SISSEJUHATUS

Eesti keele kirjeldamise ja arendamise ajaloost

SJ9

5. Eesti keele uurimine pärast II maailmasõda. Sõja lõpus emigreerus välismaale (pms Rootsi) enamik tuntumaid eesti keele uurijaid (Andrus Saareste, Julius Mägiste, Valter Tauli jt), kes jätkasid oma uurimistööd seal. Nimekatest teadlastest jäid Eestisse Paul Ariste, Johannes Voldemar Veski ja Arnold Kask, kes koolitasid Tartu ülikoolis välja uue põlvkonna eesti keele ja teiste soome-ugri keelte uurijaid. Eestis uuriti ja uuritakse praegugi eesti keelt Tartu ülikoolis, 1947. a asutatud Keele ja Kirjanduse Instituudis (praegune Eesti Keele Instituut) ning ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Kogu aeg on tegutsenud Emakeele Selts (organiseerinud murdekogumist, korraldanud ettekandekoosolekuid ja keelepäevi, publitseerinud 1955. aastast alates Emakeele Seltsi aastaraamatut ja hiljem ka toimetisi). 1958. a hakkas ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus, mis on seniajani tähtsamaid eesti keele alaseid ajakirju. Eesti keele uurimine hakkas elavnema 1950. aastate teisel poolel, kui oli peale kasvanud esimene sõjajärgne põlvkond keeleteadlasi. Heale tasemele jõudis see 1960. aastate keskpaiku ja on püsinud seal tänaseni.

Foneetikaalast tööd jätkas pärast sõda Tartus Paul Ariste ("Eesti keele foneetika" 1953). Alates 1960. aastatest kujunes Ariste õpilaste baasil olulisemaks eksperimentaalfoneetika uurimiskeskuseks Keele ja Kirjanduse Instituudi foneetikalaboratoorium (hilisem arvutuslingvistika sektor), kus on tegutsenud Georg Liiv, Arvo Eek, Mart Remmel. Aastatel 1972--1987 publitseeriti Keele ja Kirjanduse Instituudis rahvusvaheliselt tunnustatud kogumikku "Estonian Papers in Phonetics". Suure panuse eesti foneetika arendamisse on andnud Ameerika Ühendriikides Ohio ülikoolis töötanud Ilse Lehiste. Keskseimaks küsimuseks on foneetikuile olnud eesti keele keeruliste kvantiteedisuhete selgitamine, eriti teise ja kolmanda välte vahekord. On loodud mitu võistlevat käsitlust.

Grammatikauurimine elavnes 1950. aastate teisel poolel, rakendades esialgu vaid traditsioonilisi, 1960. aastatest alates ka moodsaid uurimismeetodeid ja teooriaid (strukturaallingvistika, generatiivgrammatika). Tuntuimad uurimisrühmad olid 1965.--1973. a Tartu ülikooli eesti keele kateedri juures tegutsenud generatiivgrammatika grupp GGG Huno Rätsepa juhtimisel (väljaanded "Keel ja struktuur", "Keele modelleerimise probleeme") ning 1976. a loodud grammatikarühm Keele ja Kirjanduse Instituudis algul Henno Rajandi, hiljem Mati Erelti juhtimisel (väljaanne "Ars Grammatica"). Praegu tegutseb edukalt Haldur Õimu juhtimisel Tartu ülikooli eesti filoloogia osakonnas asuv eesti keele labor, kus koostatakse eesti kirjakeele tekstikorpust ning tegeldakse suhtlusuuringutega.

Eesti keele grammatika uurimise alal on silmapaistvaid tulemusi saavutanud järgmised uurijad. Fonoloogia: Valmen Hallap, Mati Hint, Tiit-Rein Viitso; morfoloogia: Mati Hint, Ülle Viks, Toomas Help; sõnamoodustus: Reet Kasik, Silvi Vare, Henn Saari; süntaks: Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Henno Rajandi, Helle Metslang; semantika: Haldur Õim; tekstigrammatika, suhtlusuuringud: Haldur Õim, Tiit Hennoste. Välismaal on keeletüpoloogiliste töödega tuntuks saanud Valter Tauli.

Juba 1950. aastatel kavandati Tartu ja Tallinna keeleteadlaste ühistööna eesti kirjakeele teadusliku grammatika koostamist, kuid see kavatsus teostus üksnes osaliselt -- Tartu ülikoolis ilmusid mõned vihikud hääliku- ja vormiõpetust, Tallinnas lihtlause süntaksit käsitlev teos "Eesti keele lauseõpetuse põhijooned" I (1974). Täieliku eesti kirjakeele grammatika andis välja Rootsis Uppsalas töötanud keeleteadlane Valter Tauli. Kaheosalise "Eesti grammatika" esimene osa (1972) käsitleb hääliku-, vormi- ja sõnaõpetust, teine osa (1980) lauseõpetust. Eesti Keele Instituudis valmis Mati Erelti juhtimisel suurema rühma tööna samuti kaheosaline "Eesti keele grammatika", mille esimene, morfoloogiat ning sõnamoodustust hõlmav osa ilmus 1995. a, teine osa, mis sisaldab süntaksi ning kirja käsitleva lisa, juba kaks aastat varem. Kõik nimetatud grammatikad on mõeldud eelkõige filoloogilise haridusega lugejale. Laiemale lugejaskonnale suunatud keelekäsiraamatutest on seni parim Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli "Eesti keele grammatika. Käsiraamat" (1968, 2. tr 1970).

Leksikoloogia ja leksikograafia. Sõjajärgsetel aastatel koondus suuremate sõnaraamatute koostamine Keele ja Kirjanduse Instituuti. Seal on valminud "Väike õigekeelsuse sõnaraamat" (1953) ja kaks suurt õigekeelsussõnaraamatut: "Õigekeelsuse sõnaraamat" (1960) ja "Õigekeelsussõnaraamat" (1976), mis annavad teavet põhiliselt eesti sõnade kirjutusviisi ja muutmise, osalt ka tähenduse ja kasutusala kohta. 1988. a hakkas ilmuma kuueköitelisena kavandatud "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat", mis kirjeldab eesti sõnade tähendusi täpsemalt. Peale kirjakeele sõnaraamatute hakkas 1994. a ilmuma kaheksaköitelisena planeeritud "Eesti murrete sõnaraamat", mille jaoks oli keeleainestikku kogutud üle 70 aasta. Murdesõnastiku märksõnastik anti juba varem välja omaette raamatuna "Väike murdesõnastik" I-II (1982--1989). Rootsis avaldas Andrus Saareste neljaköitelise "Eesti keele mõistelise sõnaraamatu" (Uppsala, 1958--1968, sõnaraamatu indeks ilmus 1979 pärast Saareste surma). Selles sõnaraamatus on materjal esitatud mõistepiirkonniti ja hõlmatud on nii murded kui ka kirjakeel. Julius Mägiste koostas Rootsis põhjaliku eesti keele etümoloogiasõnaraamatu, mis anti pärast autori surma välja Helsingis: "Estnishes etymologisches Wörterbuch" (1982--1983). Kahjuks ei jõudnud Mägiste seda viimistleda. Eesti Keele Instituudis on praegu käsil uue etümoloogiasõnaraamatu ettevalmistustööd. Tartu ülikooli eesti keele õppetoolis on sellega paralleelselt asutud koostama vana kirjakeele tekstikorpust ja sõnaraamatut, kust saab samuti teavet eesti sõnade päritolu kohta.

Sõnaraamatute koostamist ja sõnavara uurimist kergendab Eesti Keele Instituudis Ülle Viksi juhtimisel koostatud ja pidevalt täiendatav sõnastike andmepank.

Keelekorralduse keskuseks on samuti Eesti Keele Instituut. Tähtsamaid keeleküsimusi arutatakse Emakeele Seltsi keeletoimkonnas ja kõige tähtsamad otsused võetakse vastu vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis (VÕK). Traditsioonilised keelekorraldusharud on üldkeelekorraldus ja oskuskeelekorraldus, viimastel aastatel on hakatud hoogsalt tegelema ka nimekorraldusega.

Kuni 1970. aastateni domineeris eesti üldkeelekorralduses rangelt normiv ja varieerumist vältiv suund. Arnold Kase ja Ernst Nurme juhtimisel jätkus 1920. aastatel alanud korrektorlus, ehkki eesti kirjakeel oli juba piisavalt üldrahvalikuks kujunenud ja võimeline ise arenema. Nõukoguliku keelepoliitika tingimustes oli korrektorlusel peale keelelohakuse ärahoidmise veel üks positiivne tahk -- see takistas mingil määral venepärasuste kasutuselevõttu. Alates 1960. aastate lõpust on eesti keelekorraldus Erich Raieti, Rein Kulli, Tiiu Erelti ja Henn Saari eestvedamisel järjest rohkem võtnud soovitava iseloomu. Üldkeelekorralduse kõrgeim vorm on traditsiooniliselt olnud õigekeelsussõnaraamatute koostamine (ÕS 1960, ÕS 1976). Praegu koostatakse Eesti Keele Instituudis uuetüübilist soovitava iseloomuga keelekorraldussõnaraamatut.

Oskuskeelekorralduse põhivormiks on terminoloogiasõnastike ehk oskussõnastike koostamine. Neid on sõjajärgsetel aastatel ilmunud mitusada. Oskuskeeleõpetust on arendanud Tiiu Erelt ("Eesti oskuskeel" 1982), Henn Saari, Rein Kull, Uno Mereste, Ustus Agur jt.

Keelekorralduse üldteooria alal on saavutanud rahvusvahelise tunnustuse Valter Tauli ("Keelekorralduse alused". Stockholm, 1968; "Introduction to a Theory of Language Planning". Uppsala, 1968).