SÕNAMOODUSTUS

Sissejuhatus

SM4

Liitsõnale on tunnuslik kokkuvormistus mis tahes ümbruses ja põhiosa mis tahes vormi korral. Kõnes avaldub kokkuvormistus eelkõige rõhumallis -- liitsõnal on üks alguspearõhk, nt va·naema, samal ajal kui fraasis on igal sõnal oma pearõhk, nt va·na e·ma. Ortograafias kajastab suulist kokkuvormistust kokkukirjutus.

Liitsõna kokkuvormistusega kaasneb liitsõna grammatiline ja/või tähenduslik erinevus fraasist. Sellised ehitusmallid nagu liitsõnadel saagirikas, nõelterav jne puuduvad fraasidel. Eesti liitsõna eesosa jääb üldjuhul muutumatuks, ükskõik mis vormis järelosa ka ei esineks. See eristab nt liitsõna kalliskivi fraasist kallis kivi, vrd kalliskivist ja kallist kivist. On vaid üksikuid liitsõnu, mille eesosa ühildub täielikult või osaliselt järelosaga, nt vaenelaps (vaeselapse, vaestlast), teinepool (teisepoole, teistpoolt), nooriga (ühildub ainult omastavas: nooreea). Kalliskivi ja vanaema, kuid ka vaenelaps ja teinepool erinevad fraasidest kallis kivi, vana ema, vaene laps, teine pool tähenduslikultki.

On kokkukirjutisi, mis pole liitsõnad. Nt kehtivate ortograafiareeglite järgi on lubatud kokku kirjutada ühendverbegi, nimelt siis, kui nende verbiline osa on oleviku kesksõna ja ühendverb on lauses täiendiks või öeldistäiteks, nt lahtivõetav jalgratas, Jalgratas on lahtivõetav, samuti siis, kui verbiline osa on mineviku kesksõna või mata-vorm ja ühendverb esineb lauses täiendina, nt ettevalmistatud koosolek, ettevalmistamata koosolek (vt O44).

Eesti keeleõpetuses on tavaks käsitleda kõiki kokkukirjutamise tingimusi koos ortograafia allosas "kokku- ja lahkukirjutamine", sõnamoodustuses aga kirjeldada liitsõnade ehitust.

Nagu fraasid jagunevad ka liitsõnad osade vastastikuse suhte alusel kaheks:

  1. põimliitsõna on selline, mille eesosa (täiendsõna) laiendab järelosa (põhisõna), nt liitsõnas naisterätsep laiendab sõna naiste sõna rätsep;
  2. rindliitsõna on selline, mille osad on omavahel rinnastatud, nt ööpäev, pudi-padi, ajaloolis-poliitiline, sinimustvalge.

Enamik liitsõnu on põimliitsõnad.

On liitsõnu, mille üks osa on omandamas väga üldist (kategoriaalset) tähendust ja muutumas liitetaoliseks elemendiks. Eesosad ala- (alaväärtuslik, alamõõduline), üli- (üliarmas, ülisuur) jmt toimivad pooleesliidetena ehk prefiksoididena, järelosad -mees (kojamees, talumees, esimees), -võitu (rumalavõitu, suurevõitu, kallivõitu) jmt pooljärelliidetena ehk sufiksoididena.