SÜNTAKS

Sissejuhatus

Eesti lause põhitüübid

SY11

Eelnevast nägime, et lause moodustajatel on kolmesuguseid funktsioone: süntaktilisi (mille all peetakse silmas moodustaja puhtvormilisi omadusi), semantilisi (moodustajad tähistavad sündmuse komponente) ja suhtluslikke (moodustajad väljendavad teate elemente). Kõigil kolmel juhul ilmneb, et üks moodustaja oli teiste suhtes esile tõstetud, vastandatud kõigile teistele. (Morfo)süntaktiliselt on selliseks esiletõstetud elemendiks grammatiline subjekt ehk alus (GS), semantiliselt semantiline subjekt ehk tegevussubjekt (TS) ja suhtluse aspektist teema, mida võib nimetada ka suhtlussubjektiks (SS). Enamik eesti keele lauseid on sellised, kus kõiki kolme subjektiliiki esindab üks ja seesama moodustaja. Nt lauses Peeter sööb õuna on Peeter niihästi alus, tegevussubjekt kui ka teema. Selliseid lauseid nimetatakse normaallauseteks. Normaallauseile on iseloomulik, et subjekt paikneb lause algul ja on nimetavas käändes.

Normaallauseile vastanduvad olemasolu- ehk eksistentsiaallaused, nt Peenral kasvab lilli, ja kogeja-omajalaused, nt Tal oli piinlik (valetada). Tal on raamat. Mõlemale lausetüübile on iseloomulik, et grammatiline subjekt ei lange kokku teemaga ega paikne seetõttu lause algul. Olemasolulauses on lausealguliseks teemaks tavaliselt aega või kohta väljendav määrus (peenral), grammatiline subjekt (lilli), mis on ühtlasi tegevussubjekt, aga paikneb lause lõpus. Kogeja-omajalauseis on lausealguline teema (tal) küll tegevussubjekt, kuid see ei ole vormistatud grammatilise subjektina, vaid samuti määrusena. Grammatiline subjekt (raamat, valetada) on kas lause lõpus või puudub üldse. Olemasolulause, samuti selgelt valdamissuhtele osutava lause grammatiliseks eripäraks on täis- ja osaaluse vahelduse võimalus, nt Peenral kasvavad lilled / kasvab lilli. Tal on raamat/raamatuid.