SÜNTAKS

LAUSE MOODUSTAJATE EHITUS

Kiillause

SY96

Üte on nimetavas käändes nimisõna(fraasi) kujul esinev kiil, mis täidab kontakti sõlmimise või hoidmise ülesannet, nimetades seda, kelle poole pöördutakse, nt Poiss, jäta tüdruk rahule! Hakkame, mehed, minema! Sageli avaldub üttes ka kõneleja halvustav, lugupidav vm suhtumine kõnetatavasse, nt Mis sa, tobuke, siit otsid? Lugupeetud kolleeg, teie ettekanne oli suurepärane.

Kui lauses on üttega samaviiteline asesõna, siis paikneb üte sellest tavaliselt tagapool, olles sellega sisuliselt samasuguses vahekorras nagu lisand oma põhjaga. Lisandilaadse ütte ja päris ütte erinevus on aga selles, et üte on vormilt sõltumatu, lisand aga ühildub oma põhjaga. Vrd Teil mõlemal, Ants ja Jüri (üte), tuleb vastust anda -- Teil mõlemal, Antsul ja Jüril (lisand), tuleb vastust anda.