MORFOLOOGIA

SÕNALIIGID

M1

Vormiõpetuses on oluline see, missuguseid vorme saab sõnast moodustada. Näiteks sõnadest mets ja hunt saab moodustada seesütleva käände vormi metsas või mitmusevormi hundid; sõnast hulkuma käändevorme moodustada ei saa, küll aga saab sellest sõnast moodustada aega ja pööret väljendava vormi hulkus; sõnast kuri saab moodustada käändevorme (kuri : kurja : `kurja : kurjasse jne) ja lisaks sellele ka võrdlusvorme (kuri : kurjem : kõige kurjem); sõnast eile ei saa aga üldse mingeid vorme moodustada.

Lauseõpetuse seisukohalt on kõige tähtsam see, missuguse lauseliikmena saab sõna lauses kasutada. Näiteks lauses Metsas hulkus kuri hunt esineb sõna hunt alusena, sõna hulkuma öeldisena, sõna kuri on täiendiks ja sõna metsas määruseks.

Leksikoloogias liigitatakse sõnu esmajoones tähenduse järgi. Näiteks sõnal mets on kõige üldisemas mõttes asja tähendus, sõnal kuri omaduse tähendus, sõnal hulkuma aga tegevuse tähendus.

Keelesüsteemi eri tasandite vahel valitseb teatud kooskõla. Enamasti on nii, et näiteks sõnad, mis kannavad asja tähendust, saavad lauses esineda alusena ja ühtlasi on neist võimalik moodustada ka käändevorme; sõnad, mis kannavad (asja) omaduse tähendust, saavad lauses esineda täiendina ja ühtlasi on neist võimalik moodustada käändevorme ja võrdlusvorme jne. See kooskõla võimaldab sõnu jagada niimoodi, et üks ja sama jaotus osutub oluliseks keelesüsteemi erinevatel tasanditel. Niisuguse jaotamise tulemusel saadavaid sõnarühmi nimetatakse sõnaliikideks.

Sõnaliigi moodustavad niisiis sõnad, mida iseloomustavad järgmised ühistunnused:

1. Ühe sõnaliigi sõnad saavad seonduda ühesuguste morfoloogiliste kategooriatega (vt M45), st neist saab moodustada ühesuguse grammatilise tähendusega sõnavorme.
2. Ühe sõnaliigi sõnad saavad esineda lauses ühesugustes süntaktilistes funktsioonides. Selle järgi, kuidas sõnu lauses kasutada saab, jagunevad nad kõigepealt kahte suurde rühma: iseseisvad sõnad ja abisõnad. Iseseisvad sõnad on sõnad, mis saavad lauses üksi esineda mingi lauseliikmena -- öeldise, aluse, sihitise, öeldistäite, määruse või täiendina. Eespool toodud lauses Metsas hulkus kuri hunt on kõik sõnad iseseisvad. Abisõnad ei saa lauseliikmena esineda. Nad kannavad tähendusi, mida keel üldiselt väljendab tunnuste või liidete abil, või seovad omavahel lause moodustajaid. Näiteks lauses Jüri ja Mari sõitsid linna ühendab ja lihtsalt omavahel kahte alust.
3. Ühe sõnaliigi sõnadel on tavaliselt ka ühelaadne tähendus. Tähenduse järgi jagunevad sõnad samuti esmalt kahte suurde rühma: täistähenduslikud sõnad ja mittetäistähenduslikud sõnad. Täistähenduslikud on sõnad, mis kannavad endas selget tähendust ega vaja selle väljendamiseks konteksti abi. Näiteks sõnad mets, hulkuma, kuri, hunt on kõik täistähenduslikud. Mittetäistähenduslikud sõnad on suhteliselt abstraktse ehk "tühja" tähendusega. Iseseisev mittetäistähenduslik sõna võib kontekstis saada konkreetse tähenduse. Näiteks lauses Mari võttis õuna ja andis selle Jürile viitab sõna see õunale ning saab seeläbi konkreetse tähenduse. Mittetäistähenduslik sõna, mis on ühtlasi abisõna, lihtsalt muudab mõne täistähendusliku sõna või suurema süntaktilise üksuse tähendust või seob omavahel sõnu või suuremaid üksusi. Näiteks sõna sisse muudab sõna elama tähendust: sisse elama. Kõik abisõnad ongi mittetäistähenduslikud.

Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus.

Vastavused keelesüsteemi eri tasandite vahel ei ole siiski absoluutsed. Leidub sõnu, mis ühe tasandi tunnuste alusel sobivad kokku üht laadi sõnadega, teise tasandi tunnuste alusel teist laadi sõnadega. Näiteks sõna roostekarva esineb lauses täiendi funktsioonis nagu sõna kuri: roostekarva koer, kuri hunt. Mõlemad sõnad kannavad omaduse tähendust. Aga morfoloogia tasandil ilmneb lahknevus. Sõna kuri käändub ja kompareerub: kuri : kurja : `kurja : kurjasse jne, kuri : kurjem : kõige kurjem. Sõna roostekarva on aga muutumatu sõna, kuuludes morfoloogilises mõttes kokku näiteks sõnadega ja, eile, noh, mis lauses täiendi funktsioonis esineda ei saa ega kanna ka omaduse tähendust.

Sõnaliigid ei olegi üksteisest rangelt lahus seisvad kastid, vaid hajusate piiridega rühmad. Igal sõnaliigil on oma iseloomulik tuumik, st sõnad, millel on kõik selle sõnaliigi tunnused. Aga sõnaliigis võib olla ka perifeerseid allrühmi, millel on ainult osa selle sõnaliigi tunnustest. Millegi puudumist tähistab terminiosis vaeg-. Näiteks sõna roostekarva on sõnaliigi seisukohalt vaegomadussõna ja võrdekategooria seisukohalt vaegvõrdeline sõna, sest süntaktiliselt ja tähenduslikult sarnaneb ta omadussõnadega, aga morfoloogiliselt erineb tüüpilistest omadussõnadest, kuivõrd tal ei ole võrdlusvorme. Mõni sõna võib olla sedavõrd ambivalentsete tunnustega, et teda polegi võimalik ühte või teise sõnaliiki paigutada. Näiteks sõna isemoodi väljendab omadust ja esineb täiendina nagu sõnad kuri ja roostekarva: isemoodi inimene, nagu kuri hunt ja roostekarva koer. Morfoloogilised vormid sel sõnal puuduvad nii nagu vaegomadussõnal roostekarva. Aga sellele lisaks võib isemoodi esineda lauses ka määrusena: See inimene kõneleb isemoodi. Selle poolest sarananeb isemoodi hoopis määrsõnadega, nagu hästi, valjusti, kummaliselt, mis esinevad lauses samuti määrusena ja millel pole samuti morfoloogilisi vorme: See inimene kõneleb hästi / valjusti / kummaliselt. Aga määrsõnad ei saa lauses täiendiks olla: *hästi inimene. Nõnda ei saagi selgelt väita, kas isemoodi on rohkem vaegomadussõna või määrsõna.