MORFOLOOGIATÜVEVAHELDUSEDM21Eesti keele häälikuloolise arengu tulemusena võib sõnatüvi eri vormides esineda erineval kujul, nt veda/ma : `vea/n, `vaene : `vaes/t. Käändsõnade vormimoodustuses võib teatud sõnatüüpides kolme esimese käände vaheline erinevus ilmneda täiesti piisava selgusega ainult tüvevahelduses. Nt vormides `kosk : kose : `koske tunneb iga eestlane eksimatult ära ainsuse nimetava, omastava ja osastava käände, ehkki mingit selget käändetunnust neis vormides pole: grammatiline tähendus selgub ainult tüvekuju vaheldumisest.Muutuvaid sõnu, mille tüvi kõigis muutevormides ühesuguseks jääb, on eesti keeles vähem kui teiseneva tüvega sõnu. Käsiraamatu koostamisel aluseks olnud Eesti Keele Instituudi arvutisõnastikus on niisuguseid sõnu alla ühe viiendiku kõigist muutuvatest sõnadest: veidi alla 10% käändsõnadest, nt roosa : roosa : roosa/t, õpetaja : õpetaja : õpetaja/t, ja umbes 64% pöördsõnadest, nt ela/ma : ela/da : ela/sin, kirjuta/ma : kirjuta/da : kirjuta/sin. Rohkem kui neli viiendikku muutuvatest sõnadest on niisugused, mille tüvi eri vormides erineb. Muutused, mis tüvega vormimoodustuses toimuvad, võivad puudutada tüve eri osi. Selle järgi eristatakse kaht suurt tüvevahelduse liiki: astmevaheldust, mis puudutab tüve väldet ja sisehäälikuid, ning lõpuvaheldust, mis puudutab tüve lõpuhäälikuid. Vahelduv tüvi võib olla ainult astmevahelduslik (ohe : `ohke), ainult lõpuvahelduslik (kanal : kanali) või nii astme- kui ka lõpuvahelduslik (lammas : `lamba). Astme- ja lõpuvaheldus on regulaarsed nähtused, mida saab reeglite abil kirjeldada. Kuid keeles on väike hulk sõnu, mille tüvi võib eri vormides olla täiesti erinev, nii et kahe tüvekuju vahel pole mingit fonoloogilist seost. Tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nimetatakse supletiivseks tüveks. Päris supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keeles vähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese), `hea (vrd pare/m). Veidi rohkem on sõnu, milles algne reeglipärane vaheldus on häälikuloolise arengu tulemusena ähmastunud. Eri tüvekujude vahel on tänapäeval nõrk fonoloogiline seos küll säilinud, kuid seda oleks liiga keeruline reeglistada ning mõttekam on kirjeldada nendegi sõnade vormimoodustust supletiivsete tüvevariantide abil, vrd nt tule/ma : tull/akse, tege/ma : `teh/tud, `mees : mehe, õlu : õlle. Teatud tunnused võivad sõnatüübis liituda tüvele flektiivselt, nii et tekib morfoloogiliselt liigendamatu vormitüvi. Niisuguseid vormitüvesid vaadeldakse siinses käsiraamatus vastavate tunnuste all, nt lühikese sisseütleva tüvi talu : `tallu (M55), mitmusetüvi pesa : pesi (M70--M71), lihtmineviku tüvi tege/ma : tegi (M87), ülivõrdetüvi õnnelik : õnnelike/m (M103). |