SISSEJUHATUS

Eesti keele kirjeldamise ja arendamise ajaloost

SJ5

1. Esimesed kirjalikud allikad ja eesti keele kirjeldamine XVII ja XVIII sajandil. Esimesed kirjalikud mälestised (üksikud sõnad, laused, isiku- ja kohanimed) veel kujunemisjärgus olevast eesti keelest on pärit XIII sajandi muukeelsetest kroonikatest ja dokumentidest. Näiteks Henriku Liivimaa kroonikas, mis on kirja pandud aastatel 1224--1227, leidub ladinakeelse teksti sees lisaks koha- ja isikunimedele paar eestikeelset sõna ja lause Laula! Laula! Pappi!

Alates XVI sajandist on meieni säilinud ka pikemaid eestikeelseid tekste. Kõige vanem sidus tekst sisaldub Kullamaalt pärit käsikirjas, kus on toodud katoliku kiriku kolme tähtsama palve eestikeelsed tõlked. Käsikiri pärineb 1520. aastatest. Vanim eestikeelne raamat, millest on leitud katkendeid, on aastast 1535. See on Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus.

Alates XVII sajandist suureneb eestikeelsete tekstide hulk tunduvalt. Hakatakse koostama ka esimesi eesti keele käsiraamatuid. Nende koostajad olid baltisakslased, kelle põhieesmärgiks oli tutvustada eesti keelt teistele baltisakslastele (eeskätt kirikuõpetajatele) selleks, et nood suudaksid end eesti keeles väljendada. Kirjutati saksa- või ladinakeelseid käsiraamatuid, mis koosnesid eesti keele grammatikast ja saksa-eesti sõnastikust.

Esimene eesti keele käsiraamat "Anführung zu der Esthnischen Sprach" (Sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Selle autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keelest üsna naljaka pildi. Oma "Sissejuhatuse" ja muude töödega pani Stahl aluse nn korrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni.

Järgmine oli lõunaeesti kirjakeele käsiraamat -- Johann Gutslaffi "Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam" (Grammatilised vaatlused eesti keelest), mis ilmus Tartus 1648. a. Sellele järgnesid 1660. a Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat "Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache" (Sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. a Johann Hornungi "Grammatica Esthonica" (Eesti grammatika). Viimati nimetatud grammatika võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi käsiraamat on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.

XVIII saj ilmus vaid kaks eesti keele käsiraamatut -- 1732. a piibli tõlkijana tuntud Anton Thor Helle "Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (Lühike sissejuhatus eesti keelde) ja 1780. a August Wilhelm Hupeli "Ehstnische Sprachlehre für beide Haupt-dialekte, den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständingen Wörterbuch" (Eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis). Hupeli käsiraamatus kajastuvad kokkuvõtvalt kogu senise eesti keele alase töö tulemused ja sel oli väga lai levik, 1818. a ilmus selle täiendatud trükk. Kui Tartu Ülikooli juurde loodi 1803. a eesti keele lektori koht (esimene lektor oli Friedrich David Lenz), hakati sealgi eesti keelt õpetama Hupeli grammatika järgi.