MORFOLOOGIA

SÕNALIIGID

Asesõnad

M8

Lauseõpetuse seisukohalt võivad mõned pronoomenid käituda kord iseseisvate, kord abisõnadena. Näiteks lauses Kes seal kõnnib? on pronoomen kes iseseisev sõna, aga lauses Jüri pidi helistama mehele, kes olevat asjaga kursis on seesama pronoomen abisõna, mis seob omavahel kahte osalauset.

Vastavalt sellele, missuguse täistähendusliku sõnaliigi taoliselt pronoomenid käituvad, võib neid jagada a) asenimisõnadeks ehk prosubstantiivideks, nt mina, tema, kes, b) aseomadussõnadeks ehk proadjektiivideks, nt niisugune, missugune, iga, ja c) asearvsõnadeks ehk pronumeraalideks, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik. Niisugune jaotus pole siiski päris range, sest pronoomeni tähendus võib olla nii abstraktne, et üks ja see sama sõna võib käituda nii nimi- kui omadussõnade laadselt. Nt Ma panin siia ühe raamatu. Võta see (asenimisõna) homme kaasa. Kas sa oled seda (aseomadussõna) raamatut juba lugenud?

Pronoomeni abstraktne tähendus võib kontekstis tegelikult täpsustuda. Näiteks eespool toodud näites Ma panin siia ühe raamatu. Võta see homme kaasa tähistab pronoomen ma konkreetset kõnelejat, pronoomen see kõnealust raamatut. Kuid asesõnade tähendus võib jääda ka täpsustamata. Näiteks lauses Keegi on siin täna käinud jääbki asesõna keegi täpsem sisu määratlemata.

Selle järgi, missuguses kontekstis mingit pronoomenit kasutada saab, jagatakse pronoomenid kaheksasse liiki.

1. Isikulised asesõnad ehk personaalpronoomenid esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või kedagi kolmandat märkivat nimisõna. Isikulisi asesõnu on kuus:

Isikuliste asesõnade lühivariandid (vt M159) esinevad tavaliselt lauserõhutus asendis, nt Kellena su vend töötab? Mõned lühivariandid võivad esineda ka rõhulises positsioonis, nt Anna see mulle! Pikad variandid võivad olla lauses nii rõhutus kui ka rõhulises positsioonis, nt rõhutus positsioonis Tema nõustub sellega kindlasti, rõhulises positsioonis Tema sellega küll ei nõustu.

Ainsuse kolmanda isiku pronoomeni lühivariant ta võib viidata ka elutule, nt Viin võib ju hea olla, aga ta võtab mõistuse ära. Pikk variant tema viitab normaaljuhul vaid isikule. Mõnel juhul kasutatakse elusolendile viitamisel tema või ta asemel hoopis näitavat asesõna see (vt punkt 5).

2. Enesekohased asesõnad ehk refleksiivpronoomenid näitavad, et tegevuse objekt langeb kokku tegevuse subjektiga, st tegevus on suunatud tegijale endale. Nad esinevad lauses sihitise või määrusena. Enesekohasteks asesõnadeks on vaegmuutelised asesõnad enese ~ enda, iseenese ~ iseenda, oma. Nt Poiss tagus endale rusikaga vastu rinda. Meil oli iseendagagi palju tegemist. Nüüd võttis ta omale veel koeragi pidada.

Enesekohastel asesõnadel puudub nimetav kääne. Mitmuse vormid on küll morfoloogiliselt võimalikud, kuid tavaliselt kasutatakse ka mitmusliku tegija korral ainsusevormi, nt Ärge tehke endale ~ endile illusioone.

Pronoomeni oma põhifunktsioon on omastav. Enesekohases tähenduses esineb ta harva. Pronoomeni enese ~ enda asendamine pronoomeniga oma on võimalik peamiselt omastavas käändes või väliskohakäänetes, kui enesekohasustähendusele lisandub omamistähendus, nt Pea koera alati oma juures. Lapsed said omale hea sõbra. Ta laskis omal pea paljaks ajada.

3. Omastavad asesõnad ehk possessiivpronoomenid näitavad, et täiendina vormistuv omaja langeb kokku tegevuse subjektiga. Omastava asesõnana esinevad oma, enese ~ enda, omaenese ~ omaenda, iseoma, iseenese ~ iseenda. Kui omajaks on tegevuse objekt, siis kasutatakse omastava asesõna asemel isikulise asesõna omastava käände vormi. Vrd Ma andsin Jürile oma artikli lugeda. -- Ma andsin Jürile tema artikli tagasi.

Kõige tavalisem omastav asesõna on oma, mis võib viidata nii elusale kui ka elutule tegevuse subjektile, nt Sa võta oma asjad kaasa, kui minema hakkad. Töö võlus mind oma keerukusega. Asesõna oma esineb tavaliselt muutumatuna, vaid rõhulisena ja kindlates püsiühendites võib ta ühilduda oma põhisõnaga, nt Me elame omal maal. Omad vitsad peksavad.

Ülejäänud omastavaid asesõnu kasutatakse ainult elusale viitamiseks. Mitmusliku subjekti korral on võimalik nii mitmus kui ka ainsus, kuid tavalisem on siingi ainsuse kasutamine mitmuse asemel, nt Me teame seda (oma)enda ~ (oma)endi kogemustest.

4. Vastastikused asesõnad ehk retsiprookpronoomenid näitavad, et kaks või enam vastastikku toimivat tegevuse objekti või omajat langevad kokku tegevuse subjektidega. Vastastikuseid asesõnu on kaks: üksteise, teineteise. Mõlemad on vaegmuutelised sõnad, millel puudub ainsuse nimetav ja mitmuse vormid. Asesõna üksteise osutab kahele või enamale, teineteise ainult kahele. Nt Näis, et kõik need inimesed on üksteisega kuidagi seotud. Jüri ja Jaan vaatasid teineteisele ~ üksteisele kohkunult otsa.

5. Näitavad asesõnad ehk demonstratiivpronoomenid viitavad mingile situatsioonist või teistest lausetest selguvale asjale, omadusele või tegevusele. Asesõnad see, too, sama, seesama, toosama, teine, muu võivad esineda nii asenimisõnana, nt Panin lauale ühe raamatu. Võta see homme kaasa, kui ka aseomadussõnana, nt Selle raamatu loed sa ühe õhtuga läbi. Asesõnad niisugune, samasugune, niisamasugune, selline, seesugune, säärane, säherdune, taoline, selletaoline toimivad ainult aseomadussõnana, nt Täna sajab jälle. Niisuguse ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja.

Asesõna see viitab harilikult elutule, kuid vahel kasutatakse teda ka elusolendile viitavana 3. isiku asesõna tema asemel. Kui näitavat asesõna see kasutatakse isikulise asesõna asemel, on tal halvustav varjund, nt Peeter käis meil. -- Mida see siit tahtis?

Kui eelnevas tekstis on nimetatud kahte objekti, millest üks on elus, teine elutu, siis viidatakse elusale asesõnaga tema, elutule asesõnaga see, vrd Anne ostis endale uue kleidi. Ta (st Anne) näeb kena välja. See (st kleit) näeb kena välja.

Lõunaeestilist päritolu asesõna too ei ole eesti ühiskeeles veel päris kodunenud. Teda kasutatakse viitamaks kõnelejast ruumis ja ajas kaugemal paiknevale, nt Too seal on minu portfell. Tol aastal oli kevad väga külm, aga mitte: *Too siin on minu portfell. *Tol aastal on kevad väga külm. Asesõna see on ruumilise ja ajalise kauguse suhtes neutraalne.

Omadussõnalisel näitaval asesõnal niisugune on mitmeid kõnekeelseid variante: nisuke, nihuke, niuke. Kõnekeelne on ka sihuke, siuke. Korrektses kirjakeeles ei tohiks neid kasutada.

6. Küsivad-siduvad asesõnad ehk interrogatiiv-relatiivpronoomenid esinevad lauses kahes eri funktsioonis: a) küsisõnana küsilauses või küsilause kujulises kõrvallauses (kaudses küsilauses), nt Kes seal kõnnib? Missuguse kutsika te välja valisite? Vaadake kõik kutsikad üle ja otsustage, missuguse te välja valite; b) siduva sõnana relatiivses kõrvallauses (relatiivlauses), asendades pealause mingit nimisõna(fraasi), nt See mees, kes seal kõnnib, on vist korstnapühkija.

Küsivad-siduvad asesõnad on kes, mis, kumb, missugune, milline, mäherdune, misuke (kõnek), mitu, mitmes, mitmendik.

Nimisõnaliste asesõnade kes ja mis kasutuse kohta relatiivlauses vt SÜ90.

Asesõna mis tähenduses 'missugune' võib asendada ka omadussõna. Niisugusel juhul on ta muutumatu sõna. Nt Mis raamatu sa raamatukogust võtsid? Mina ei saa aru, mis inimestega sa läbi käid.

Asesõnad kumb, missugune, milline, mäherdune, mitmes esinevad alati omadussõna asemel ning ühilduvad arvus põhisõnaga. Nt Kumb õde sulle rohkem meeldib? Missugused inimesed nad tegelikult on? Mitmendas klassis Mari käib?

7. Määratlevad asesõnad ehk determinatiivpronoomenid viitavad nimisõnale, mida tahetakse esile tõsta või rõhutada. Määratlevas tähenduses esinevad ise, oma, iga, igaüks, igamees, kõik, mõlemad, kumbki, emb-kumb, kogu, terve.

Ise esineb tavaliselt järeltäiendina, sageli põhisõnast lahus. Eestäiendina esineb ise ainult esiletõstu korral. Vrd Jüri tahtis töö ise üle vaadata. Ise ta ütles, et see asi teda ei huvita. Alates omastavast käändest langeb asesõna ise vormistik kokku asesõna enese ~ enda vormistikuga.

Oma esineb määratlevas tähenduses harva. Selles funktsioonis esineb oma järeltäiendina, enamasti omastavas või väliskohakäändes. Nt Sul omalgi on praegu palju tegemist.

Asesõnad iga, igaüks, igamees rõhutavad, et öeldu käib iga üksiku asja kohta eraldi. Neil asesõnadel on ainult ainsuse vormistik. Iga esineb omadussõna positsioonis, igaüks ja igamees asendavad nimisõna. Nt Loe see ankeet läbi ja vaata, kas sa saad ikka igast küsimusest aru. Igaüks on ise oma õnne sepp.

Asesõnad mõlemad, kumbki, emb-kumb viitavad kahele asjale, kusjuures mõlemad tõstab esile kahte asja koos, kumbki kaht asja eraldi ja emb-kumb ühte kahest asjast. Kõik kolm sõna võivad esineda nii omadussõna kui nimisõna positsioonis. Asesõnal mõlemad puudub ainsuse nimetav vorm. Muude käänete puhul võib mõlemad ja tema põhi olla kas ainsuses või mitmuses. Soovitav on kasutada ainsust, nt Mõlemast mehest (halvem mõlemastest meestest) olin ma varemgi kuulnud. Kumb ja emb-kumb esinevad alati ainsuses, nt Ma polnud kummastki mehest varem midagi kuulnud. Kumbki neist polnud sellest midagi kuulnud. Jüri mõtles, et emma-kumma raamatu peaks siiski ostma. Emb-kumb meist eksib.

Asesõnad kõik, kogu, terve rõhutavad asja terviklikkust. Vaegmuuteline kõik, millel vormiline mitmuse nimetav kääne puudub, võib esineda nii nimisõna funktsioonis kui ka omadussõna funktsioonis ühilduva täiendina. Nt Kõigile meil küll tööd anda pole. Ta oli kõigest sellest juba tüdinud.

Kogu ja terve esinevad täiendina, kusjuures kogu on muutumatu sõna, terve aga ühildub oma põhisõnaga. Nt See jäi talle meelde kogu eluks. Olen teda tervest linnast otsinud.

8. Umbmäärased asesõnad ehk indefiniitpronoomenid viitavad asjale või tunnusele, mis on täpsemalt määratlemata. Umbmäärases tähenduses esinevad keegi, miski, mingi, mingisugune, miskisugune, ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud, üks, teine.

Vaegmuuteline asesõna keegi, millel mitmuse vormistik puudub, esineb alati nimisõna funktsioonis. Nt Keegi on siin paberites sorinud.

Asesõnad miski, mõni, üks, teine esinevad nii nimisõna kui omadussõna funktsioonis, kusjuures vaegmuuteline miski, millel mitmuse vormistik puudub, on nimisõna funktsioonis tavalisem. Nt Siin on miski viltu. See pole miski õige tegu. Mõni arvab, et võib endale kõike lubada. Piisab mõnest lohutavast sõnastki. Nii üks kui teine püüdis vastutust enda pealt ära veeretada. Sa eksid nii ühes kui teises asjas.

Aseõnad mingi, mingisugune, miskisugune, mõningane, mõningad, paljud, ükski, mitmes, mitmes-setmes esinevad alati omadussõna positsioonis, ühildudes nii arvus kui käändes oma põhisõnaga; mõningad ja paljud esinevad alati mitmuse vormis. Nt Jüri tahab mingis küsimuses sinuga konsulteerida. Ta rääkis mingitest dokumentidest, mis tuleb homseks korda teha. Kõneleja peatus pikemalt mõningatel olulistel küsimustel.

Umbmäärases tähenduses kasutatud mitu ja mitu-setu asendavad arvsõnu ning käituvadki lauses põhiarvsõnade laadselt. Nt Seal oli mitu uut maja.