LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Leksikograafia

L62

Kirjeldus võib olla:
1. Samas või teises keeles.
Ühekeelne sõnaraamat esitab sõnad ja kogu nende kohta käiva info ainult ühes keeles. Nt "Õigekeelsussõnaraamat", "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat".

Kaks- ehk kahekeelne sõnaraamat esitab märksõnad ühes ja vasted või seletused teises keeles. Nt neljaköiteline "Vene-eesti sõnaraamat", Johannes Silvet "Inglise-eesti sõnaraamat".

Mitmekeelne sõnaraamat on kolme-, nelja- või enamakeelne sõnastik märksõnadega ühes ja vastetega (või seletustega) mitmes keeles. Nt Ustus Agur, Vello Hanson, Rein Kull "Inglise-vene-eesti arvutisõnastik" Tallinn, 1991; Aili Paju, Lembit Kuhlberg, Ain Raal "Ravimtaimede oskussõnastik" Tartu, 1992 (ld-ee-vn-ingl-sks).

Kui sõnaraamatus on rohkem kui üks keel, siis saab teda kasutada tõlkesõnaraamatuna.

2. Tähenduse seletus.
Seletussõnaraamat esitab sõnade filoloogilised seletused. (See on midagi muud kui mõistete kirjeldused definitsioonide ehk määratluste abil.) Nt "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat".
3. Grammatiline teave.
Ortograafia- ehk õigekirjutussõnaraamat on kirjakeele sõnaraamat, mis esitab ainult ortograafianormingud, vahel minimaalselt ka muud infot. Nt "Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat" Tallinn, 1918, näitab ka sõnade muutmist ja "Vene keele ortograafiasõnastik" sisaldab ka rõhunormingud.

Ortoeepia- ehk (õige)hääldussõnaraamat on kirjakeele sõnaraamat, mis esitab sõnade õige häälduse normingud. Nt D. Jones Everyman's "English Pronouncing Dictionary".

Morfoloogia- ehk vormisõnaraamat esitab kirjakeele sõnade käänamise ja pööramise info. Nt Ülle Viks "Väike vormisõnastik" Tallinn, 1992.

Rektsioonisõnaraamat näitab kirjakeele sõnade soovitatavaid rektsioone. Nt Hermann Rajamaa "Kuidas tarvitada uusi sõnu? Eesti sõnade muuteline sõltuvus" Tartu, 1936.

4. Info leksikaalsete suhete kohta teiste sõnadega.
Sünonüümisõnaraamat esitab ühe keele sünonüümkondi ehk sünonüümiridu. Nt Asta Õim "Sünonüümisõnastik" Tallinn, 1991, Paul F. Saagpakk "Sünonüümisõnastik" Maarjamaa kirjastus, 1992.

Homonüümisõnaraamat esitab ühe keele homonüüme. Nt Olga Ahmanova on teinud vene keele homonüümide sõnastiku (Moskva, 1974).

Antonüümisõnaraamat esitab ühe keele antonüüme. Nt Asta Õim "Antonüümisõnastik" Tallinn, 1995.

Paronüümisõnaraamat esitab ühe keele paronüüme ehk sarnassõnu. Nt Jouko Vesikansa "Täsmennyssanasto" Porvoo -- Helsinki, 1976.

5. Päritolu kirjeldus.
Etümoloogiasõnaraamat on erinevalt teistest sõnaraamatutest diakrooniline, st ta seletab sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu. Nt Julius Mägiste "Estnisches etymologisches Wörterbuch" I--XII. Helsinki, 1982--83 (viimistlemata); Alo Raun "Eesti keele etümoloogiline teatmik" Maarjamaa kirjastus, 1982.
6. Info esinemissageduse kohta
(sagedussõnaraamat -- vt L61 p 2).
7. Kirjeldav või normatiivne.
Kirjeldav ehk deskriptiivne sõnaraamat esitab keeletarvitusest registreeritud sõnu ja infot nende kohta oma hinnangut väljendamata. Nt Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat".

Normatiivne ehk preskriptiivne sõnaraamat püüab sõnu ja nende kohta käivat infot esitades keeletarvitust suunata. Nt "Õigekeelsussõnaraamat", enamik eesti oskussõnastikke.

"Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" püüab jääda kuhugi kirjeldava ja normatiivse piirimaile.

Iga konkreetse sõnaraamatu tüübi saame nende tunnuste kombineerimisel. Nt "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat" on ühekeelne tähestikuline kirjeldava ja normatiivse piirimail olev tänapäeva ja lähimineviku eesti kirjakeelt hõlmav seletussõnaraamat, Viktor Korrovitsi ja Henn Käämbre "Eesti-inglise-vene füüsika sõnaraamat" Tallinn, 1992, on kolmekeelne tähestikuline normatiivne üksikute seletavate märkustega oskussõnastik.