ORTOGRAAFIATÄHEORTOGRAAFIAb, d, g, p, t, kO11Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul, tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler, bioloogia, disain, dilemma, galaktika, geen. Võõrsõnade algul oleva b, d, g hääldus on ikkagi p, t, k nagu omasõnadeski.Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrval p, t, k: kopsik, vispel, peatselt, haistab, aktus, matkama, apteek, kaske, pehkima, nafta, baškiir. Seepärast on helitute häälikute järel liidepartikkel -ki, teiste, s.o heliliste häälikute järel on liidepartikkel -gi. Nt haabki, suppki, vendki, tuttki, sangki, helkki, paaski, šahhki, šeffki, dušški, Almazki, beežki; aga kanagi, mahlgi, vihmgi, käsngi, koorgi, krohvgi. Erandina võib helitute häälikute kõrval olla b, d, g:
|