SÜNTAKS

LAUSE EHITUS

Kõneliik

SY30

Eitus ja jaatus on kõneliigi kategooria liikmed. Lause jaatava sisu märkimiseks ei kasutata tavaliselt spetsiaalseid vormivahendeid, ja kui need esinevad, siis väljaspool öeldist. Jaatust märkivad rõhumäärsõnad võivad esineda üksnes vastuses küsimusele, nt Kas sa täna kinno lähed? -- Jah. / Jaa. / Jah lähen. / Lähen küll. Seetõttu kõneliigist kui öeldisverbi grammatilisest kategooriast rääkides peetakse silmas eeskätt eitust.

Eitus on lause tähenduskomponent, mis kummutab mingite asjaolude tõelevastavuse, nt Täna ajalehed ei ilmu, või keelab mingi tegevuse, nt Ära tee rumalusi! Harilikult väljendab eitust eitav verbivorm (s.o morfoloogiliste tunnusteta verbivorm) koos muutumatu eitava rõhumäärsõnaga ei, käskivas ja möönvas kõneviisis aga osalt muutuva abiverbiga ära (ärge, ärgem, ärgu). Ära-eitust nimetatakse ka keeluks. Eitussõna ei on kaotanud kõik oma kunagised verbi omadused ja paikneb normaaljuhul lauses vahetult öeldisverbi ees, teda ei saa sellest lahutada muude sõnadega, nt Ma homme ei tule, mitte: *Ma ei homme tule. Eitussõna ära verbilisus on suurem, ta pöördub ning võib olla põhiverbist lahutatud muude sõnadega, nt Ära homme tule.

Peale tavalise ei- ja ära-eituse, mis eitavad kogu lause sisu, on muidki eitusviise, mida kasutatakse: a) kui eituse mõjualas ei ole kogu lause, vaid selle mingi esiletõstetud (fookustatud) moodustaja; b) rinnastuse korral; c) hüüd- ja küsilauses. Eitussõnadeks on sel juhul ei, ega ja mitte.

1. ei esineb:

a) emfaatiliselt esiletõstetud moodustaja ees lause algul, nt Ei mina seda tee. Ei teda see häiri; eitavavormiline, kuid ilma eitussõnata öeldisverb paikneb sel juhul lause lõpus;

b) rindliikme ees: lahtise loendi puhul korduvana, nt Ta ei söö ei liha, ei kala, ei puuvilja. Ei ta joo, ei ta suitseta, ei ta riku abielu; kinnise loendi korral koos eitav-ühendava sidesõnaga ega, mis esineb viimase rindliikme ees, nt Seal polnud enam ei loomi ega linde. Ta ei joo ega suitseta. Ta ei hooli sinust ega mõtle ka oma perele.

2. mitte esineb:

a) fakultatiivselt umbmääraste ase- ja määrsõnade (keegi, miski, mingisugune, kuskil jms) juures, nt Meid ei häiri (mitte) miski. Me ei käi (mitte) kuskil;

b) ühendava rinnastuse korral eitatud rindliikme ees, nt Laps ei vaja mitte maiustusi, vaid armastust. Laps vajab armastust, mitte maiustusi.

Vastanduse korral võib verb olla mõnikord koguni jaatavas vormis, nt Laps ei vaja = vajab mitte maiustusi, vaid armastust (ehkki topelteituse kasutamine on tüüpilisem). Eitust kannab sel juhul rõhumäärsõna mitte üksi. Eitav verbivorm on aga tingimata vajalik siis, kui eituse mõjualaks on öeldisverb ise (sageli jääb mitte sel juhul ära) või kui see mõjuala paikneb enne öeldist.

c) eituse tugevdajana, nt Ma kohe mitte ei taha seda. Ära tee seda mitte! Väär on aga kasutada rõhumäärsõna mitte ainsa eitust väljendava elemendina:

Võimalik on mitte-eitus küll da-tegevusnime puhul, kui see hõlmab ainult da-tegevusnimega väljendatud tegevust, mitte lause põhisisu, nt Palun teid mitte karjuda. Järgmises ajalehelauses on aga mitte kasutus väär: Kuid tuleb mitte varju jätta ja objektiivselt hinnata majanduslikke nähtusi. Parem: Majandusnähtusi ei tohi varju jätta, vaid neid tuleb objektiivselt hinnata.

d) retoorilises küsimuses, nt Kas mitte sina ei teinud seda?

3. ega esineb:

a) ei .. ega koosseisus (vt p 1b);

b) sidesõnana rindosalause algul tähenduses 'ja ei', kui eelnev rindosalause on jaatav, nt See, mis oli, on möödas ega (= ja ei) tule enam kunagi tagasi. Ega kasutus jaatavale osalausele järgneva lause algul ei ole obligatoorne. Tavalisem ongi niisugusel juhul pigem ja ei. Küll aga tuleb tarvitada ega siis, kui eelnev verbifraas on eitav, nagu lauses Ta ei hooli iseendast ega mõtle ka oma perele;

c) rõhumäärsõnana hüüd- ja küsilause algul. Verb on sel juhul eitavas vormis, kuid hüüdlauses võib eitussõna verbi juurest ära jääda, nt Ega ma rumal (ei) ole! Ega siis tema seda teinud (p)ole! Ega te ei käinud seal? Ega te ei lubaks mind läbi?

Märkus. Eitussõnast lähtub ka rõhumäärsõna eks. Selle asjaoluga on seletatav eitusele iseloomuliku verbivormi kasutamine eks-sõnaga algavates lausetes, nt Eks ta ole. Eks ta varsti tule. Et tänapäeval eks-sõnal eitavat sisu enam ei ole, siis asendatakse eitusvorm tihtipeale pöördevormiga, nt Eks ta varsti tuleb.