SÕNAMOODUSTUS

NIMISÕNAMOODUSTUS

Nimisõnaliited

SM22

Isiku- ja asjaliited

-ja tuletab verbidest tegijanimesid. Tuletisi saab moodustada ainult neist verbidest, millel on alus, kusjuures just see alus, mitte aga mõni teine lauseliige, väljendab tegevuse aktiivseimat osalist (hrl tegijat), nt keegi, kes sööb = sööja, keegi/miski, kes/mis kaevab = kaevaja. Vaegpöördelised verbid (piisab, koidab, iiveldab), millel alus puudub, ning verbid, mille alus ei väljenda aktiivseimat osalist (nt meeldima-verbi puhul osutab viimasele pigem määrus kui alus: Sa meeldid mulle) ei anna tegijanimesid (*piisaja, *koitja, *iiveldaja, *meeldija).

Peale üldise tegija-tähenduse on osal ja-tuletistel ka kitsam tähendus. Nad võivad märkida:

  1. ametit, nt laulja märgib kas igasugust laulvat inimest või elukutselist lauljat, samuti õpetaja, joonestaja;
  2. tegevusvahendit (seadet, tööriista), nt hävitaja märgib kedagi või midagi, kes või mis hävitab midagi, või sõjalennukite liiki.

Ühemõtteliselt väljendavad ametit või vahendit tegijanimelise põhiosaga liitsõnad, nt muusika + õpetaja > muusikaõpetaja; kuuli + pilduja > kuulipilduja, sokihoidja, rinnahoidja, tolmuimeja, kruvikeeraja.

-ja liitub ma-tegevusnime tüvele, esmavälteliste e-tüveliste verbide puhul, mille lihtmineviku tunnuseks on -i, esineb liite ees e asemel i, nt tege/ma : tegi/n > tegi/ja, olija, tulija, panija, surija, pesija. Siiski on mineja, lugeja, sest tüvevokaali erinevusega on seotud tähenduserinevus: mineja 'see, kes läheb' -- minia [hääldus minija] 'poja naine'; lugeja 'see, kes loeb' -- lugija 'palvevend'.

nu-tuletised on nud-kesksõnale vastavad nimisõnad, mis väljendavad minevikulise tegevuse subjektisikut, nt eksi/nu 'keegi, kes on eksinud', surnu, tulnu, ellujäänu, surmasaanu.

tu-tuletised on tud-kesksõnale vastavad nimisõnad, mis väljendavad minevikulise tegevuse objekti, nt pete/tu 'keegi, keda on petetud', kiidetu, armastatu, hellitatu, surmamõistetu; kuuldu 'miski, mida on kuuldud', nähtu, kirjutatu.

r-elementi sisaldavad liited -ur (kõige produktiivsem), -er, -ar, -or, -är, -ör, -r, tuletavad verbidest ja käändsõnadest tegevuse aktiivseimat osalist väljendavaid nimisõnu.

Verbist tuletusaluse korral väljendavad tuletised:

  1. tegijat peamiselt elukutse järgi, nt lenda/ma > lend/ur, leidur, teadur, kaevur, laskur, kohtutäitur, maaler; mõnevõrra ka muu tegevusliku tunnuse järgi (tuletised on halvustavad), nt tuupi/ma > tuup/ur, hulkur, reetur, pettur;
  2. tegevusvahendit, nt veda/ma > ved/ur, kallur, (kuu)kulgur, püüdur, sidur, pidur, mõjur, kõlar, kuvar, röster.

Käändsõnalise tuletusaluse korral väljendab tuletis tegijat, kelle (peamiselt elukutseline) tegevus on seotud tuletusalusega märgitud objektiga, nt (N) kala > kal/ur 'keegi, kes püüab kala', juuksur, sõdur, jalgrattur, pankur, trummar; kelle tegevusele on iseloomulik tuletusalusega märgitud omadus, nt (Adj) julm > julm/ur, ihnur, laiskur. Adjektiivist lähtuvad tuletised on halvustavad, v.a vanur, noorur, keskur.

Loodusteaduste sõnavaras kasutatakse (V)r-liidet ka loomanimetustes, nt mähkur, ujur, tuhkur.

r-tuletised on kahesilbilised kolmanda- või esmavältelised sõnad, astmevahelduslike alussõnade puhul seostub liide tugevaastmelise tüvega.

Märkus. r-lõpuliste sõnade seas on selliseid, mis päritolult on saksa või hollandi laenud, nt maaler, maakler, reeder, või uued inglise laenud, nt printer, plotter, mikser.

-line tuletab nimisõnadest tegijat väljendavaid nimisõnu. Tuletusalus märgib harilikult tegevust, üritust, tegevuskohta või tegevusobjekti, nt jaht > jahi/line, pulmaline, peieline, matuseline, piduline, õitsiline, külaline, kaevuline, kirikuline, marjuline, seeneline.

Botaanikas märgivad line-tuletised taimesugukonda, nt kanarbikulised, nelgilised, zooloogias seltse, alamseltse ja rühmi, nt hailised, ahvilised, astlalised.

Liitub omastava tüvele.

-ik on produktiivne liide, mis annab tuletisi igat liiki sõnadest. Liide on väga üldise tähendusega: tuletised väljendavad alustüvega märgitud tunnuse kandjat.

Tuletis võib tähistada:

  1. asja, nt (N) nurk > nurg/ik, häälik, kõrsik, säärik, sõrmik, tuulik, päevik, tõrvik, laulik 'laulude kogu'; (V) kand/ma > kand/ik, lehvik, lüpsik, õpik, köidik, voolik, pistik; (Adj) külm > külm/ik; (muutumatu sõna) ümber > ümbr/ik;
  2. isikut, nt (V) saat/ma > saad/ik, soosik, nohik, joodik, tõusik, söödik, põgenik; (Adj) kehv > kehv/ik, noorik, kainik, oivik; (N) aadel > aadl/ik; (Num) kaks > kaks/ikud, kolmikud;
  3. looma, nt (V) röövi/ma > rööv/ik; (N) siil > siil/ik, kesik;
  4. taime, nt (N) rist > rist/ik, pilvik, tatik, (V) istutama > istik;
  5. kohta, nt (Adj) madal > madal/ik, sügavik, tühik, (N) kuusik, männik.

-ik võib toimida ka vähendusliitena, nt mügar > mügar/ik 'väike mügar', alev > alev/ik.

-ik liitub konsonandile (ainuke erand on kuuik), kusjuures vokaallõpulise alustüve korral asendab liite vokaal tüvevokaali, nt lina > lin/ik. Enamik ik-tuletisi on nimetavas kahesilbilised esma- või teisevältelised sõnad, nt pisik, saadik. Kolmandavälteline alustüvi nõrgeneb teisevälteliseks, nt püsti III > püstik II. Laadivahelduslik konsonantühend asendub üksikkonsonandiga, nt piht > pih/ik (erand: kand/ma > kand/ik). Erandlikult on kolmandas vältes number-, tütar- ja mõte-tüüpi sõnadest lähtuvad tuletised, nt aadlik, samblik, keermik.

Kui tuletis moodustatakse vokaaltüvest ilma lõppvokaali kaota, kasutatakse liitevariante -dik, nt joo/ma > joo/dik, -bik, nt öö > öö/bik, -rik, nt puge/rik. On ka üksikuid vik-lõpulisi, v-kesksõnast lähtuvaid tuletisi, nt minev > minev/ik, tulevik, olevik, kaduvik, põnevik.

-lane tuletab nimisõnu, mis väljendavad:
  1. isikut rahvuse või päritolu järgi, tuletusaluseks on kohanimi vm kohta märkiv sõna, nt Eesti > eest/lane, Tallinn > tallin/lane, newyork/lane, välismaa > välismaa/lane;
  2. rühmitise liiget, tuletusaluseks isiku- või organisatsiooninimi, ka vastav üldnimi, nt Lenin > lenin/lane ('Lenini õpetuse pooldaja'), newtonlane, kristlane, Estonia > estoon/lane, SS-lane, parteilane, olümp(ia)lane;
  3. isikut tegevusala järgi, nt (V) õppi/ma > õpi/lane, teadlane, tegelane, kosilane; (N) raudtee > raudtee/lane, ajaloolane;
  4. isikut mingi muu tunnuse põhjal, nt kange > kange/lane, karsklane, vaenlane.

Kui tuletusaluseks on kohanimi, liitub -lane harilikult nimetavalisele tüvekujule, nt Siber > siber/lane, jaapanlane, elvalane. Alustüve lõppvokaal(id) jäetakse ära järgmistel juhtudel:

  1. vanemates tuletistes kahesilbilistest teise- ja kolmandavältelistest kohanimedest, nt Soome > soom/lane, rootslane, sakslane, eestlane, tartlane, kihnlane;
  2. mitmesilbilistes võõrkohanimedes,
    • kui nende lõpus on -ia, nt Austraalia > austraal/lane, kaukaaslane, skandinaavlane, v.a juhul, kui -ia kao tõttu jääks -lane ette üksainus silp, nt Sofia > sofia/lane, aasialane, bosnialane, gambialane (siiski: belglane, serblane);
    • kui nende lõpus on -eri, -ari, nt Ingeri > inger/lane, Tatari > tatar/lane;
    • muudel erandjuhtudel: ameeriklane, argentiinlane, mehhiklane, inglane, egiptlane, türklane, hiinlane.

Mitmesilbilistes eesti kohanimedes esineb mõlemat võimalust, nt rakver(e)lane, viljand(i)lane, jõgev(a)lane, aser(i)lane, haapsal(u)lane.

-nna ja -tar tuletavad naisisikut väljendavaid nimisõnu. Kui tuletusalus ei näita isiku sugu (nt eestlane, juut), siis -nna või -tar lisab ainult naissootähenduse: eestlanna, juuditar. Seejuures
  1. -nna liitub lane-liitelistele sõnadele, nt eestlane > eestla/nna, mustlanna, tallinlanna, kangelanna, kaaslanna;
  2. -tar liitub teise liitega või liiteta rahvanimele, nt poola/kas > poola/tar, juut > juudi/tar, neegritar. Mitmesilbilise liiteta tuletusaluse puhul, milles rõhk on viimasel silbil, on lisaks tar-liitele siiski võimalik ka liitevariant -lanna, nt kirgiis > kirgiisi/tar = kirgiis/lanna;
  3. nii -nna kui ka -tar on harilikult võimalikud ja-liitelistes isikunimetustes tegevusala järgi, nt laulja > laulja/nna = laulja/tar, siiski õpetajanna, mitte õpetajatar;
  4. mõnel juhul pole -nna ja -tar kasutus reeglistatav, nt sõbranna = sõbratar, aga ainult: kaunitar, orjatar.

Kui tuletusalus tähistab kõrget sugu meesisikut, siis osutab nna-tuletis tema abikaasale, nt kuningas > kuninga/nna, krahvinna, hertsoginna, -tar aga tütrele, nt kuningatar, krahvitar, vürstitar, tsaaritar.

-kas esineb tänapäeval väheproduktiivse neutraalliitena ja väga produktiivse argikeele- ja slängiliitena.

Neutraalliitena on -kas väga üldise tähendusega ning on andnud peamiselt nimisõnadest ja sõnaliigilt määramatutest tüvedest tuletisi, mis väljendavad alustüvega märgitud tunnuse kandjat:

  1. eset või asja, nt muna > muna/kas, purjekas, soolikas, viilakas, risttahukas, karikas, rusikas, äädikas, kasukas, allikas;
  2. taime, nt mesi > mesi/kas, vetikas, tulikas, sinikas, ohakas, murakas, vaarikas, maasikas;
  3. looma, nt sitikas, limukas, kutsikas, kajakas, harakas, prussakas, ritsikas, latikas;
  4. isikut rahvuse või päritolu järgi (kui puudub samasisuline lane-tuletis), nt Poola > poola/kas;
  5. tegevuse üksikjuhtu (tuletusalus on deskriptiiv- või onomatopoeetiline verb), nt kõma/ma > kõma/kas, sähvakas, prahvakas, plärtsakas.

Argikeelsust või slängi markeeriva liitena asendab -kas neutraalset liidet, liitsõna või fraasi põhisõna, nt kümme > kümne/kas, vrd kümne/line, radikas, ühine > ühi/kas, vrd ühis/elamu, foto > foto/kas, vrd foto/aparaat, telekas, pastakas, juurakas, kainekas, ärikas, Harju > harju/kas, vrd Harjumaa elanik, harjulane, nõmmekas. Slängis võib -kas esineda ka nimeliitena, nt Ülle > Ülle/kas, Tamm > Tamme/kas, vrd Tamm, Tammekänd või Tammemägi. Argikeele ja slängisõnad võivad aja jooksul neutraliseeruda. Kirjakeelseks on saanud pastakas, pärnakas, leedukas, norrakas, on saamas vildikas, telekas.

-(a)rd tuletab verbidest ja käändsõnadest halvustavaid isikunimetusi, nt õgima > õga/rd, jahvard, lakard, logard, kohmard, käpard; jõhker > jõhka/rd, ebard, tuimard, juhmard, lohmard, sõjard.

-sk on samuti halvustavate isikunimetuste liide, nt kolask, volask, logask. Erandid: (koore)ürask, linask.

-nik on varem andnud rohkesti isikunimetusi pms püsiva tegevusala järgi, nt (käändsõnadest) aed > aed/nik, kirjanik, kohtunik, kunstnik, laevnik, lihunik, mesinik, nõunik, kümnik, ratsanik, mõisnik, rentnik, talunik, harva muu tunnuse alusel, nt osanik, võlgnik, suurnik, üürnik; (V) elama > ela/nik, asunik. Erandid: möödanik, hapnik, süsinik, vesinik. Liide ei ole tänapäeval produktiivne.

-ts tuletab verbidest ja käändsõnadest:
  1. esemenimetusi, pms vahendit märkivaid, nt (V) hüppa/ma > hüpi/ts, klopits, kombits, kaabits, ripats; (N) jalg > jala/ts, jaluts, korgits, nokats, päits, lavats;
  2. isikunimetusi, pms halvustava varjundiga, nt (N) jupp > jupa/ts; (Adj) kerge > kerga/ts; (V) nähva/ma > nähvi/ts, kekats.

-ts liitub kahesilbilisele esma- või teisevältelisele vokaaltüvele (v.a peats ~ päits), astmevahelduslike sõnade puhul nõrga astme tüvele. Tuletustüve vokaal on a või i. Kui alustüves on muu vokaal, siis see asendub a- või i-ga, nt kerge > kerga/ts, hõõruma > hõõri/ts (v.a jaluts).

-el on väheproduktiivne liide, mis tuletab pms verbidest, harva nimisõnadest vahendit märkivaid nimisõnu, pms tehnikatermineid, nt (V) hoid/ma > hoid/el, keetel, mõõtel, süütel; (N) nupp > nupp/el, pardel.

-i tuletab ta- või da-elementi sisaldavatest kausatiivverbidest vahendit ja ainet märkivaid substantiive (-ta, -da + -i > -ti, -di), nt valgusta/ma > valgus/ti, soojendi, kirjuti, arvuti, kustuti, lüliti, lükati, pihusti; pesuvalgen/di, räbusti, uimasti, erguti, ilmuti, kinnisti, lahtisti, pleegiti, auruti, nõrgendi. Liide on eriti produktiivne oskuskeeles.