MORFOLOOGIA

VORMIÕPETUSE PÕHIMÕISTED

Kuidas moodustatakse sõnavorme

M17

Keeleajalooliselt tüübilt on eesti keel aglutineeriv. Eesti keele sõnavormid koosnevad enamasti kahest selgesti eristatavast osast: tüvest ja formatiivist, kusjuures formatiiv koosneb selgesti eristuvatest tunnustest. Nt sõnavorm raamatu/te/le koosneb tüvest raamatu ja formatiivist tele ning viimane jaguneb mitmuse tunnuseks te ja alaleütleva käände tunnuseks le.

Ometigi on eesti keel eemaldunud ideaalsest aglutineerivast keeletüübist palju kaugemale kui näiteks soome keel, milles morfeemid on säilinud palju selgepiirilisematena. Sealjuures on fleksioon arenenud eriti kaugele lõunaeesti murretes. Põhjaeesti murretes, millele tugineb ka eesti kirjakeel, on ajalooline aglutinatiivne keeletüüp paremini säilinud.

Eesti kirjakeele vormimoodustust iseloomustavad järgmised flektiivsed jooned.

  1. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga, vrd jala/s, `jalga/des; põõsas/te, `põõsa/id (vt lähemalt M21).
  2. Üks ja seesama tunnus võib eri vormides avalduda erinevalt, vrd mitmuse avaldumist vormides jala/d, raamatu/te, raamatu/i/d, `jalgu (vt lähemalt M68).
  3. Teatud vormides võib sõnatüübiti tunnus sulada tüvega ühte morfoloogiliselt liigendamatuks vormitüveks, nt mitmusevormis `jalgu, ainsuse sisseütlevas `patta ja ülivõrdes õnnelikem (vt lähemalt M55, M68, M103).
  4. Mitmuse osastava käände formatiivis on teatud sõnatüüpides kaks tunnust sulanud üheks liigendamatuks tervikuks, nt ema/sid (vt lähemalt M53).