, II 109, ...; Valge, II 96, 179, jne; Hall Narr, ... Ka Hall Rändur, I 370, II 266; Mithrandir, I 370, II 91, 137, jne.; Valge Ratsanik, II 97 (vt. II 309)

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Hall Narr, vt. Gandalf

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Incánus, II 266. Vt. ka Gandalf

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Mithrandir, vt. Gandalf

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Olórin, II 266. Vt. ka Gandalf

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Tharkûn, II 266. Vt. ka Gandalf

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Valge Ratsanik, vt. Gandalf

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Võlur, Istari Ordu liige (vrd. I 61, ...), I 22-3, 25, 98, 270, II 69j., 149; võluri-isandad, I 408; Viis Võlurit, II 178; võlur, viidates Gandalfile, I 27, 44, jne.; juhuslikult, maag, 175; igaüks, kel on erilisi võimeid, I 55, 182, 223, II 107; põlglikult, ... Vt. ka Targad

ilu/tiritamm/tolkien/lisad
Glamdring, Gandalfi mõõk, I 293, 323, II 107, ...

ilu/tiritamm/tolkien/sv0
Kui need, kelle nõu ja arvamust ma küsisin, minu "vähese lootuse" "olematuks lootuseks" parandasid, läksin oma kirjatöö juurde tagasi, julgustatuna lugejate soovist kääbikute ja nende seikluste kohta rohkem teada saada. Kuid lugu kiskus vastupandamatult vanema maailma poole ning kirjeldas selle lõppu ja kadumist veel enne, kui algus ja keskpaik olid ära räägitud. Too protsess algas "Kääbiku" kirjutamise käigus, milles leidus samuti mõningaid viiteid vanematele asjadele: Elrond, Gondolin, kõrghaldjad ja orkid, nagu ka kutsumata esile kerkinud vihjed sootuks kõrgemaile, sügavamaile või tumedamaile asjadele, kui pealtnäha paistis: Durin, Moria, Gandalf, Surnumanaja, Sõrmus. Nende vihjete tähenduse avastamisest ning nende seotuse mõistmisest muistse ajalooga kooruski välja Kolmas Ajastu ja selle kulminatsioon Sõrmuse Sõjas.

ilu/tiritamm/tolkien/sv0
Nagu "Kääbikus" öeldud, tuli ühel päeval Bilbo ukse taha suur võlur Gandalf Hall ning kolmteist päkapikku ühes temaga: ei keegi muu kui Thorin Tammiskilp, kuningate järeltulija, ning tema kaksteist kaaspagulast. Ühel kenal aprillihommikul 1341. aastal Maakonna ajaarvamise järgi asus Bilbo oma üllatuseks koos nendega teele, jahtima suurt varandust, milleks olid päkapikukuningate aarded Üksildase Mäe Erebori all, kaugel Idas teisel pool Orgu. Jaht oli edukas ning aardeid valvav lohe hävitati. Kuigi enne lõplikku võitu löödi veel Viie Väe lahing, tapeti Thorin ja tehti palju kuulsaid tegusid, oleks too asi vaevalt hilisema ajaloo tähelepanu köitnud või läinud Kolmanda Ajastu aastaraamatutesse millegi enama kui märkusena, kui poleks olnud üht kõrvalist "juhust". Udumägede kõrgel kurul ründasid Ürgmaale suunduvat rännusalka orkid ja nõnda juhtuski, et Bilbo läks mõneks ajaks kaotsi mustades orkikaevandustes sügaval mägede all, ning seal pimedas ringi kobades sattus ta käsi põrandal lebavale sõrmusele. Bilbo pani selle tasku. Tol hetkel paistis see olevat paljas juhus.

ilu/tiritamm/tolkien/sv0
Gandalf hakkas Bilbo jutustuse tõesuses kohe kahtlema, kui ta seda kuulis, ning tundis sõrmuse vastu edaspidi suurt huvi. Lõpuks pinnis võlur Bilbolt siiski õige loo välja, ehkki pikk küsitlemine muutis nende sõpruse vahepeal päris pingeliseks; ent võlur pidas tõde tähtsamaks. Kuigi ta Bilbole nii ei öelnud, pidas ta tähtsaks ja rahutusttekitavaks ka seda, et vana hea kääbik polnud kohe algusest saadik tõtt rääkinud: see käis tema kommete vastu. Ka "kingituse" idee polnud paljalt kääbiklik väljamõeldis. Nagu Bilbo tunnistas, tuli ta selle peale Guglunki juttu pealt kuulates, kuna too nimetas sõrmust mitu korda oma "sünnipäevakingiks". Ka seda pidas Gandalf kummaliseks ja kahtlustäratavaks, aga tõde ei saanud ta selles küsimuses veel palju aastaid teada, nagu käesolevast raamatust selgub.

ilu/tiritamm/tolkien/sv0
Bilbo hilisemad seiklused võib siinkohal paari sõnaga kokku võtta. Sõrmuse abiga põgenes ta orkidest väravavahtide käest ning sai taas oma kaaslastega kokku. Ta kasutas sõrmust mitu korda oma otsinguil, peamiselt sõprade aitamiseks, kuid pidas seda nende eest saladuses, nii kaua, kui suutis. Pärast kojutulekut ei rääkinud ta sellest enam kellelegi peale Gandalfi ja Frodo ning Bilbo uskumist mööda ei teadnud mitte keegi Maakonnas sõrmuse olemasolust. Ainult Frodole näitas ta reisijuttu, mida kirjutas.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Jah, aga küllap tassis ta pärast veel juurde,» vaidles mölder, väljendades üldlevinud arvamust. «Ta käib tihti kodunt ära. Ja vaata, mis võõrast rahvast seal kõik voorib: öösiti hiilib ringi päkapikke, ja see vana ringi hulkuv silmamoondaja Gandalf ja puha. Ütle sina siis tahad, Vanatoi, aga see Paunaotsa on ikka üks veider koht, elanikud ise veel veidramad.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
See oli loomulikult Gandalfi märk ja vanamees ise oligi võlur Gandalf. Maakonnas tuntud eelkõige oma tule-, suitsu- ja valguskunstide poolest. Tema tõelisest, tunduvalt raskemast ja ohtlikumast tegevusest polnud Maakonna elanikel aimugi. Nende jaoks oli ta lihtsalt veel üks suure peo juurde kuuluv «atraktsioon». Sellepärast olidki kääbikulapsed nii põnevil. «G nagu Grand*,» hõikasid nad, ja vanamees muheles. Gandalf käis Kääbiklas küll vaid aeg-ajalt ega jäänud kunagi kauaks, kuid nägupidi tundsid teda kõik: siiski polnud ei lapsed ega ka vanemad, välja arvatud ehk vanimad, näinud tema nüüdseks juba minevikulegendiks muutunud tulevärke.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Lipake nüüd,» ütles Gandalf. «Kõik tuleb omal ajal.» Ning läks koos Bilboga sisse, tõmmates ukse enda järel kinni. Asjatult vahtisid väikesed kääbikud veel veidi aega ukse taga ja vudisid siis minema tundega, et peopäev ei jõua küll ilmaski kätte.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Paunaotsal istusid Bilbo ja Gandalf väikeses toas lahtise akna all, mis avanes läänekaares asuvasse aeda. Oli päikeseline, rahulik hilispärastlõuna. Punaselt ja kuldselt hõõgusid lilled: lõvilõuad ja päevalilled, ning kressid, mis kõikjal roomasid üle mätas seinte ja piilusid sisse ümmargustest akendest.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Su aed lausa särab ja sätendab,» ütles Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ei tea, kes selle üle küll naerab?» vangutas Gandalf pead.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Paunaotsa väravale kinnitati sedel: VASTUVÕTT AINULT PEO ASJUS. Kuid isegi neid, kes tulid peo asjus või tegid lihtsalt sellise näo, ei kutsutud peaaegu kunagi sisse. Bilbol polnud aega: ta kirjutas kutseid, registreeris vastuseid, pakkis kingitusi ning tegi mõningaid ettevalmistusi ka eraviisiliselt. Gandalfi saabumisest saadik polnud ta ennast kellelegi näole andnud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Tulevärgi tegijaks oli Gandalf: mitte ainult ei toonud kohale kõik vajaliku, vaid kavandas ja valmistas ise ette ka eriefektid; ilunumbrid ja raketiseeriad pidid üles sööstma tema käest isiklikult. Ent ka rahvale jagati välja tulevärgimaterjali, nagu tulikonnad, paukkompvekid, säraküünlad, sähvarid, tõrvikud, päkapikulaternad, haldjapurskkaevud, tondihaugatused ja piksekärgatused. Töö oli oivaline: Galdalfi kunst täiustus iga aastaga.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«See on märguanne õhtusöögiks,» kuulutas Bilbo. Ainsa hetkega lahtus hirm ja ärevus ning kääbikud kargasid püsti. Väljas ootas kõiki suurejooneline õhtusöök - see tähendab kõiki, peale nende, kes olid palutud perekondlikku, eriti pidulikku õhtulauda. See oli kaetud suurde paviljoni, sinna, kus kasvas puu. Kutsutud külaliste arv piirdus kaheteistkümne tosinaga (arv, mida kääbikud nimetavad ka «üks gross», ehkki nii polnud paslik öelda külaliste kohta), need olid valitud Bilbo ja Frodoga sugulussidemetes olevatest perekondadest, lisaks mõned lähimad sõbrad (nagu Gandalf). Vanemate loal olid kohal paljud noorukid; kääbikutel polnud kunagi kombeks lapsi varakult magama sundida, eriti veel siis, kui oli loota tasuta õhtusööki. Väikese kääbiku üleskasvatamine nõudis ohtrasti provianti.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Kärmel sammul oma uruni kõndinud, seisatas ta hetke lävel, kuulates muheldes paviljonist kostvat lärmi ning peohääli aasal. Siis astus ta uksest sisse. Võtnud seljast peoriided, voltis ta oma tikanditega kaunistatud siidvesti kokku, keeras krabisevasse paberisse ja pani kappi. Tõmbas siis kähku selga vanad pleekinud rõivad, vööle aga kinnitas kulunud nahkrihma, millel rippus lühike mõõk päevinäinud mustast nahast tupes. Lukustatud, koirohu järele lõhnavast sahtlist ilmus lagedale vana peakotiga mantel. Hoitud küll luku ja riivi aga nagu mõni hinnaline aare, oli rõivas tegelikult nii lapitud ja pleekinud, et algset värvi, mis võis ehk olla tumeroheline, polnud peaaegu kuskil enam järel. Lisaks olid nii mantel kui peakott talle suured. Nüüd läks Bilbo oma kabinetti ja võttis sügavast hoiulaekast vanadesse nartsudesse mähitud kompsu ja nahkköites käsikirja, lisaks veel suure koguka ümbriku. Kompsu torkas Bilbo mahukasse reisikotti, mis seisis sealsamas ja oli asju juba peaaegu täis. Ilusa keti otsas rippuva kuldsõrmuse libistas ta ümbrikusse, pitseeris selle ja adresseeris Frodole. Asetas ümbriku algul kaminasimsile, kuid kahmas siis uuesti enda kätte ja pistis taskusse. Samal hetkel avanes uks ja kärmel sammul astus sisse Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Ma olen vana, Gandalf. Välja see küll ehk ei paista, aga sügaval südamepõhjas tunnen ma ennast vanana. Hästi säilinud - või veel!» Bilbo turtsatas põlglikult. «Ma olen läbi kulunud, nagu välja venitatud, saad aru: justkui liiga suurele leivakäärule määritud võiraaskuke. See pole õige asi. Mulle on vaja vaheldust.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Nii või teisiti, mu otsus on tehtud. Tahaksin jälle näha mägesid, Gandalf - mägesid; siis aga leida koha, kus saaksin puhata. Vaikuses ja rahus, kus pole uudishimulike sugulaste karja, ega neid neetud külalisi alalõpmata ukse taga. Ehk leian paigakese, kus saan oma raamatu valmis kirjutada. Ma olen juba lõpulausegi välja mõelnud: «.. ja elas sestpeale õnnelikult oma päevade lõpuni.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Loodetavasti elabki,» naeris Gandalf, «kuid kes su raamatut ikka loeb, lõppegu see kuidas tahes.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Kas tõesti jätad kõik?» küsis Gandalf. «Sõrmuse ka? Nii sai kokku lepitud.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Taas puuris Gandalf pilguga Bilbot, tema silmad välgatasid. «Minu arvates, Bilbo,» ütles ta tasa, kuid tungivalt, «peaksid sa jätma sõrmuse maha. Või kuidas sa ise arvad?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Tõsi - aga ma lihtsalt pidin õiendama,» tunnists Gandalf. «Mul oli vaja tõde teada saada. See on ülimalt tähtis. Võlusõrmused on - noh, võluväega; haruldased ja põnevad asjad. Su sõrmus huvitas mind kui niiöelda elukutselist võlurit, ja huvitab veelgi. Tahaksin teada, kuhu see jääb, kui sa jälle rändama lähed. Ja mulle tundub, et sinu käes on sõrmus olnud juba piisavalt kaua. Kui ma nüüd ei eksi, siis minu arvates ei lähe sul seda enam tarvis.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Õigus, õigus,» püüdis Gandalf teda rahustada, «ega sellepärast ei tasu veel vihastada.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf tõusis. «Sel juhul talitad sa rumalalt,» lausus ta rangelt. «Iga su sõnaga saab see mulle üha selgemaks. Juba ülearugi on sõrmus su üle võimust saanud. Loobu temast! Siis võida ka ise minna, ja olla jälle vaba.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Kuule, kuule, kulla sõber!» ütles Gandalf lepitavalt. «Oleme sinuga kogu su pika eluaja sõbrad olnud, ja eks ole sa mulle ühtteist võlgugi. Võta aru pähe ja tee, nagu lubasid: jäta sõrmus maha!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Galdalfi silmad välgatasid. «Varsti on minu kord vihastada,» hoiatas ta, «kui ma sellist juttu veel peaksin kuulma. Siis saad näha Gandalf Halli tõelist palet.» Astunud sammu kääbiku suunas, näis võlur kasvavat ja ta vari, suur ja ähvardav, täitis kogu väikese toa.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Raskelt hingeldades taganes Bilbo seinani, käsi kramplikult taskule surutud. Nii seisid nad mõne hetke teineteise vastas; õhk oli täis pinget. Gandalfi ainitine pilk püsis kääbikul. Aeglaselt lõtvusid bilbo käed ja ta hakkas värisema.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Mis sulle nüüd äkki sisse läks, Gandalf?» pomises ta. «Sellisena pole ma sind kunagi näinud. Milles asi? Sõrmus on minu oma, või ei? Mina selle ju leidsin, ja poleks ma seda endale jätnud, oleks Guglunk mu tapnud. Ma pole varas, öelgu Guglunk mida tahes.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ma polegi sind iialgi vargaks nimetanud,» kostis Gandalf, «ja varas pole minagi. Ma püüan sind abistada, mitte röövida. Tahan vaid, et sa jälle mind usaldaksid, nii nagu varem.» Ta pöördus kõrvale, ja vari kadus. Gandalf oli taas vaid vana hall mees, köökus ja murelik.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Siis usalda neid, kes suudavad,» ütles Gandalf. «Asu teele, sõrmus aga jäta maha. Loobu temast. Jäta sõrmus Frodole, küll mina poisi eest hoolitsen.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ütleksin isegi, et kaotsi läheks ainus mõte, mida mina kogu selles pillerkaritamises nägin,» ütles Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ei, ära sõrmust mulle anna,» tõrjus Gandalf. «Pane kaminasimsile. Sellega ei juhtu midagi, kuni Frodo tuleb. Ma ootan ta ära.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Öö oli ilus, mustavas taevas säras tihedalt tähti. Pea kuklasse ajanud, nuhutas Bilbo tuult. «Kui tore! Tore minna uuesti pikapäkkude seltsis rändama. Just seda olengi igatsenud, juba aastaid! Jumalaga!» hüüdis ta oma vana kodu poole vaadates ning tegi ukse suunas kummarduse. «Jumalaga, Gandalf!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Veidi aega seisis Gandalf paigal, vaadates talle pimedusse järele. «Nägemiseni, mu kallis Bilbo - kuni ükskord jälle kohtume!» pomises ta tasa ja läks tuppa tagasi.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Jah,» vastas Gandalf, «läinud, lõpuks ometi.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Võib, aga võib ka mitte,» sõnas Gandalf. «Mina sinu asemel seda ei tarvitaks. Hoia saladuses oma sõrmust, ja hoia hästi! Mina lähen nüüd magama.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Ta rüüpas teed ega teinud väljagi, kui koputus kordus, seekord valjemini. Siis ühtäkki ilmus akna taha Gandalfi nägu.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Gandalf! Üks hetk!» hüüdis Frodo ukse juurde tormates. «Astu sisse, astu aga sisse! Mina mõtlesin, et Lobelia tuli tagasi.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ära seda tee!» ütles Gandalf istet võttes. «Ole selle sõrmusega hästi ettevaatlik! Ma tulingi õieti selleks, et öelda sull sõrmuse kohta veel paar sõna.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Kas pole huvitav,» nentis Gandalf. «Ja mida sa ise kogu sellest asjad arvad?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ei tea täpselt isegi, seepärast ei ütle ma praegu rohkemat. Võib-olla kuuled midagi siis, kui ma tagasi jõuan. Lähen teele otsekohe - nii et nägemiseni selleks korraks!» Gandalf tõusis.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«See huvitab mindki,» ütles Gandalf, «ja veel paljud muudki asjad. Nägemiseni siis! Hoia ennast! Küll ma välja ilmun, eriti siis, kui sa seda oodata ei oska! Nägemiseni!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Frodo saatis ta ukeni. Veel kord viibanud, kõndis Gandalf, üllatavalt kärmel sammul mine,a; Frodole aga näis, et vana võlur on tavalisest rohkemgi kühmu vajunud, nagu kannaks ta suurt koormat turjal. Peagi kadus mantlisse mässitud kogu tihenevasse hämarusse. Ning möödus palju aega, enne kui Frodo teda uuesti nägi.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Algul aga valitses ümbruskonnas üldine arvamus, et Bilbo, tuntud veidrik, oli viimaks päriselt hulluks läinud ja ära metsa jooksnud. Küllap oli ta kukkunud tiiki või jõkke ja leidnud traagilise, ehkki mitte päris ootamatu otsa. Süüdlaseks peeti enamasti Gandalfi.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Liikus kuuldus, et väljaspool Maakonda sünnib kummalisi asju, ning et Gandalf polnud juba aastaid nägu näidanud ega ühtki teadet saatnud, kogus Frodo ise uudiseid nii palju kui sai. Vahel õhtuti rändas läbi metsade haldjaid, keda tavaliselt sattus Maakonda harva; nad läksid läände, ega tulnud enam kunagi tagasi. Ent nemad olid lahkujad, Keskmaa oma muredega ei huvitanud neid enam. Kuid päkapikkegi likus teedel rohkem kui tavaliselt. Läbi Maakonna kulges iidne tee, mis viis Hallide Sadamateni, ja seda mööda olid päkapikud alati oma Sinimägede kaevandustesse läinud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Just siis, pärast pikka äraolekut, ilmus taas lagedale Gandalf. Pärast Suurt Pidu polnud ta nägu näidanud kolm aastat ühtejärge. Siis oli võlur korraks Frodo poolt läbi asutnud, teda pika pilguga tunnistanud, ja uuesti kadunud. Järgmised aasta-paar astus ta sisse üsna sageli, ilmides ootamatult õhtuhämaruses ja kadudes sõnagi lausumata enne päikesetõusu. Oma toimetustest ja reisidest ta rääkida ei armastanud, selle asemel huvitus rohkem pisiasjadest: päris, kuidas on Frodo tervis ja millega ta tegeleb.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Siis ühtäkki Gandalf enam ei tulnud. Juba üle üheksa aasta polnud Frodo teda ei näinud ega temast midagi kuulnud, ning hakkas lõpuks arvama, et võlur on kaotanud igasuguse huvi kääbikute vastu ja ei tulegi enam. Ent tol õhtul, kui Juss öö hakul koju kõndis, kuulis Frodo ammusest ajast tuttavat koputust töötoaaknale.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Kõik korras, mis?» päris Gandalf. «Sa pole ka põrmugi muutunud, Frodo!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ega ole sinagi,» sai ta vastuseks; kuid omaette mõtles Frodo, et Gandalf on jäänud vanemaks ja muutunud murelikumaks. Ahnelt asus ta pärima uudiseid nii Gandalfi enda kohta kui sellest, mis toimub laias maailmas, nii et vestlusse süvenenult istusid nad üleval hilise ööni.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalfi meeles mõlkus kevad ligi kaheksakümmend aastat tagasi, mil Bilbo oli Paunaotsalt välja jooksnud, unustades maha taskuräti. Juuksed olid võluril praegu ehk valgemad kui tollal, habe ja silmakulmud pikemad, samuti olid mured ja elutarkus vajutanud uusi kortse ta näkku, silmad aga särasid nooruslikult nagu ikka ja alati ning suitsetades puhus ta suust rõngaid jõuliselt ja mõnuga, vanal harjunud kombel.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Ta suitsetas vaikides; ka sügavalt mõttes Frodo ei öelnud midagi. Isegi hommikuvalguses tundis ta endal lasuvat Gandalfi toodud uudiste tumedat varju. Lõpuks katkestas Frodo vaikuse.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Õhtul hakkasid nad rääkima kummalisi asju mu sõrmusest, Gandalf,» ütles ta, «siis aga jätsid pooleli, kuna selliseid asju olevat parem arutada päevavalges. Kas poleks praegu paras aeg see jutt lõpuni rääkida? Sa ütled, et sõrmus on ohtlik, palju ohtlikum kui ma arvata oskan. Mil moel?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Bilbo teadis vaid seda, mida sulle rääkis,» kostis Gandalf. «Kindlasti poleks ta pärandanud sulle nii ohtlikku eset, isegi kui mina lubasin su järele vaadata. Tema teada oli sõrmus üls väga ilus asjake ja vajalik siis, kui häda käes; kui midagi tunduski veider või liimist lahti, siis otsis ta viga enese juurest. Ta ütles, et pidi sõrmust viimasel ajal «ülearu tähtsaks» ja alatasa muretses selle pärast, aga ei osanud kahtlustada, et see on tingitud sõrmusest. Niipalju ta siiski märkas, et asjakesel on targem silm peal hoida: alati polnud ühesugused sõrmuse suurus ja kaal, vahel paisus ta arusaamatul kombel või tõmbus siis jälle kokku, või tihkelt sõrme panduna võis ootamatult ära libiseda.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Targasti teed,» nõustus Gandalf. «Kuid niikaugele ei jõudnud Bilbo kunagi, et oleks osanud sõrmusega seostada oma pikka eluiga. Seda pidas ta iseenda tubliduseks ja tundis seeüle suurt uhkust. Kuid temas tärkasid rahutus ja ärevus. Õhuke ja väljavenitatud, ütles ta. See tähendaski, et sõrmus hakkas tema üle võimust saama.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Tean?» mõtiskles Gandalf. «Ma olen ikka teadnud palju sellist, Frodo, mis ainult Teadjatele on antud. Ent kui sa mõtled «tead selle sõrmuse kohta,» noh, siis ütleksin, et ma praegugi veel ei tea. Sõrmusega on veel tegemata üks ning viimane katse. Aga ma ei kahtle enam, et aimasin õigesti.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Millal hakkasin esmakordselt aimama?» püüdis Gandalf mälus sorides meenutada. «Mõelgem veidi - eks just samal aastal, kui Valge Nõukogu kihutas tumedad jõud välja Sünklaanest, leidis Bilbo oma sõrmuse - vahetult enne Viie Väe lahingut. Mu südamele langes tollal vari, ehkki ma veel ei teadnud, mida kartsin. Mõtlesin tihtipeale, kuidas võis Guglunki kätte sattuda üks Suurtest Sõrmustest - sest see ta ilmselt oli, niipalju oli selge algusest peale. Siis kuulsin Bilbo suust imelikku juttu, kuidas ta olevat sõrmuse «võitnud», ega suutnud seda uskuda. Kui lõpuks talt tõe välja pigistasin, taipasin kohe, et ta oli lihtsalt püüdnud näidata end sõrmuse täieõigusliku omanikuna. Täpselt nagu Guglunk oma «sünnipäevakingitusega». Need valed olid ebameeldivalt sarnased. Ilmselt hakkas sõrmuse nurjatu võim otsekohe omaniku kallal tööle. See oli mulle esimeseks tõsiseks hoiatuseks, et midagi on viltu. Rääkisin Bilbole tihti, et säherdusi sõrmuseid pole hea kasutada; aga see jutt ei meeldinud talle, vahel ta lausa vihastas. Rohkemat ei saanud ma midagi teha. Sõrmuse äravõtmine oleks asja veelgi halvendanud, ja nagunii polnud mul selleks õigust. Võisin ainult oodata ja vaadata. Oleksin muidugi võinud küsida nõu Saruman Valge käest, kuid ikka ja jälle hoidis miski mind tagasi.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ega vist,» ütles Gandalf. «Kääbikutega tegelemine pole või õigemini polnud tema mure. Ent Teadjate hulga son ta auväärsel kohal. Saruman on minu ordu pealik ja Nõukogu esimees. Ta teadmised on vägevad, kuid õnnetuseks on koos nendega kasvanud ka ta uhkus, ja vahelesegamist oma asjadesse Saruman ei salli. Kuid kõigega, mis puutub haldjasõrmustesse, olgu need suured või väikesed, tegeleb ainult tema. Kaua on ta neid asju uurinud, püüdes saada võimusõrmuste valmistamise kaotsiläinud saladuste jälile, kuid kui võimusõrmused olid Nõukogus kõne all, rääkis ta meile, mida oli teada saanud, ja see aitas hajutada mu hirmu. Niisiis mu kahtlus uinus - ent ergult. Ma ootasin, hoides aina silmad lahti.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Tal hakkas otsekohe parem,» sõnas Gandalf. «Kuid siin maailmas teab vaid üksainus Võim kõik sellest, kuidas toimivad võimusõrmused ja mida nad suudavad; pole aga ühtki sellist võimu, kes teaks kõike kääbikutest. Teadjate hulgas olen mina ainus, kes nendega tegeleb: vähetuntud teadmisharu, ent tulvil üllatusi. Kääbikud võivad olla pehmemad kui või, mõnikord aga sitkemad puujuurikast. Vähemalt mõned neist, arvan ma, suudavad võimusõrmustele vastupanu osutada märksa kaume kui enamus Teadjaid võimalikuks peab. Mina usun, et Bilbo pärast pole vaja muretseda.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ausalt öelda,» vasts Gandalf, «usun ma, et seni - seni, pane tähele - on tal kääbikute olemasolu koguni kahe silma vahele jäänud. Peaksid tänama saatust. Nüüd aga on muretud päevad läbi. Vaevalt, et ta teid eriti vajab - tal on palju ja märksa kasulikumaid teenreid - kuid nüüd, olles talle kord silma puutunud, ei lähe te tal enam iialgi meelest. Ja viletsad, orjadeks muudetud kääbikud on talle palju enam meeltmööda kui vabad ja õnnelikud kääbikud. On ju maalmas olemas tigedus ja kättemaksuhimu.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Teiega just ongi,» ütles Gandalf. «Veel ei aima sa hädaohu suurust; aga peagi saad kõik teada. Eelmisel korral siin käies polnud ma ise veel kõiges kindel; nüüd aga on tulnud aeg olla avameelne. Luba mulle hetkeks seda sõrmust.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf tõstis sõrmuse silme ette. Näis, et see oli tehtud ehedast, paksust kullast. «Kas sa märke näed?» küsis võlur.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Noh, vaata siis!» Frodo üllatuseks ja jahmatuseks viskas võlur sõrmuse äkitselt kaminasse, hõõguvate süte vahele. Kääbik ahhetas ja kobas tuletangide järele, kuid Gandalf hoidis teda tagasi.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Sõrmusega ei juhtunud midagi. Oodanud veidi, tõusis Gandalf püsti, sulges aknaluugid ja tõmbas akendele kardinad ette. Toas muutus pimedaks ja vaikseks, nõrgalt kostus väljast vaid murukääride plaksumist - Sam oli järjega aknale lähemale jõudnud. Võlur seisis hetke tulle vaadates, kummardus siis, tõstis sõrmuse tuletangidega koldest ning võttis kohe kätte. Frodo ahhetas.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Pole üldse tuline,» sõnas Gandalf. «Võta!» Frodo peopesal tundus sõrmus paksem ja raskem kui kunagi enne.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Hetke vaikinud, ütles Gandalf aeglaselt, madala häälega: «See siin ongi Valitsejasõrmus, ülem kõkidest. Sellesama Ülemsõrmuse kaotas Sauron igi ammu, misläbi ka ta võim tublisti nõrgenes. Ta himustab seda väga tagasi - kuigki ei tohi seda saada.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Eh!» ütles Gandalf. «See on väga pikk lugu. Algus ulatub tagasi Pimedusaastatesse, mida ei mäleta praegu enam keegi peale laulikute. Kui tahaksin jutustada sulle kõigest, kuluks aega talveni välja, ehkki praegu on alles kevad.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Minagi ütleksin sedasama,» lausus Gandalf, «nagu kõik, kelle päevil sellised ajad kätte jõuavad. Aga see pole nende otsustada. Meie otsustada on vaid, mida meile antud päevadega teha. Ning juba, Frodo, hakavad meie päevad hämaramaks tõmbuma. Vaenlane kogub väga kiiresti jõudu. Ta plaanid pole küll veel küpsed., näib mulle, aga küpsemas. Meil läheb raskeks. Väga raskeks, isegi siis, kui ei varitseks see eriline oht.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Sõrmus võeti talt jõuga,» lausus Gandalf. «Noil ammustel aegadel suutsid haldjad tugevamini vastu hakata; ka kõik inimesed polnud neist veel võõrdunud. Haldjaile tulid appi Lääneneeme sõdalased. Seda osa igiammustest lugudest tasuks veelgi meenutada, sest ka siis oli maailmas olemas lein, ja pimedus tihenes, kuid olid ka suur vaprus ja vägiteod, mis ei osutunud asjatuks. Ühel päeval ehk räägin sulle kõik, või räägib mõni teine, kes teab neid lugusid pareminigi.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf jäi viat. «Ning lebades seal, mustavas vees Rõõmuväljade juures,» jätkas ta mõne aja pärast, «unus sõrmus rahva teadmistest ja mälestustest; isegi seda väikest osa tema ajaloost, mida sa nüüd kulsid, teavad praegu vaid vähesed. Ka Tarkade Nõukogu ei suutnud enamat välja selgitada. Sellegipoolest usun ma, et tean nüüd, kuidas see lugu jätkus.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ometi on see tõsi,» vastas Gandalf. «Kääbikute päritolust vähemasti tean ma rohkem kui teie ise. Mingit sugulust võib järeldada isegi juba Bilbo loo põhjal. Näiteks mõtteviisis on üsna palju sarnast, samuti mälestustes. Nad said teineteisest aru üsna hästi, palju paremini kui kääbik päkapikust, mäekollist või isegi haldjast. Juba see näitab midagi, et teineteise mõistatused tulid neile tuttavad ette.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Väga õige,» nõustus Gandalf. «Ainult et minu meelest oli seal ka midagi enamat, mida sa praegu veel ei mõista. Isegi Guglunk polnud veel lõplikult kurjuse küüsi langenud. Ta oli osutunud sitkemaks kui isegi Teadjad oleksid arvanud - kääbikusarnaselt sitkeks. Väike sopike ta olemusest kuulus ikka veel talle ednale ja sellest immitses läbi valgus, nagu läbi praost: valgus minevikust. Minu arvates talle isegi meeldis jälle lahket häält kuulda, mis tõi meelde mälestusi tuulest, puudest, päikesepaistest rohul ja muudest ammugi ununenud asjadest.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Siin pole midagi naljatada,» sõitles Gandalf, «vähemalt sinul mitte. Kõige kummalisem seik sõrmuse kogu senises ajaloos on see, et Bilbo jõuab kohale täpselt õigel hetkel ja et kukkudes satub ta käsi kobamisi sõrmusele.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf heitis Frodole pilgu ja ta silmad välgatasid. «Ma teadsin palju juba varem ja olen teada saanud palju uut,» vastas ta, «kuid ei kavatse oma tegudest ja toimetustest sinule aru anda. Elendili ja Isilduri ning Ülemsõrmuse lugu tunnevad kõik Teadjad. Et sinu sõrmus on nimelt see, seda näitab üksinda juba tulikivi, isegi kui poleks muid tõendeid.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ma kohtasin teda seal,» vastas Gandalf, «kuid juba enne oli ta Bilbo jälgi ajades laialt ringi uidanud. Raske oli talt midagi täpset välja pigistada, ta rohkem sõimas ja ähvardas kui rääkis. «Misss tal oli seal taskus?» sisises ta. «Ega ta ütle, ei, mu aare. Vastik valevorst. Pole aus mäng. Tema pettis enne, just tema. Tema tegi sohki. Me oleks pidanud teda pitsitama, just nii, mu aare. Küll me seda teeme ka!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Jah, kohe jõuame ka selleni,» jätkas Gandalf. «Küllap Guglunk üritas. Ta suundus taas läände ja jõudis Suure jõeni. Kuid siis pöördus kõrvale. Ei usu, et vahemaa oleks talle liiga pikk tundunud. Ei, sihist kallutas teda kõrvale miski muu. Nii arvavad mu sõbrad, kes teda minu palvel jälitasid.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Jah, Mordorisse,» kordas Gandalf. «Häda meile! Mordor tõmbab ligi kõiki tigedaid olendeid ja Must Võim pingutab kogu oma tahet, et neid sinna koguda. Oma töö oli teinud ka sõrmus, muutes Guglunki kutsele vastuvõtlikuks. Kõik sosistasid tollal, et lõunamaa kohale on uuesti kerkinud vari, sündinud vihkamisest läänemaailma vastu. Need olidki ta uued võimsad sõbrad, kes aitavad kätte maksta!

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Kas pole kohutav!» hüüdis Frodo. «Lugu on palju hullem, kui võis arvata sinu vihjetest ja hoiatustest. Ütle, Gandalf, parim sõpradest, mida ma peaksin tegema? Sest nüüd on mul tõsiselt hirm nahas. Kui kahju, et Bilbo ei löönud maha seda vastikut elukat, kui tal võimalus oli!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Sa pole teda näinud,» tähendas Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Proovi!» õhtuas Gandalf. «Proovi siinsamas!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Frodo tõmbas sõrmuse taskut ja silmitses seda. Nüüd näis see puhas ja sile, ainsagi märgi või kriimuta. Kauni ja ehedana säras kuld; Frodo imetles selle värvi, küpsust ja ilu, ning ümaruse täiuslikkust. Imetlusväärne asjake, aare mis aare. Sõrmust taskust võttes oli ta tahtnud selle otsemaid visata kõige kuumemasse tulle. Nüüd aga ei suutnud ta seda, vähemalt mitte ilma seesmise heitluseta. Kõheldes vaagis ta sõrmust käes, püüdes meenutada kõike, mis Gandalf oli öelnud; suurivaevu sundis ta end tegema liigutust, nagu viskaks sõrmuse käest - kuid ainult selleks, et leida see otsemaid uuesti taskust.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf naeris kibedalt. «Nägid? Juba ei lase sinagi teda hõlpsalt käest ega tee talle halba. Ja ma ei saaks sind «sundida» - muidu kui jõuga, see aga murraks su. Kui aga sõrmuse hävitamisest rääkida, siis pole meil jõust kasu. Raskeimgi sepahaamer ei jätaks talle vähimatki jälge. Ei suuda teda olematuks tea ei sinu käsi, ei ka minu oma.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Niisugustele küsimustele pole vastust,» kostis Gandalf. «Kindlasti mitte tänu mõnele su erakordsele omadusele, mida teistel ei leidu, nagu näiteks silmatorkav arukus. Kuid kui sind kord on valitud, tuleb kokku võtta kogu oma tarkus ja hingejõud, niipalju kui sul neid leidub.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ei!» hüppas Gandalf jalule. «Sellega muutuks mulle antud võim liiga suureks ja kohutavaks. Ning minu üle võtaks sõrmus võimust veelgi rängemal ja hukatuslikumal moel.» Võluri silmad välkusid, nägu valgustanuks nagu seesmine tuli. «Ära sea mind kiusatuse ette! Ma ei taha muutuda Pimeduse Isanda enese taoliseks. Isegi siis, kui sõrmus leiaks tee mu südamesse läbi halastuse ja haletsuse nõrkuse vastu, läbi tugevama soovi teha head. Ära sea mind kiusatuse ette! Ma ei tohi seda võtta, ka hoidmiseks mitte. Ma ei suudaks vastu panna soovile seda tarvitada. Võimusõrmust läheks mul nii väga vaja. Mitmeidki suuri hädaohte ootab mind ees.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf astus akna juurde, tõmbas kardinad eest ning avas luugid. Tuppa hoovas päikesevalgus. Vilet ajades möödus akna tagant Juss. «Ja nüüd,» ütles võlur taas Frodo poole pöördudes, «on kõik su enda kätes. Muidugi võid alati minu abi peale loota.» Ta käsi langes Frodo õlale. «Aitan sind seni, kuni pead kandma seda koormat. Midagi peab aga ette võtma, ja üsna varst. Vaenlane on juba liikmele läinud.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Järgnes pikk vaikus. Gandalf võttis jälle istet ja tõmbas piipu, nagu millegi üle sügavalt järele mõeldes. Ta silmad näisid suletud, kuid allavajunud laugude alt jälgis ta Frodot terase pilguga. Frodo põrnitses kaminas hõõguvat sütt, kuni see täitis kogu ta vaatevälja, nagu vahiks ta lõõmavasse kaevu. Ta mõtteis oli üksnes kohutav tulemägi Orodruin, kus asusid kurikuulsad Turmalõhandikud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Noh, lase kuulda!» katkestas Gandalf lõpuks vaikuse. «Millele sa mõtled? Kas oled midagi otsustanud?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ta ei tee muud, kui viib sind kurjusele lähemale, kuid aeglaselt, isegi üliaeglaselt, kui hoida teda selle eesmärgiga,» sõnas Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Ehkki Frodo seda Gandalfile ei öelnud, süttis kõneldes ta südames palav soov järgneda Bilbole - järgneda talle, ja võib-olla ta üleski leida. See soov oli nii tugev, et varjutas isegi hirmu: peaaegu oleks ta tormanud välja ja mööda teed minema - kasvõi mütsita, nagu ükskord ammu Bilbo ühel samasugusel hommikul.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Mu kallis Frodo!» hüüatas Gandalf. «Kas pole teie, kääbikud, ühed hämmastavad olendid, ja ma ei väsi seda kordamast! Kui teid kuu aega uurida, siis tundub, et oled teada saanud kõik, mis üldse võimalik teada saada, kuid saja aasta pärast võib teie juures ikka veel ette tulla selliseid üllatusi, et hoia ja keela. Sellist vastust ma nüüd küll ei oodanud, isegi sinult mitte. Kuid Bilbo ei eksinud enda pärijat valides, ehkki ei tajunud tookord veel selle valiku tähtsust. Küllap on sul õigus. Kauaks ei või sõrmus enam Maakonda peitu jääda; nii enda kui teiste pärast tuleb sul siit lahkuda, ka Bagginski nimest. Selle nime all elada on ohtlik, nii Maakonnas kui väljas tühtermaal. Reisimiseks leiame sulle mõne sobivama. Kui oled lahkunid, võid näiteks esineda kui isand Mäeall.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf vakatas, nagu kuulatades. Korraga märkas Frodo, et kõik on väga vaikseks jäänud, nii toas kui õues. Külg ees, hiilis Gandalf akna juurde. Siis äkitselt tegi ta hüppe, pistes käe õlani aknast välja ja allapoole. Keegi krooksatas, ning üles kerkis Mängla Jussi kähar pea, üks kõrv võluri haardes.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Tohoh, mu habeme nimel!» üllatus Gandalf. «Kas tõesti Mängla Juss? No mida sina seal ometi tegid?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Jumal olgu teiega, isand Gandalf!» kostis Juss. «Ei mitte kõige vähematki! Või kui, siis piirasin pisut muruserva siinsamas akna all, mõistate.» Ja tõenduseks korjas Juss maast murukäärid ning torkas need Gandalfile nina alla.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ei mõista,» sõnas Gandalf süngelt. «Sellest on tükk aega möödas, kui ma viimati su kääre kuulsin. Kui kaua sa juba seal oma kõv teritad?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ära mängi lolli! Mida sa kuulsid ja miks sa meid pealt kuulad?» Gandalfi silmad välkusid, kulmud tõmbusid harjastena turri.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Ei tee ta sulle midagi,» rahustas Frodo vaevu naeru tagasi hoides, ehkki ka ise jahmunud ja hämmingus. «Gandalf teab niisama hästi kui mina, et ega sa paha pärast. Ainult vasta ta küsimusele, aga ausalt!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Ootamatult puhkse Gandalf naerma. «Sisse, sisse!» hüüdis ta ja, mõlemaid käsivarsi aknast välja sirutades, tõstis ta hämmastunud Jussi koos murukääride, riiete külge jäänud rohuliblede ja kõige muuga joonelt aknast sisse, tuppa põrandale. «Ah et võetagu sind kaasa haldjaid vaatama, mis?» uuris ta ja silmitses Jussi teravalt, kuid tema suunurkades võbeles naeratus. «Sa siis kuulsid, et isand Frodo valmistub lahkuma?»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Pole midagi parata, Juss,» sõnas Frodo kurvalt, taibates korraga, et Maakonnast põgenemisega kaasneb valilisemaidki kaotusi kui Paunaotsa hubasustest loobumine. «Ma pean. Kuid - ta puuris Jussi pilguga - «kui sa tõesti mu käekäigust hoolid, pead kõigest sellest vaikima nagu haud. Selge? Kui ei, kui peaksid vaid hingama kellelegi ainsa sõna sellest, mida siin kuulsid, siis loodetavasti moondab Gandalf su tähniliseks konnaks ja viskab aeda, mis kubiseb nastikutest.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Üle keha värisedes langes Juss põlvili. «Tõuse, Sam!» ütles Gandalf. «Mulle tuli veel parem mõte, kuidas sundida sind suud pidama, karistuseks pealtkuulamise eest. Sa lähed isand Frodoga kaasa!»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Pead lahkuma märkamatult, ja pead lahkuma kiirest,» manitses Gandalf. Möödunud oli juba paar-kolm nädalat, kuid endiselt ei paistnud Frodo tegevat teeleasumiseks mingeid ettevalmistusi.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Tõde oli aga see, et nüüd, mil päev teeleasumiseks üha lähenes, polnud tal mingit tahtmist Maakonnast lahkuda. Paunaotsa näis tunduvalt meeldivam elukoht kui varasematel aastatel, pealegi tahtis Frodo lõpuni nautida oma viimast suve kodumail. Sügise saabudes, teadis ta, on lahkumismõtted talutavamad, sügiseti valdas teda alati rännukihk. Endamisi oligi Frodo otsustanud, et lahkub oma viiekümendal ja Bilbo saja kahekümne kaheksandal sünnipäeval. Just see päev tundus olevat kõige õigem, et minna teele ja järgneda Bilbole. Vaid mõte, et ta järgneb Bilbole, muutis lahkumise Maakonnast pisutki talutavaks. Mõtted sõrmusest ja sellest, mis tuleb kõige lõpus, püüdis Frodo hoida endast võimalikult kaugemal. Kõike, mis tal peast läbi käis, Frodo Gandalfile ei avaldanud. Võimalik, et võlur midagi aimas, aga kui palju, seda ei näidanud ta kunagi hõlpsasti välja.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf naeratas. «Olgu, hüva,» ütles ta. «Nii kaua ehk veel võib - kuid siis mitte päevagi kauem. Mu süda muutub järjest ärevamaks. Seni aga vaata ette - ei ühtki vihjet kellelegi, kuhu lähed! Ja selle järele vaata ka, et Sam Gamgee oma noka kinni hoiaks. Peaks ta ainsa sõnagi piiksatama, moondan ta tõepoolest konnaks, arvestagu sellega.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Praegu ei näe sa ette just palju,» sähvas Gandalf. «Kuid ega näe minagi. Võib-olla pead nimelt sina üles otsima Turmalõhandikud, võib-olla mõni teine - keegi ei tea. Kuid nii pikaks teekonnaks pole sa praegu nagunii veel valmis.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
«Hästi kaugel Sackville-Bagginsitest,» teadsid lisada mõned; ent mõte Paunaotsa Bagginsite põhjatust rikkusest oli juurdunud nii kindlalt, et enamus eelistas siiski uskuda omaenda mõttelennu rohkem või vähem fantasilisi vilju: enamjaolt arvati, et tegemist on Gandalfi mingi tumeda, seni veel paljastamata sepitsusega. Viimane küll ei andnud endast palju märku ega näidanud päevaajal nägu, kuid teati, et ta «kükitab Paunaotsal». Kindel oli aga üks, isegi kui jäi selgusetuks, mil viisil peaks see aitama Gandalfi ta nõiatempude juures: noor Frodo Baggins kolib ära Pukivalda.

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Enam kui kaheks kuuks jäi Gandalf Maakonda. Kuid ühel õhtul juuni lõpupoole, varsti pärast Frodo plaani lõplikku valmimist, teatas ta korraga, et lahkub järgmisel hommikul. «Loodame, et mitte kauaks,» lohutas ta. «Kuid mul on vaja üht-teist kaugemal lõuna pool uurida, kui õnnestub. Nagunii olen siin juba ülearu kaua aega viitnud.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Gandalf lahkus koidikul. «Võin tagasi olla millal tahes,» kinnitas ta, «kõige hiljemalt aga lahkumispeoks. Parem on, kui asume teele koos.»

ilu/tiritamm/tolkien/sv1
Algul mõtles Frodo tihti rahutusega, mis küll võis olla see sõnum, mis Gandalfile toodi; pikapeale aga andis ärevus järele ning et ilm püsis oivaline, ununesid mõneks ajaks kõk mured . Harva oli Maakond olnud nii kaunis suvel, või nii helde sügisel: õunapuudoksad paindusid viljade raskuse all, kärjed mesipuudes lausa tilkusid meest ja vili sirgus kõikjal kõrge ning tihe.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Gandalf!" hüüatas Frodo istuli karates. Vana võlur istus lahtise akna all tooli peal.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Frodo heitis jälle pikali. Tema olemine oli vaidlemiseks liiga mõnus ja rahulik ning pealegi ei arvanud ta, et ta selle vaidluse võidab. Ta oli nüüd täiesti ärkvel ja mälestus reisist tuli tagasi: too kohutav "otsetee" läbi Vana Metsa, "äpardus" Kepslevas Ponis ning tema hullutemp, kui ta Ilmarünka all kurus sõrmuse sõrme pani. Kuni ta kõigi nende asjade peale mõtles ja püüdis asjatult meelde tuletada oma saabumist Kaljulõhele, valitses pikk vaikus, mida katkestasid vaid Gandalfi piibu lühidad popsatused, kui ta valgeid suitsurõngaid aknast välja puhus.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Jah, nad on kõik elu ja tervise juures," vastas Gandalf. "Juss oli siin, kuni ma ta umbes poole tunni eest puhkama saatsin."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Küllap vist. Sa hakkasid nõrkema," kostis Gandalf. "Haav sai sinust viimaks jagu. Veel paar tundi ja me poleks enam suutnud sind aidata. Aga sul on üksjagu rammu, mu armas kääbik! Nagu sa ka Kääpas tõestasid. Siis rippus asi juuksekarva otsas: võib-olla oli see kõige ohtlikum hetk üldse. Sa oleksid võinud Ilmarünkal vastu pidada."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Sa oled unes palju lobisenud, Frodo," lausus Gandalf tasa, "ja mul polnud raske su mõtteid ja mälestusi lugeda. Ära karda! Kuigi ma just äsja su tegusid "totrusteks" nimetasin, ei mõelnud ma seda tõsiselt. Ma mõtlen sinust hästi -- ja teistest ka. Pole just väike vägitükk läbi sääraste ohtude nii kaugele tulla ja ikka veel Sõrmust kaasas kanda."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ma jäin hiljaks," sõnas Gandalf, "ja sellest oleks peaaegu saanud meie häving. Kuid ometi pole seegi väga kindel; ehk oli just nõnda kõige parem."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Sa kuuled varsti kõigest, mida teada tahad," sõnas Gandalf. "Me kutsume kokku Nõukogu niipea, kui sa küllalt terveks saad. Praegu võin ma ainult seda öelda, et mind peeti vangis."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Jah, mind, Gandalf Halli," lausus võlur tõsiselt. "Maailmas on igasuguseid jõude, nii häid kui kurje. Mõned on suuremad kui mina. Mõne vastu pole mind veel mõõdetud. Aga minu aeg tuleb. Morguli isand ja tema Mustad Ratsanikud on välja ilmunud. Sõda läheneb!"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf naeratas. "Ma olen Jussist kuulnud," ütles ta. "Nüüd tal enam kahtlusi ei ole."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Sa ei tea isegi nende kohta palju, kui arvad, et vana Kesvajaak on rumal," sõnas Gandalf. "Omal alal on ta tark küllalt. Ta mõtleb vähem kui räägib, ja aeglasemalt; kuid ta võib mõnikord ka läbi telliskiviseina näha, nagu nad Voorel ütlevad. Kuid selliseid, nagu Aragorn Arathorni poeg, on Keskmaal vähe järele jäänud. Mere tagant tulnud kuningate sugu on peaaegu otsas. Võib juhtuda, et Sõrmuse Sõda jääb nende viimaseks seikluseks."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ainult rajaleidja!" pahvatas Gandalf. "Kallis Frodo, seda need rajaleidjad just ongi: viimane jäänus siin Põhjas suurest Lääne inimeste rahvast. Nad on mind ennegi aidanud ning ma vajan nende abi ka tulevail päevadel, sest me oleme küll Kaljulõhele jõudnud, kuid sõrmus ei saa veel puhata."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Sa oled rääkinud ja arvutanud rohkem, kui sulle hea on," ütles Gandalf. "Kuidas su külg ja õlg ennast tunnevad?"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Väga hea!" ütles Gandalf. "See paraneb kiiresti. Sa oled varsti jälle terve. Elrond on sind ravinud: ta on päevade kaupa sinu eest hoolitsenud, sestsaadik, kui sind siia toodi."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Frodo värises, meenutades julma noa täkitud tera, mis Rühkija käes haihtus. "Ära muretse!" lausus Gandalf. "See on nüüd läinud. See sulas ära. Ja näib, et kääbikud kuhtuvad väga vastumeelselt. Ma olen tundnud tugevaid sõjamehi Suure Rahva hulgast, kellest too kild oleks kiiresti jagu saanud, mida sina seitseteist päeva oma ihus kandsid."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Tänu taevale, et ma seda hirmsat ohtu ei mõistnud!" sõnas Frodo jõuetult. "Mul oli muidugi surmahirm, aga kui ma oleksin enamat teadnud, poleks ma julgenud isegi liigutada. See on ime, et ma pakku pääsesin!" "Jah, õnn või saatus on sind aidanud," kostis Gandalf, "rääkimata julgusest. Sinu süda jäi puutumata ja ainult õlg sai viga ainult tänu sellele, et sa lõpuni vastu panid. Aga see läks küll üle noatera! Kõige suuremas ohus olid sa sõrmust sõrmes kandes, sest siis viibisid sa ise ka poolenisti varjuilmas ning nad oleksid võinud sind kinni võtta. Sina nägid neid ja nemad sind."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf tõstis oma tooli sängi kõrvale ja vaatas Frodot pika pilguga. Värv oli kääbiku näkku tagasi tulnud ja ta silmad olid selged ning ärkvel ja täie teadvuse juures. Ta naeratas ning temaga ei paistnud midagi viltu olevat. Aga võluri pilk märkas siiski kerget muutust, mis pani kogu kääbiku keha ja eriti ta tekil lebava vasaku käe õrnalt läbi paistma.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Seda võis oodata," ütles Gandalf endale. "Ta pole veel kaugeltki terve ning mis temast lõpuks saab, ei oska isegi Elrond öelda. Loodetavasti mitte midagi kurja. Ta võib muutuda puhta valgusega täidetud klaasi taoliseks -- nende silmadele, kes seda näha suudavad."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ei," vastas Gandalf. "Nende hobused said hukka ning ilma nendeta on nad sandistatud. Kuid Sõrmusevarje endid ei saa nii lihtsalt hävitada. Praegusel hetkel pole neilt küll midagi karta. Sinu sõbrad tulid üle jõe, kui tulv oli möödunud, ning leidsid sind näoli kaldapealsel lamamas, murdunud mõõk sinu all. Hobune valvas su kõrval. Sa olid kaame ja külm ning nad pelgasid, et sa oled surnud või midagi veel hullemat. Elrondi rahvas kohtus nendega, kui nad sind tasakesi Kaljulõhe poole kandsid."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Elrondi käsk," kostis Gandalf. "Selle oru jõgi on tema võimu all ning kerkib vihaga kõrgele, kui tal on suur vajadus koolet sulgeda. Niipea, kui Sõrmusevarjude pealik jõkke ratsutas, lasti tulvavesi valla. Muuseas, ma lisasin sinna ka pisut oma kätetööd: sa võib-olla ei märganud seda, kuid mõned lained võtsid suurte valgete hobuste ja säravate ratsanike kuju; peale selle tuli jõge mööda alla hulk veerevaid kivirahne. Hetkeks kartsin ma, et olime liiga metsiku raevu valla päästnud, nii et tulv võiks meie võimu alt välja minna ja teid kõiki minema uhtuda. Need veed on väga jõulised, mis Udumägede lumest alla sulavad."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf vaatas kiiresti Frodo poole, kuid too oli silmad sulgenud. "Jah, praegu olete te kõik väljaspool ohtu. Varsti tuleb siin suur pidusöök ja lõbutsemine Bruineni koolme võidu tähistamiseks, ning te kõik istute seal aukohtadel."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Noh, siin on mitu põhjust, miks nad peaksid seda tegema," lausus Gandalf naeratades. "Mina olen üks hea põhjus. Sõrmus on teine: sina oled Sõrmusekandja. Ja sina oled Sõrmuseleidja Bilbo pärija."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"See on soe!" sõnas Juss. "See tähendab, sinu käsi, isand Frodo. See oli nendel pikkadel öödel nii külm. Ah-hoirassaa ja hollallaa!" hüüdis ta, säravil silmil jälle Frodo poole pöördudes ja põrandal tantsu lüües. "Küll on kena sind jälle jalge peal ja oma nägu näha, peremees! Gandalf palus mul siia tulla ja vaadata, kas sa oled valmis alla tulema, ja mina arvasin, et ta teeb nalja."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Kuss!" sõnas Gandalf etiku varjulisest sügavusest. "Kurjad asjad ei tule sellesse orgu, kuid me ei pruugiks neid siiski nimetada. Sõrmuse Isand ei ole mitte Frodo, vaid Musta Kantsi valitseja Mordoris, kelle jõud taas üle maailma sirutub! Meie istume kindluses. Väljas läheb pimedaks."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Gandalf on meile muidki rõõmustavaid asju öelnud," lausus Punapõsk. "Ta arvab, et peab mind korrale kutsuma. Aga niisuguses paigas on ju võimatu sünge või rõhutud olla! Ma tunnen, et võiksin laulda, kui teaksin mõnda praeguses olukorras sobilikku lugu."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Rohkem kui söögiajaks! Piduroaks!" lausus Ilo. "Niipea kui Gandalf teatas, et sa oled toibunud, hakati selleks ettevalmistusi tegema." Ta jõudis vaevalt oma jutu lõpetada, kui paljude kellade helin neid saal kutsus.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Elrondi maja saal oli rahvast täis: enamasti haldjaid, kuigi oli ka teist masti külalisi. Elrond istus oma kombe kohaselt suures toolis pika laua otsas asuval kõrgendil; tema kõrval istusid ühel pool Glorfindel ja teisel pool Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Frodo vaatas neid imetlusega, sest ta ei olnud kunagi varem näinud Elrondit, kellest kõnelesid nii paljud lood, ning isegi Glorfindel ja Gandalf, keda Frodo nii hästi tundvat arvas, paistsid tema paremal ja vasemal käel istudes auväärsete ja võimsate isandatena.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf oli teistest kahest kasvult lühem, kuid tema pikk valge juus, lai hõbedane habe ja tugevad õlad tegid temast otsekui targa kuninga mingist vanast muinasloost. Tema eakas näos suurte lumivalgete kulmude all hõõgusid mustad silmad nagu söed, mis võisid äkitselt leegitsema lüüa.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Olen kuulnud, et sul tuli ette väga kummalisi seiklusi," ütles Gloin. "Ma panen väga imeks, mis toob neli kääbikut nii pikale reisile. Midagi niisugust pole juhtunud sestsaadik, kui Bilbo meiega kaasa tuli. Aga võib-olla ei peaks ma liiga lähedalt pärima, kuna Elrond ja Gandalf ei paista sellest meelsasti kõnelevat?"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Frodo leidis end kõndimas Gandalfi kõrval. "See on Tule Koda," ütles võlur. "Siin kuuled sa palju laule ja lugusid -- kui sa ärkvel püsid. Aga pidupäevade välisel ajal seisab see enamasti tühja ja vaiksena ning siis tulevad siia need, kes soovivad rahus mõtiskleda. Siin põleb alati tuli, aastaringi, aga muud valgust on vähe."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Ma kuulen igasuguseid uudiseid, teispoolt mägesid ja lõunast, aga Maakonnast üsna harva. Muidugi kuulsin ma Sõrmusest. Gandalf on tihti siin käinud. Mitte et ta mulle suurt midagi räägiks; ta on nüüd veel väiksema jutuga kui kunagi varem. Dúnadan jutustab mulle rohkem. Mõelda vaid, et minu sõrmus nii palju segadust tekitab! Kahju, et Gandalf selle kohta enne rohkem teada ei saanud. Ma oleksin selle ise ammu ilma suurema kärata siia toonud. Ma olen tihtipeale mõelnud Kääbiklasse sellele järele minna, aga ma hakkan vanaks jääma ja nad ei lase mul minna: Gandalf ja Elrond, ma mõtlen. Nad arvasid vist, et Vaenlane otsib mind igalt poolt taga ja teeb minust hakkliha, kui ta mu Ürgmaal ringi tatsamas leiab.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Ja Gandalf ütles: "Sõrmus on edasi läinud, Bilbo. See ei too head ei sulle ega teistele, kui sa jälle sellega jahmerdama hakkad." Imelik jutt, just Gandalfi moodi. Aga ta ütles, et hoolitseb sinu eest, ja siis ma jätsin asja sinnapaika. Hirmus tore on sind jälle elusa ja tervena näha!" Ta vakatas ja vaatas Frodot kahtlevalt.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Täitsa õige, Juss," naeris Bilbo. "Sa võid jalga lasta ja Gandalfile öelda, et su peremees on voodisse läinud. Head ööd, Frodo! Tjah, sind oli ikka tore jälle üle hulga aja näha! Ei ole teist niisugust rahvast nagu kääbikud, kellega saaks korralikult juttu vesta. Ma hakkan vanaks jääma ja mõtlen tihtipeale, et kas ma näengi meie loo sinu peatükke. Head ööd! Ma lähen õige natuke jalutama ja vaatan aias Elberethi tähti. Maga hästi!"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Teekäänaku taga kivisse raiutud istmel leidsid nad Gandalfi ja Bilbo sügavas jutuhoos. "Tere hommikut!" ütles Bilbo. "Kas oled suure nõukogu jaoks valmis?"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ehk tuleb sul selleks võimalus," kostis Gandalf. "Kuid me ei saa praegu veel mingeid plaane teha. Täna on meil palju kuulda ja otsustada."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Nende kõneluse katkestas äkitselt üksiku kella kõla. "See on kutse Elrondi Nõukogule," hüüdis Gandalf. "Tulge nüüd! Nad tahavad näha nii sind kui Bilbot."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf juhatas nad eeskotta, kus Frodo oli eile õhtul oma sõbrad leidnud. Nüüd kumas orus selge sügishommiku valgus. Udusest jõesängist kostis veevulin. Linnud laulsid ning maal valitses täielik rahu. Frodo jaoks näisid tema ohtlik pagemine ja kuuldused välismaailmas kasvavast pimedusest vaid mälestusena halvast unenäost, kuid näod, mis neid sisenedes silmitsesid, olid tõsised.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Siin," ütles Elrond Gandalfi poole pöördudes, "on Boromir, mees lõunast. Ta tuli hallil koidikul ja otsib nõuannet. Ma olen palunud tal kohal viibida, sest tema küsimused saavad siin vastuse."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Too Sõrmus välja, Frodo!" ütles Gandalf pühalikult. "Aeg on tulnud. Hoia seda kõrgel, siis mõistab Boromir oma mõistatuse tähendust."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Jah, sellest tuli päris pikk lugu," vastas Frodo. "Aga see jutt ei paista mulle ikka veel päris täielik. Ma tahan ikka veel palju teada, eriti Gandalfi kohta."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Küsimused, mida sa esitad, Galdor, on üksteisega seotud," sõnas Elrond. "Ma pole neist mööda vaadanud ja nad saavad vastatud. Kuid nende asjade selgitamine on Gandalfi töö, ning tema kutsun ma viimasena, sest see on aukoht ja kõigis asjus on tema olnud peamees."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Mõned, Galdor," kostis Gandalf, "peaksid Glóini teateid ja Frodo jälitamist küllaldaseks tõestuseks selle kohta, et väikemehe leid on Vaenlasele väga väärtuslik ese. See on sõrmus. Ja siis? Üheksa on Nazgûlite käes. Seitse on ära võetud või hävitatud." Seepeale Glóin võpatas, kuid ei öelnud sõnagi. "Kolme asukohta me teame. Mis see üks siis on, mida ta nii väga ihaldab?

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf jäi vait, vaadates etikult ida poole Udumägede kaugete tippude suunas, mille juurte all oli maailma oht nii kaua peidus olnud. Siis ta ohkas.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Mu süda aimas algusest saadik halba, ilma igasuguse nähtava põhjuseta," jätkas Gandalf, "ning ma tahtsin teada, kuidas oli see sõrmus Guglunki kätte sattunud ja kui kaua ta seda juba omas. Niisiis asusin ma teda valvama, arvates, et ta tuleb üsna pea pimedusest välja oma aaret otsima. Ta tuligi, kuid põgenes ja kadus jäljetult. Ja siis jätsin ma õnnetuseks asja sinnapaika, ainult valvates ja oodates, nagu me oleme liialt sageli teinud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ja mina," lausus Aragorn, "panin ette Guglunk üles otsida, kuigi see võis näida liiga hiline samm. Ja kuna tundus sobilik, et Isilduri pärija parandab Isilduri vea, läksin ma koos Gandalfiga pikale ja lootusetule otsingule."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Siis jutustas Gandalf, kuidas nad olid läbi otsinud kogu Ürgmaa kuni Varjumägede ja Mordori müürideni. "Seal saime me temast kuulda ning arvasime, et ta on kaua seal pimedais mägedes elanud, kuid me ei leidnud teda ning viimaks sattusin ma ahastusse. Ja siis mõtlesin ma oma ahastuses katse peale, mis teeks Guglunki leidmise tarbetuks. Sõrmus ise võis öelda, kas ta on see Üks. Mälestus Nõukogul lausutud sõnadest tuli mulle meelde: Sarumani sõnadest, mida ma tol korral peaaegu tähele ei pannud. Nüüd kuulsin ma neid selgesti oma mälestuses.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ent samal ajal koostas ta ka selle kirjarulli," ütles Gandalf, "ja seda Gondoris ei mäletata, nagu näha. Sest see rull puudutab Sõrmust ja nõnda kirjutas seal Isildur:

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Neist pole suurt tarvidust rääkida," lausus Aragorn. "Kui mees peab Musta Värava ees käima või Morguli oru surmalilli tallama, siis satub ta muidugi ohtu. Ka mina kaotasin lõpuks lootuse ja alustasin koduteed. Ja siis sattusin ma juhtumisi selle peale, mida otsisin: kergetele jalajälgedele mudase lombi kõrval. Kuid nüüd oli jälg värske ja kiire ega juhtinud mitte Mordorisse, vaid sealt eemale. Järgnesin talle mööda Surnusoo serva ning siis kohtasin teda. Nägin, kuidas ta luuras umbjärve kaldal, piilus vette laskuvas õhtuhämaruses, ja võtsin siis Guglunki kinni. Ta keha oli kaetud rohelise limaga. Kardan, et ta ei hakka mind kunagi armastama, sest ta hammustas mind ja ma polnud tema vastu õrn. Ma ei saanud tema suust muud kätte kui hambajälgi. Pidasin tagasiteed oma rännaku kõige hullemaks osaks: tema valvamist päeval ja ööl, jooksutamist enda ees, lõõg kaelas, suu kinni topitud, kuni söögi ja joogi puudumine teda taltsutas, juhtisin teda ikka ja aina Sünklaane poole. Tõin ta viimaks sinna ja andsin ta haldjate kätte, sest nii oli kokku lepitud; ja ma olin rõõmus tema seltskonnast vabanedes, sest ta haises. Loodan omalt poolt, et ma ei pea teda enam kunagi nägema; kuid Gandalf tuli ja pidas temaga pika jutu maha."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Jah, pika ja väsitava," ütles Gandalf, "kuid mitte ilmaasjata. Esiteks ühtis tema lugu sellega, mida Bilbo meile täna esimest korda avalikult jutustas, kuid sel oli vähe tähtsust, sest ma olin seda juba aimanud. Aga siis sain ma teada, et Guglunki sõrmus tuli Suurest Jõest Rõõmuväljade lähedalt. Samuti kuulsin ma, et see oli kaua tema valduses. Palju elusid tema väikese rahva kohta. Sõrmuse jõud oli tema aastaid pikendanud kaugele üle nende loomuliku ulatuse, ent sellist võimu omavad vaid Suured Sõrmused.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Kunagi varem pole ükski hääl julgenud Imladrises selle keele sõnu kuuldavale tuua, Gandalf Hall!" ütles Elrond, kui vari möödus ja seltskond kergendatult hingas.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ja loodame, et keegi seda siin enam ei räägi," vastas Gandalf. "Siiski ei palu ma sinult vabandust, isand Elrond. Sest kui me ei taha, et seda keelt varsti igas Lääne nurgas kuulda on, siis jätkem kõrvale kõik kahtlused, et see sõrmus on tõepoolest too, milleks Targad teda nimetavad: Vaenlase varandus, sepistatud kogu tema kurjusega, ning selles peitub suur osa tema kunagisest jõust. Mustadest Aastatest tulid need sõnad, mida Eregioni sepad kuulsid ja teadsid, et neid on reedetud:

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Põgenenud?" karjatas Aragorn. "See on tõesti halb uudis! Kardan, et peame seda kõik kibedasti kahetsema. Kuidas juhtus, et Thranduili rahvas oma valvetöös eksis?" "Mitte valvsuse puudumise tõttu," kostis Legolas, "kuid võib-olla liigse lahkuse pärast. Ja me kardame, et vang võis teistelt abi saada, ning et meie tegemistest teatakse rohkem, kui me sooviksime. Valvasime seda olendit Gandalfi palvel ööl ja päeval, ehkki see ülesanne oli väga väsitav. Kuid Gandalf andis meile tema paranemiseks lootust ja meil polnud südant teda igavesti maa all vangikongis pidada, kus ta oleks oma vanade mustade mõtete juurde tagasi langenud."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ole nüüd!" ütles Gandalf. "Palun ära sega vahele, mu hea Glóin. See oli kahetsusväärne arusaamatus, mis on juba ammu õigeks aetud. Kui kõik kaebused, mis haldjate ja päkapike vahel seisavad, siin üles võetakse, siis võime me sama hästi ka Nõukogu laiali saata."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Olgu, olgu, ta on läinud," sõnas Gandalf. "Meil pole aega teda jälle otsida. Ta peab oma ülesande täitma. Kuid ta võib mängida veel osa, mida ei tema ega Sauron ole ette näinud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Gandalf!" hüüdis ta. "Ma otsisin sind. Aga ma olen siinmail võõras. Teadsin vaid seda, et sind võib leida säärase veidra nimega metsikust kandist nagu Maakond."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Oota üks hetk!" hüüdsin ma. "Me vajame sinu abi, ja kõigi olevuste abi, kes seda anda võivad. Saada sõna kõigile lindudele ja loomadele, kes on sinu sõbrad. Ütle, et nad tooksid uuriseid kõigest, mis sellesse asja puutub, Sarumanile ja Gandalfile. Lase sõnumid saata Orthanci."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Nii et sa siis tulid, Gandalf," lausus ta tõsiselt, kuid tema silmist kumas valge hiilgus, nagu oleks külm naer tema südames.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ah tõesti, Gandalf Hall!" pilkas ta. "Abi otsima? Seda on harva kuuldud, et Gandalf Hall abi otsiks, kes ta on nii kaval ja tark, rännates mööda maid ja toppides oma nina igale poole, olgu tal sinna asja või mitte."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Radagast Pruun!" naeris Saruman ega varjanud enam oma põlgust. "Radagast Linnutaltsutaja! Radagast Lihtsameelne! Radagast Lollpea! Ometi oli tal küllalt nutti, et mängida osa, mille ma talle määrasin. Sa oled siin ja see oli kogu mu sõnumi eesmärk. Ja siia sa jääd, Gandalf Hall, ja puhkad oma reisidest. Sest mina olen Saruman Tark, Saruman Sõrmusemeister, Saruman Mitmevärviline!"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Ja kuula, Gandalf, mu vana sõber ja abimees!" ütles ta, tulles lähemale ja rääkides nüüd hoopis pehmema häälega. "Ütlesin meie, sest meie võime need olla, kui sina minuga ühined. Uus Jõud on tõusmas. Selle vastu meie vanad liitlased ja tarkused ei aita. Haldjad või väljasurev Númenor ei paku meile enam mingit lootust. See on üks valik sinu ees, meie ees. Me võime tolle Jõuga ühineda. See oleks tark, Gandalf. Nõnda on meil lootust. Selle võit on käeulatuses ning neile saab osaks rikkalik autasu, kes sellele kaasa aitasid. Kui Jõud kasvab, kasvavad ka selle ustavad sõbrad, ning Targad, nagu sina ja mina, võivad kannatlikkuse abil viimaks selle teid juhtima hakata ja selle oma kontrolli alla võtta. Me võime õiget hetke oodata, me võime oma mõtted enesele pidada, mõistes võib-olla hukka teel tehtud kuritööd, kuid kiites heaks kõrge ja peamise eesmärgi: Teadmised, Seadused, Kord; kõik need asjad, mida oleme seni asjatult püüdnud saavutada, kuna meie nõrgad või laisad sõbrad on meid pigem takistanud kui aidanud. Ei pea ega saagi tulema mingit tõelist muutust meie kavatsustes, vaid ainult meie vahendites."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Ta tuli ja pani oma pika kämbla minu käsivarrele. "Ja miks mitte, Gandalf?" sosistas ta. "Miks mitte? Valitsev Sõrmus? Kui me suudaksime seda käsutada, tuleks Jõud meile. Selle pärast ma tegelikult sind siia tõingi. Sest minu teenistuses on palju silmi ja ma usun, et sa tead, kus see kallis sõrmus praegu asub. Kas pole nii? Või miks muidu Üheksa Maakonda otsivad, ja mida sina seal teed?" Seda öeldes säratas tema silmis iha, mida ta ei suutnud enam varjata.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Kuni sa avaldad mulle, kust Üht leida võib. Ma võin leida vahendeid sinu veenmiseks. Või kui see leitakse sinust hoolimata ja Valitsejal on aega kergemate asjadega tegelda: mõelda välja, ütleme, sobiva tasu Gandalf Halli tõrksuse ja ülbuse eest."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf vakatas üllatunult ning vaatas talle otsa. "See oli ainult uni," ütles Frodo, "aga see tuli mulle äkki meelde. Ma olin selle täitsa unustanud. Nägin seda mõnda aega tagasi, vist pärast Maakonnast lahkumist."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Siis tuli see hilja," lausus Gandalf, "nagu sa näed. Ma olin täbaras olukorras. Ja need, kes mind tunnevad, nõustuvad, et ma olen harva säärases hädas viibinud ega kannata niisugust õnnetust hästi. Gandalf Hall kükitamas nagu kärbes reetlikus ämblikuvõrgus! Ent isegi kõige peenemad ämblikud võivad mõne niidi lõdvaks jätta.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"See on tõsi!" ütles Gandalf. "Ja nende hulgas on üks, kes võinuks sündida maailma koidikul. Üheksa hobused ei suuda temaga võistelda; ta on väsimatu ja kiire nagu voogav tuul. Nad hüüdsid teda Varivalgeks. Päeval sätendab tema karv nagu hõbe, öösel aga on tume kui vari ning ta möödub märkamatult. Kerge on tema jalaast! Iial varem pole ükski mees tema selga istunud, kuid mina võtsin ja taltsutasin ta, ning ta kandis mind nõnda kiiresti, et ma jõudsin Maakonda samal ajal kui Frodo oli Kääpaseljandikel, kuigi asusin Rohanist teele samal ajal, kui tema Kääbiklast lahkus.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf naeris. "Ära karda!" sõnas ta. "Ma ei hammustanud ja haukusin ainult õige natuke. Uudised, mida ma temast välja pigistasin, rõõmustasid mind nii väga, et kui ta värisemise järele jättis, kaisutasin ma seda vana tobu. Kuidas see juhtus, ei osanud ma arvata, aga ma kuulsin, et te olite Voorel eelmisel ööl ja läksite samal hommikul koos Rühkijaga teele.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Ja see, Frodo, on minu loo lõpp. Andku Elrond ja teised mulle selle pikkus andeks. Kuid säärast asja pole enne juhtunud, et Gandalf murdis sõna ega tulnud nagu lubatud. Arvan, et pidin Sõrmusekandjale nõnda kummalist juhtumust selgitama.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ta poleks tulnud," ütles Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ei, seda ma ei teeks," sõnas Gandalf. "Ütleme parem, et Sõrmusel pole võimu tema üle. Ta on ise enda peremees. Kuid ta ei saa Sõrmust ennast muuta ega musta tema võimu teiste üle. Ja nüüd on ta tõmbunud väikesele maale, oma seatud piiridesse, mida küll keegi ei näe, oodates võib-olla aegade muutumist, ning neist väljapoole ta ei astu."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ei," ütles Gandalf, "mitte heal meelel. Ta võib nii teha, kui kogu vaba maa rahvas teda palub, kuid ta ei saaks selle vajalikkusest aru. Ning kui Sõrmus talle antaks, unustaks ta selle õige pea või viskaks hoopis minema. Säärased asjad tal meeles ei seisa. Tema oleks kõige ebakindlam valvur ning see on juba isegi vastus."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Kuid Gandalf on meile tõestanud, et me ei saa seda hävitada ühegi vahendiga, mis on meie võimuses," kostis Elrond. "Ja need, kes elavad teisel pool Merd, ei võta seda vastu: see kuulub Keskmaale kõiges heas ja halvas ning on meie, siinsete elanike kohus sellega toime tulla."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Mitte igavesti," ütles Gandalf. "Sügavais vetes leidub igasuguseid asju ning mered ja maad võivad muutuda. Ning pole meie osaks mõelda vaid praeguse hetke peale või mõne inimese elueale või maailma mööduvale ajastule. Peaksime otsima lõplikku otsa tema õelusele, isegi kui meil pole lootust seda korda saata."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Mina samuti mitte," lausus Gandalf.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Balin ei leia seda sõrmust Moriast," ütles Gandalf. "Thrór andis selle oma pojale Thráinile, kuid mitte Thráin Thorinile. See võeti Thráinilt piinamisel Dol Gulduri koobastes. Ma jõudsin sinna liiga hilja."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Lootusetu või meeletu?" sõnas Gandalf. "See pole lootusetu, sest lootusetus on vaid nende jaoks, kes kahtlemata tee lõppu näevad. Meie ei näe. On tarkus tunda ära vajadust, kui kõiki teisi teid on kaalutud, kuigi see võib meeletu paista mõnele, kes ripuvad võltslootuse küljes. Hüva, las olla meeletus meie kate, loor Vaenlase silme ees! Sest ta on väga tark ning vaeb kõiki asju täpselt oma õeluse kaaludel. Kuid ainus mõõt, mida tema teab, on iha, iha võimu järele, ning nõnda hindab ta kõiki südameid. Tema pähe ei tule mõte, et keegi võiks sellest keelduda, et Sõrmust omades võiksime me tahta seda hävitada. Seda tahtes läheme me tema arvestustest välja."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Muidugi, kallis Bilbo," ütles Gandalf. "Kui sa oleksid tõesti seda asja alustanud, siis võiks sinult oodata ka selle lõpetamist. Kuid sa tead väga hästi, et alustamise au ei saa keegi endale nõuda ning iga kangelane mängib suurtes tegudes vaid väikest osa. Sa ei pea kummarduma! Kuigi sa mõtlesid seda tõsiselt ja me ei kahtle, et sa teed nalja varjus väga vapra pakkumise. Kuid see käib sulle üle jõu, Bilbo. Sa ei saa seda asja tagasi. See on edasi läinud. Kui sa veel mu nõu vajad, siis ütlen ma, et sinu osa on täidetud, kui ehk kroonikakirjutamine välja arvata. Lõpeta oma raamat ja jäta lõpp muutmata! Sellele võime siiski veel loota. Aga ole valmis järge kirjutama, kui nad tagasi tulevad."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Siis ei valita sind kohe kindlasti, Peregrin Tukk!" ütles Gandalf, vaadates sisse maapinna lähedal asuvast aknast. "Aga te kõik muretsete ilmaasjata. Midagi ei ole veel otsustatud."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Rääkisime," kostis Bilbo. "Seal oli hirmus palju rääkimist ning igaühel oli oma silmade-avaja. Isegi vanal Gandalfil. Ma arvan, et Legolase uudised Guglunki kohta panid isegi tema hüppama, kuigi ta seda välja ei näidanud."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Vale puha," ütles Gandalf. "Sa ei pannud tähele. Ma olin seda juba Gwaihirilt kuulnud. Kui teada tahad, siis ainsad silmade-avajad, nagu sa ütled, olite sina ja Frodo; ja mina olin ainus, keda teie jutt ei üllatanud."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Nojah," ütles Bilbo, "igal juhul ei otsustatud midagi enne vaese Frodo ja Jussi valimist. Kartsin kogu aeg, et sinna see asi pöörab, kui mind välja jäetakse. Aga kui sa minu käest küsid, siis saadab Elrond teele paraja kamba, kui on oma teated kätte saanud. Kas nad hakkasid sellega juba pihta, Gandalf?"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Karta on jah," ütles Gandalf. "Me ei saa alustada enne, kui oleme Ratsanike kohta teateid saanud."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Sõrmusevarje pole võimalik niimoodi hävitada," sõnas Gandalf. "Nende käskija jõud on nende sees ning nad tõusevad ja langevad koos temaga. Loodame, et nad kõik jäid ilma hobuste ja kehakateteta ning on veidi aega sellevõrra vähem ohtlikud; kuid me peame seda kindla peale teadma. Vaheajal võiksid proovida oma muresid unustada, Frodo. Ma ei tea, kas ma saan midagi sinu heaks teha, aga seda sosistan ma küll sulle kõrva. Üks ütles siin, et kellelgi peab selles seltskonnas ka aru peas olema. Tal oli õigus. Ma arvan, et tulen teiega kaasa."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Frodo rõõm selle teate üle oli nii suur, et Gandalf jättis aknalaua, kus oli istunud, ning võttis oma kübara peast ja kummardas. "Ütlesin ainult: ma arvan, et tulen. Ära sellega veel kindlalt arvesta. Selles asjas on Elrondil palju öelda ning sinu sõbral Rühkijal samuti. Mis meenutab mulle, et ma pean Elrondiga kohtuma. Nägemist!"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Kui kauaks ma sinu meelest siia jään?" küsis Frodo Bilbolt, kui Gandalf oli lahkunud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Vähemalt kaheksale Üheksast saime jälile," ütles Gandalf. "On muidugi vara kindlalt väita, aga arvatavasti võime loota, et Sõrmusevarjud paisati laiali ning nad on sunnitud oma Käskija juurde Mordorisse tagasi minema, tühjade ja kujutuina.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Sõrmuse Vennaskond saab olema Üheksa, ja Üheksa Rändurit saavad astuma Üheksa Ratsaniku vastu, kes on kurjad. Koos sinu ja su ustava teenriga tuleb Gandalf, sest see saab olema tema suur ülesanne ja võib-olla ta tööde lõpp.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ega Frodogi seda tea," ütles Gandalf, ootamatult Punapõske toetades. "Mitte keegi meist ei näe seda selgelt. On tõsi, et kui need kääbikud ohtu mõistaksid, ei julgeks nad minna. Aga nad siiski sooviksid teele asuda, või sooviksid vähemalt julgeda, ja oleksid siis häbistatud ja õnnetud. Ma arvan, Elrond, et selles asjas on parem loota nende sõpruse kui suure tarkuse peale. Isegi kui sa valid meile haldjakuninga, nagu Glorfindeli, ei suuda tema Musta Kantsi rünnata ega Tule juurde teed avada selle jõuga, mis temas on."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Aragorn ja Gandalf kõndisid koos või istusid, rääkides oma teekonnast ja ohtudest, mida nad seal kohtavad; ja nad uurisid kirjade ja mustritega kaunistatud kaarte ja tarkuseraamatuid, mida Elrondi majas leidus. Mõnikord oli Frodo nendega koos, kuid ta rahuldus nende juhtimisele toetumisega ning veetis võimalikult palju aega koos Bilboga.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Päkapikk Gimli kandis ainsana avalikult lühikest rõngassärki, sest päkapikud ei armasta suuri koormaid tassida, ning tema vööl rippus laiateraline kirves. Legolasel olid vibu ja nooletupp ning vööl pikk valge nuga. Nooremad kääbikud kandsid mõõku, mida olid kääbastest saanud; kuid Frodo võttis ainult Astla ning tema rõngasrüü jäi Bilbo soovi kohaselt varjatuks. Gandalf kandis oma saua, aga tema küljele oli seotud haldjamõõk Glamdring, Orcristi kaaslane, mis nüüd lamas Thorini rinnal Üksildase Mäe all.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Nende hüvastijätusõnad said lausutud suures saalis tule ääres ning nüüd ootasid nad ainult Gandalfi, kes polnud veel majast välja tulnud. Lahtistest ustest hoovas tulekuma ning paljudes akendes süttisid väikesed tulukesed. Mantlisse mässitud Bilbo seisis vaikides ukseesisel Frodo kõrval. Aragorn istus, pea põlvede kohal kummargil; ainult Elrond teadis täielikult, mida see tund talle tähendab. Teistest paistsid pimeduses vaid hallid kogud.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Sel hetkel tuli Elrond koos Gandalfiga välja ning kutsus Vennaskonna enda juurde. "See on minu viimane sõna," ütles ta madalal häälel. "Sõrmusekandja läheb Turmamäe Otsingule. Ainult temale on pandud kohustus: mitte heita Sõrmust minema ega anda seda ühelegi Vaenlase teenrile ega lasta ühelgi seda kätte võtta peale Vennaskonna ja Nõukogu liikmete, ja sedagi ainult suurima häda korral. Teised lähevad temaga ühes kui vabad kaaslased, et teda teel aidata. Te võite temaga jääda või tagasi tulla või teistele radadele pöörata, nagu juhus tahab. Mida kaugemale jõuate, seda raskem on taganeda; ja ometi pole teile pandud mingit vannet ega kohustust minna kaugemale, kui te lähete. Sest te ei tunne veel oma südamete tugevust ega saa ette näha, mida igaüks teist teel võib kohata."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf kõndis kõige ees ja tema kõrval käis Aragorn, kes tundis seda maad ka pimedas. Teised tulid rivis nende kannul ning Legolas oli oma teravate silmadega järelväeks. Reisi esimene osa oli raske ja üksluine ning Frodole ei jäänud sellest suurt midagi meelde peale tuule. Paljude päikeseta päevade jooksul puhus ida poolt mägedest jäine hingus ning ükski rõivas ei suutnud selle otsivaid sõrmi kinni pidada. Kuigi Vennaskond oli hästi riides, tundsid nad harva sooja, olgu käies või puhates. Keskpäeval magasid nad rahutult mõnes nõos või peidus sassis okaspõõsaste all, mille tihnikuid mitmel pool kasvas. Hilisel pärastlõunal ajas valvur nad üles ja nad sõid oma põhilise eine: tavaliselt külma ja rõõmutu, sest tuld söandasid nad harva süüdata. Õhtul läksid nad jälle edasi, alati nii otse lõuna poole, kui tee lubas.

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf seisis Frodo kõrvale ja tõstis käe varjuks silme ette. "Meil on hästi läinud," ütles ta. "Oleme jõudnud selle maa piirile, mida inimesed Astelmaks kutsuvad; siin elas palju haldjaid õnnelikumail aegadel, mil maa nimi oli Eregion. Üheksa kolmatkümmend penikoormat oleme linnulennult maha käinud, kuigi meie jalad on kõndinud palju rohkem verstu. Maa ja ilm muutuvad nüüd pehmemaiks, aga võib-olla ka sellevõrra ohtlikumaks."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Ei," ütles Gandalf. "Aga selgemas valguses näed sa kaugemale ette. Nende tippude taga pöördub ahelik edelasse. Elrondi majas on palju kaarte, aga sina ei visanud neile vist kunagi pilku peale?"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Tumenire oru poole me lähemegi," ütles Gandalf. "Kui me ronime üle kuru, mida hüütakse Punasarve väravaks, Caradhrase kaugemal küljel, siis jõuame Tumenire Treppi mööda sügavale päkapikkude orgu. Seal asub Peegeljärv ning Hõbesoone jõgi saab oma jäistest lätetest alguse."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Tehku nende nägemine sulle rõõmu, mu hea päkapikk!" ütles Gandalf. "Aga mida sina ka ei teeks, meie ei saa sinna orgu jääda. Me peame minema mööda Hõbesoont alla salajastesse metsadesse ja läbi nende Suure Jõe äärde ja siis..."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Teekonna lõppu -- lõpuks," vastas Gandalf. "Me ei saa liiga kaugele ette vaadata. Olgem rõõmsad, et rännaku esimene järk on ilusti läbi saanud. Arvan, et jääme siia puhkama, mitte ainult tänaseks päevaks, vaid ka ööks. Siin Astelmal on tervislik õhk. Palju kurja peab juhtuma sellel maal, enne kui ta lõplikult haldjad unustab, kui nad kunagi siin elasid."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Gandalf vaatas äkki huvitatult üles. "Mida sa selle põhjuseks pead?" küsis ta. "Kas siin peitub rohkem kui ainult üllatus nelja kääbiku kohtamisest, meist ülejäänuist rääkimata, kui siinkandis kahejalgseid nii harva näha ja kuulda saab?"

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
"Siis peame ettevaatlikumad olema," ütles Gandalf. "Kui sa tood endaga kaasa rajaleidja, siis on tark tema sõnu tähele panna, eriti kui see rajaleidja on Aragorn. Me peame tasemini rääkima, vaikselt puhkama ja vahi välja panema."

ilu/tiritamm/tolkien/sv2
Aragorn ei tõusnud enne, kui nad olid põhja ja lääne suunas kaugusse kadunud, ning taevas oli jälle selge. Siis kargas ta püsti ning läks ja äratas Gandalfi.