LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Etümoloogia

L53

Peale selle tähistab sama termin veel sõna päritolu seletust, näidates tema sugulussuhteid muude sõnadega samas või sugulaskeeltes, laenulisust jm. Nt sõna kuu etümoloogia Julius Mägiste etümoloogiasõnaraamatus ütleb, et tegemist on eriti vana uurali sõnaga. Esitatud on vasteid lähemaist ja kaugemaist sugulaskeelist samojeedi keelteni välja, kusjuures sealne ki tähendab nagu meilgi nii taevakeha kui ka kalendrikuud. Peale selle kuuluvad etümoloogiasse seosed eesti liitsõnadega kuupäev ja kuutõbi ning tuletisega kuine, soome tuletistega kuutamo 'kuuvalgus' ja -kuinen, karjala tuletistega kuudamo ja kuuhine jm.

Osa etümoloogiaid on ilmselged igale keeletarvitajale, on aga neidki, millest saab aru üksnes kogenud keeleteadlane. Nt on arusaadav, et linnunimetused viu, peoleo ja tsiitsitaja on eesti keeles kujunenud onomatopoeetilised sõnad, rääk ja ronk on veidi laiemat läänemeresoome onomatopoeetilist päritolu (vrd vastavalt sm rääkky ja liivi kronk). Aga kuidas kuuluvad kokku eesti püü ja ungari fogoly ning kuidas leib on germaani laen (gooti keeles hlaifs) -- nende sõnalugude esitamine ja mõistmine nõuavad keeleajaloolisi teadmisi. On palju neidki tüvesid, mille etümoloogia kohta on püstitatud mitu oletust, kus aga lõplik tõde pole veel kaugeltki selge, jääb vaieldavaks ja kahtlaseks võib-olla igaveseks. Nt Soome, Karjala ja Tallinna nimi on andnud ainet mitmeks hüpoteesiks. Eesti tüvi mõdu saab võrdväärsete oletuste kohaselt olla kas balti või germaani laen. Tüve äsja seos muudes läänemeresoome keeltes leiduvate ligilähedaste sõnadega on häälikulise sobivuse poolest kahtlane, aga teist selle tüve päritolu hüpoteesi pole.

On olemas sõnapaare, mis on sama algupära, kuid häälikuliselt ja sageli ka tähenduslikult on teineteisest erinevaks kujunenud. Etümoloogilised dubletid on nt tõsi ja tõde, kand ja känd, tütar ja tüdruk, tüü ja tüvi, hing ja hõng.

Omapärane nähtus on rahvaetümoloogia -- sõna (hrl laensõna kui võõrama ja tundmatuma) kuju selline ebareeglipärane muutumine, mille tagajärjel sõna saab omamoodi seletuse tema osiste tähenduse kaudu, sõna sisevorm saab läbipaistvaks. Nt sks Zubiss sai eestlasele omaseks ja arusaadavaks kujul suupiste, sks Sarg kujul (puu)särk, baltisaksa sõnast Denkelbuch 'taskuraamat, märkmik' sai tengelpung 'rahakott'. Ülbe nautleja ja naistevõrgutaja don Juan ~ donžuan kannab rahvakeeles nime tonksujaan (tonks 'suguühe'). Saksa lillenimi Nachtviole 'öökannike' on eesti rahvakeelest leitud kujul nahkviiul. Setumaal on vene viljapuunimesid слива ja груша kasutatud kui liivapuu ja kruusapuu. Alamsaksa isikunimest Vent (< Venceslaus) on praeguseks saanud talunimed Vända ja Vändi, sest rahvas on siin arvanud aluseks olevat sõna vänt (om vända, mõnes murdes vändi.)

Paljudel rahvastel on oma keele põhisõnavara etümoloogiasõnaraamatud, mis seletavad sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu. Eesti sõnavara kohta on Julius Mägiste "Estnisches etymologisches Wörterbuch" I--XII. Helsinki, 1982--83, kuid see jäi autori surma tõttu viimistlemata. Kellele tahes uudishimulikule keeletarvitajale sobib kasutamiseks Alo Rauna "Eesti keele etümoloogiline teatmik" Maarjamaa kirjastus, 1982. Selles on umbes 5800 märksõna, millest aga 10% viiteid. Tegelikult annab etümoloogiad -- sõnade elulood -- ka Tiiu Erelti, Rein Kulli, Henno Meriste "Uudis- ja unarsõnu", ainult et uudisliku sõnamaterjali tõttu keegi seda etümoloogiasõnastikuna ei käsitle.

Suur korralik etümoloogiasõnaraamat tuleb eesti keeleteadlastel siiski alles teha.