MORFOLOOGIATÜVEVAHELDUSEDLõpuvaheldusM35Peale eri astmes tüvekujude võib sõna vormides esineda tüvekujusid, mis erinevad üksteisest lõpufoneemide poolest. Üks tüvevariant võib olla lihtsalt pikem kui teine, nt `siil : siili, kibe : kibeda, `laul/ma : laula/n, naljakas : naljaka; tüve lõpufoneemid võivad vahetada koha, nt valvas : `valvsa, `õmble/ma : õmmel/da; kuid erinevused võivad olla ka teistsugused, nt `kringel : `kringli, kolmas : kolmanda, tuli : tule. Lõpufoneemide poolest erinevate tüvekujude vaheldumist sõna vormides nimetatakse lõpuvahelduseks.Lõpuvahelduse seisukohalt jagunevad tüviallomorfid lähtetüveks, muutetüveks ja lühenenud muutetüveks. Lähtetüvi (L) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis. Muutetüvi (M) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna mõnes muus vormis. Tavaliselt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) : habeme (M), `laul/ma (L) : laula/n (M). Teatud tüüpi käänd-sõnadel esineb mõnes muutevormis veel kolmaski tüvekuju, mis on tuletatav muutetüvest viimase vokaali ärajätmise teel; niisugust tüvekuju nimetatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M'). Lõpuvaheldus on seotud sõnade keeleajaloolise jagunemisega ühe- ja kahetüvelisteks. Keeleajalooliselt on teatud tüüpi sõnades tüvi esinenud kahesugusel kujul: vokaal- ja konsonantlõpulisena, kusjuures konsonantlõpulist tüvekuju on kasutatud kindlates muutevormides. Ülejäänud sõnadel, nn ühetüvelistel sõnadel, on tüvi kõigis muutevormides olnud ühesugune, vokaallõpuline. Sellele keeleajaloolisele nähtusele on ajapikku lisandunud muudest teguritest tingitud tüvemuutusi. Seetõttu on tänapäevane lõpuvaheldus palju laiem kui sõnade algne jaotus kahe- ning ühetüvelisteks. Lõpuvaheldus ei ole nii süsteemne nagu astmevaheldus. Kuna käändsõna ainsuse nimetava lõpus pole keeleajalooliselt kunagi tunnust olnud, on käändsõna algvorm allunud paljudele häälikuloolistele teisendustele. Teistes käändsõna vormides on tunnus tüve lõppu häälikulooliste teisenduste eest kaitsnud. Seetõttu on käändsõnade hulgas tänapäeval suhteliselt palju lõpuvahelduslikke sõnu. Pöördsõna vormide hulgas puudub vorm, millel keeleajalooliselt poleks mingit tunnust olnud. Seetõttu on tüve esinemus pöördsõna vormides ühtlasem ning tänapäeval on pöördsõnade hulgas suhteliselt vähe lõpuvahelduslikke sõnu. Nagu astmevahelduse korral, nii tuleb ka lõpuvahelduse käsitlemisel eristada kahte nähtust: lõpumuutust ja lõpuvaheldusmalli. Lõpumuutus kirjeldab konkreetset fonoloogilist teisenemist, mis leiab aset lähtetüvest muutetüve moodustamisel. Lõpumuutusreeglid kirjeldavad näiteks seda, missugune asendus peab toimuma, et saada tüvekujust puder tüvekuju pudru. Lõpuvaheldusmall kirjeldab lähtetüve, muutetüve ja lühenenud muutetüve kasutamist sõna eri vormides, sõltumata sellest, kuidas vastav tüvekuju on saadud. Näiteks sõnad keel ja järv kasutavad ainsuse osastavas ja mitmuse omastavas erinevaid lõpuvahelduslikke tüvekujusid, vrd `keel : `keel/t (L) : keel/te (L), aga `järv : `järve (M) : `järve/de (M). Järelikult on nende lõpuvaheldusmall erinev, kuigi lõpumuutus on neil ühesugune, sest mõlemal juhul lisandub lähtetüvele e, vrd `keel : keele, `järv : järve. |