MORFOLOOGIA

MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD

Kääne

M55

Teatud sõnatüüpides on sse-sisseütleva kõrval ainsuses võimalik ka nn lühike sisseütlev, nt paja/sse ~ `patta, `muuseumi/sse ~ `muuseumi, õnnneliku/sse ~ õnne`likku. Lühikesel sisseütleval on viis morfeemivarianti 0, TÜVI, hV, de, da, nt `muuseum : `muuseumi, pesa : `pessa, `suu : su/hu, `laas : `laan/de, mõni : `mõn/da. 0-sisseütlev langeb väliselt alati kokku ainsuse osastavaga, nt `park : `parki (os, sisseütl); kui sõna on astmevahelduseta, siis ka ainsuse omastavaga, nt seminar : seminari (om, os, sisseütl).

Morfeemivariandi valik sõltub sõnatüübist, kuid lühikese sisseütleva võimalikkus ei määra sõna tüübikuuluvust. Ühte tüüpi võivad kuuluda sõnad, millel lühike sisseütlev on olemas, ja sõnad, millel see puudub. Tüübiti valitakse järgmised morfeemivariandid:

0	III	kk-st	seminari
	VI	kk-st	`parki (siil), `kaela (koer), `põue (sai), `ahju (nali), `otra (sõber), õnne`likku
TÜVI	II	kk-st	`tallu (ema), `pessa, `sülle (nimi), `tulle
	V	kk-st	olulisse
	VI	kk-st	`patta, `sõtta, `lakke, `kätte
de	VI	kk-st	`suur/de, `uu/de, `laan/de (küüs)

Üksiksõnuti esinevad:

hV	ma/ha, su/hu, so/hu, ö/he, pä/he
0	`põrgu, `tasku, `voodi, `taeva, `teise
da	`mõn/da

Lühikese sisseütleva tüvi on tekkinud sisseütleva käände ajaloolise tunnuse ja tüve ühtesulamisel. Sisseütleva tüve kasutavad sõnad, mille algvormi struktuur on /2 I V/ ja osa V käändkonna sõnu (viimaste kohta vt allpool). Kahesilbiliste sõnade sisseütleva tüve moodustamiseks pikendatakse sõna sisekonsonanti ning sõna läheb III vältesse, nt küla : `külla, maja : `majja. Lõpuvahelduslikel sõnadel võetakse aluseks muutetüvi, nt tuli : tule : `tulle, astmevahelduslikel sõnadel tugevaastmeline (muute)tüvi, nt pada : paja : `patta, mägi : mäe : `mäkke. käsi-tüübis asendub tugeva astme lühike s pika t-ga, nt vesi : vee : `vette.

V käändkonna sõnade paralleelvormide käsitlemine tüvesisseütlevana on tegelikult tinglik. Nende sõnade regulaarne sisseütlev lõpeb häälikujärjendiga (V)sesse (nt `lootuse/sse, inimese/sse, tillukese/sse). Haploloogia nähuna võib osas tüüpides tüve lõpusilp se välja langeda: `lootu/sse, inime/sse, tilluke/sse. Seega on neis lühemais vormides sse-tunnus tegelikult esindatud ning neid saab ainult kokkuleppeliselt pidada tüvesisseütleva vormideks.

Mõned uurijad on näinud lühikeses sisseütlevas ka täiesti iseseisvat käänet, mille tähendus vastandub pika sisseütleva tähendusele. Niisugune arusaam tugineb tõsiasjal, et paljudest sõnadest kasutatakse selges kohatähenduses alati lühikest sisseütlevat, rektsioonilise laiendi (sõltuvusmääruse) käändena aga pikka sisseütlevat: vrd Poiss kukkus jõkke (mitte jõe/sse), aga Ta oli sellesse jõe/sse (mitte jõkke) lausa kiindunud.

Osast sõnadest on lühike ja pikk sisseütlev siiski täiesti paralleelselt kasutatavad, nt Jüri armus juuditarisse ~ juuditari esimesest silmapilgust. Kas sa täna raamatukogu/sse ~ raamatukokku ka lähed?

Ühe või teise vormi vastuvõetavus ühes või teises tähenduses oleneb suures osas sõna leksikaalsest tähendusest. Sõnadest, mis sihtkoha tähendusega sisuliselt kokku sobivad, on lühike sisseütlev selles tähenduses peaaegu ainuvõimalik, nt läks parki (mitte pargi/sse), kukkus vette (mitte vee/sse), tõlkis eesti keel/de (mitte keele/sse). Sõltuvusmäärusena (verbide suhtuma, kiinduma, armuma jt laiendina) kasutatakse neid sõnu haruharva. Sageli on niisugused lühikese sisseütleva vormid juba lähedased määrsõnadele, nt meelde, hoolde, pähe, kätte.