MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Pöördsõna

M78

Oleviku kesksõna

Oleviku kesksõna väljendab tegevust, mis suhtelises olevikus iseloomustab tegijat või tegevusobjekti. Nt Tuppa tormas hingeldav Mari. Tagaaetav mees peitis enda heki taha.

Tegijat iseloomustav oleviku kesksõna on isikulises tegumoes (hingeldav), tegevusobjekti iseloomustav oleviku kesksõna on umbisikulises tegumoes (tagaaetav). Kuna umbisikulises tegumoes peab oleviku kesksõna iseloomustama tegevusobjekti, saab umbisikulises tegumoes esineda ainult sihilise verbi oleviku kesksõna, nt vaatlev : vaadeldav, lükkav : lükatav, aga ainult lobisev, aurav, looklev.

Ehkki oleviku kesksõna peetakse verbi vormiks, on ta väga lähedane omadussõnale. Oleviku kesksõna seostub käände- ja arvukategooriaga, nt hingeldav : hingeldavasse : hingeldavatele. Võrdluskategooriaga seostuvad siiski vaid need oleviku kesksõnad, mille tähendus on algsest protsessi tähendusest eemale nihkunud, nt liigutav lugu : liigutavam lugu : kõige liigutavam lugu. Süntaktilistelt kasutusvõimalustelt kattub oleviku kesksõna täiesti omadussõnadega ja esineb lauses:

  1. täiendina, nt Tuppa tormas hingeldav Mari;
  2. öeldistäitena, nt See raamat on laialt loetav;
  3. seisundimäärusena, nt Erutusest värisevana tormas Mari tuppa.
Oleviku kesksõna tunnus on v, mis liitub tüvele või umbisikulise tegumoe tunnusele, nt värise/v, `loe/ta/v. Kui tunnus liitub ühesilbilisele konsonantlõpulisele tüvele (III pk saatma-, jätma-, laulma-, tõusma-, murdma-, mõskma-tüüp), tekib tüve ja tunnuse vahele häälduse hõlbustamiseks e, nt `laul/ma : `laul/ev, `mõist/ma : `mõist/ev.

Oleviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesksõnadena ja rääkida v-kesksõnast (värise/v) ja tav-kesksõnast (`loe/tav).