SISSEJUHATUS
Eesti keele päritolust
SJ1
Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelte hulka. Eesti keele kõnelejaid on tänapäeval maailmas umbes 1,2 miljonit. Eesti keele lähimad sugulased liivi ja vadja keel on tänapäevaks praktiliselt hääbunud, kummagi keele oskajaid on praegu vaid paarkümmend. Sama saatus on tabamas isuri keelt. Igapäevase suhtluskeelena tänini kasutatavatest keeltest on eesti keelele kõige lähedasemad soome, karjala ja vepsa keel. Kõige suurema osa läänemeresoome keelte kõnelejaist moodustavad soomlased, keda on umbes 6 miljonit. Peale läänemeresoome keelte kuuluvad soome-ugri keelkonda veel lapi ehk saami keeled, kaks mordva keelt (ersa ning mokša), mari keel, permi keeled (komi ja udmurdi) ning ugri keeled (ungari keel ja kaks obiugri keelt: handi ning mansi). Üks võimalikke soome-ugri keelte sugulussuhteid kujutavaid skeeme on esitatud joonisel.
Joonis. Soome-ugri keeled.
Soome-ugri keelte kaugemad sugulased on samojeedi keeled (neenetsi, eenetsi, nganassaani ja sölkupi). Samojeedi keelte kõnelejad elavad hajali Siberis ja neid on tänapäeval vähe -- kokku alla 30 000. Soome-ugri ja samojeedi keeled koos moodustavad uurali keelkonna.
Eesti keel kujunes välja umbes XIII--XVI saj läänemeresoome algkeele mõningate hõimumurrete -- eelkõige maamurde (põhjaeesti) ja Ugala murde (lõunaeesti) lähenemise tulemusel. Selle lähenemise peamiseks põhjustajaks oli tõenäoliselt indoeuroopa keelkonda kuuluvate balti ja germaani keelte mõju.
Indoeuroopa keelte (peamiselt alamsaksa ja vene) mõju on jätkunud hiljemgi. Seetõttu on tänapäeva eesti keeles mitmeid jooni, mis pole soome-ugri keeltele tüüpilised. Kui võrrelda eesti keelt kas või lähedase sugulase soome keelega, võib leida üsnagi olulisi keeletüpoloogilisi erinevusi. Võõrad mõjud ilmnevad keele kõikidel tasanditel: nii häälikulises koosseisus, vormimoodustuses kui ka lausemoodustuses. Kõige hõlpsamini on vana soomeugrilise põhja ning võõraste mõjude suhe jälgitav keele sõnavaras (vt L10).