SÜNTAKSLAUSE MOODUSTAJATE EHITUSNominalisatsioonSY103Eelnevalt käsitletud lauselühend on üsna sarnane osalausega. Tema peasõnaks on küll käändeline vorm, kuid see on siiski verbi, mitte käändsõna vorm. Käändeline verbivorm väljendab ajas kulgevat tegevust. Selle laiendid on samasugused lauseliikmed nagu pöördelise verbivormi omad, nimelt sihitised, öeldistäited ja määrused. Vaid alus ei saa lauselühendis esineda -- see kas puudub üldse või tema asemel on tegijamäärus omastavas käändes.Sündmust väljendavaks moodustajaks võib olla ka nimisõnafraas, mille põhjaks on kas teonimi, nt päikese tõusmine, rahvaste iseseisvumine, tubade kraamimine, või mõni muu deverbaalist nimisõna, nt Juku tulek, lapse kiire areng, mehe kõrvalhüpe. Selliseid fraase nimetatakse nominalisatsioonideks. Nimisõna väljendab nominalisatsiooni korral mitte tegevust kui protsessi, vaid tegevust kui nähtust. Nimisõna laiendid ei ole sihitised, öeldistäited ega määrused, vaid täiendid. Need täiendid, millele lauses vastab alus või sihitis, on omastavas käändes, nt Päike (alus) tõuseb -- päikese tõusmine/tõus. Kraamitakse tube (sihitis) -- tubade kraamimine. Määrusele vastavad täiendid on määruse vormis, nt Kõigiga kogu aeg poliitikast rääkimine hakkab juba ära tüütama, v.a viisi- ja ajatäiend, mis võib esineda nii määrusetaoliselt määrsõnana kui ka omadussõna käändevormina, nt vara = varane tõusmine, pikalt = pikk seletamine. Kuna nii alusele vastav täiend kui ka sihitisele vastav täiend on ühesuguses vormis, siis võib lause jääda kahemõtteliseks, nt Poisi pesemine tegi meile nalja -- a) See, kuidas poiss peseb, tegi meile nalja, b) See, kuidas poissi pesti, tegi meile nalja. Enamasti aitab selliseid lauseid mõista kontekst. Nt Rääkisime poisile palju häid sõnu. Meie kiitmine (s.o kiitsime meie) parandas ta enesetunnet. -- Meile öeldi rohkesti tunnustavaid sõnu. Meie kiitmisel (s.o kiideti meid) oli aga üks väike tagamõte. Kui kontekst mõtet ei ava, on parem omastavalist täiendit vältida. Kui nominalisatsioonis on rohkem kui üks täiend, kusjuures üks neist on omastavas, teised aga mingis muus vormis, siis oleks hea asetada see teine täiend peasõna järele. See on vajalik täiendite vahelise soovimatu otseühenduse vältimiseks.
Nominalisatsioone on nagu osalauseid ja lauselühendeidki vaja selleks, et näidata eri tegevuste seost. Vahel kasutatakse nominalisatsioone ka siis, kui eri tegevusi polegi. Niisugusel juhul asendatakse konkreetse tähendusega öeldisverb mingi üldise tegevustähendusega verbiga (teostama, tegelema, läbi viima, toimuma jms), konkreetne tegevus aga antakse edasi nominalisatsiooni kaudu. Selline nominaalstiil on iseloomulik kantseliidile.
|