SÜNTAKS

LAUSE MOODUSTAJATE EHITUS

Relatiivlauseist

SY92

Kõrvallause referaadina

Väljendit, millega refereeritakse teise isiku või kõneleja enda kõnet, nimetatakse referaadiks. Referaadiga kaasneb harilikult saateväljend, mis näitab kõne autorit, suhtluseesmärki (väide, käsk vm), vahel ka kõne adressaati jm.

Saateväljend	Referaat
Ta ütles mulle: Ta ütles mulle, Ta arvas Ta käskis Ta keelas Tema arvates Kuuldavasti	"Jüri läheb koju." et Jüri läheb koju Jüri koju minevat Jüril koju minna Jürit koju minemast läheb Jüri koju läheb Jüri koju

Nagu toodud näitelausetest nähtub, võib referaat esineda mitut tüüpi moodustajana. Tavalisim on siiski kõrvallauseline referaat. Muude referaatidega võrreldes on kõrvallausel see eripära, et ta võib refereeritava isiku kõnet kahtemoodi edasi anda -- kas refereeritava isiku, s.o kõne autori enda sõnastuses, nt Märt ütles: "Ma käisin eile siin", või kõne vahendaja sõnastuses: Märt ütles, et ta käis eile seal.

Esimest tüüpi referaati nimetatakse otsekõneks (oratio recta), teist tüüpi referaati aga kaudkõneks (oratio obliqua).

Isikulised asesõnad, aja- ja kohamäärsõnad ning verbi isiku- ja ajavormid valitakse otsekõnes kõne autori isikut, tema kõnelemisaega ja -kohta arvestades. Näiteks lauses Märt ütles: "Ma käisin eile siin" osutab isikuline asesõna ma ja verbi pöördetunnus -n kõne autori (Märdi) isikule, verbi minevikuvorm ja ajamäärsõna eile, et tegevus leidis aset enne autori kõnet, ning kohamäärsõna siin, et tegevus leidis aset autori kõnelemiskohas. Seevastu kaudkõnes valitakse nimetatud sõnad ja vormid kõne vahendaja isikust, tema kõnelemisajast ja -kohast lähtudes. Seetõttu lause Märt ütles, et ma käisin eile siin langeb küll eelmisega sõnade ja vormide poolest kokku, kuid ei väljenda sedasama isikut ega pruugi väljendada sedasama aega ja kohta, mis eelmine lause. Kui me tahame otsekõne sisu kaudkõne abil täpselt edasi anda, peame vastavaid sõnu ja vorme kõnesituatsiooni erinevust arvestades muutma.

Alati polegi võimalik otsekõnet kaudkõnega asendada. Ainult otsekõnes saab edasi anda näiteks autori võõr- või murdekeelseid väljendeid, vormistada hüüdu või nimetada isikut, kelle poole pöördutakse (üte), nt Caesar ütles: "Arma vinomque can." Eit ütles: "Tuju käip tal tuju järgi õkva nigu langetõve huug." Kai hüüdis: "Oi kui tore!" Ema ütles: "Peeter, kas sa ei ulataks mulle leiba."

Kaudkõne vormistamisel pandagu tähele järgmist.

1. Kaudset väidet annab edasi kindel või kaudne kõneviis, nt Jüri ütles, et Sirje sõidab = sõitvat maale. Kui kõne vahendaja on ühtlasi kõne autor (1. isik), siis saab väitva kaudkõne öeldisverb olla ainult kindlas kõneviisis, nt Ma ütlesin, et Sirje sõidab maale.

2. Kaudset käsku või soovi annab edasi tingiv või möönev kõneviis, nt Jüri ütles, et me lepiksime = leppigu omavahel kokku.