LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Fraseoloogia

L52

Põlisfraseologismidele leiame tihtipeale vasteid sugulaskeeltest, mis osutab pikale eale: need fraseologismid olid olemas juba siis, kui praegused läänemeresoome keeled polnud veel välja kujunenud. Nt ee suud puhtaks rääkida -- sm puhua suunsa puhtaaksi, ee ei saa sõna suust -- sm ei saa sanaa suustaan, ee süda tilgub verd -- sm sydän vuotaa verta, ee (kellelegi) südant kaotada -- sm menettää sydämensä (jollekulle), ee hinge heita -- sm heittää henkensä. Põlisteks puhteestilisteks peetakse pada ajama, püksid sõeluvad püüli, (tal on) vesi ahjus jm.

Laenfraseologisme on eesti keel palju saanud saksa ja vene keelest, millega ta on ajalooliselt olnud kõige tihedamini seotud. Nii arvatakse saksa laenudeks fraseologismid pöialt pidama, vrd (jemandem) den Daumen halten (või drücken); silma torkama, vrd in die Augen stechen; ninapidi vedama, vrd an die Nase führen; Rootsi kardinate taga olema, vrd hinter schwedischen Gardinen sitzen; vene laenudeks keelt hammaste taga hoidma, vrd держатъ язык за зубами; ajusid liigutama, vrd шевелить мозгами. Mõned fraseologismid on küll eestilised, aga nende kujutlustaust üsnagi rahvusvaheline. Nt sama motiiv mis eesti väljendites kops läheb üle maksa ja tekitab paksu verd esineb üsna rahvusvaheliselt.

Ongi palju neid fraseologisme, mis on ühesugused paljudes keeltes ja on päris võimatu kindlaks määrata, kas nad on tekkinud eri keeltes iseseisvalt või siis esialgu ühes keeles ja pärast laenunud teistesse keeltesse (aga kust kuhu?). Paljudel Euroopa rahvastel on tuntud nt meie ütlustega tuhvli all olema ja sarvi tegema samalaadsed püsiväljendid.

Fraseologismi välisel kokkulangemisel mõne teise keele väljendiga tuleb siiski olla ettevaatlik. Nt eesti keeles tähendab miski passib nagu rusikas silmaauku head sobivust. Vene keeles ütleb sama teisekujuline fraseologism не в бровь, а в глаз. Saksa keeles paistab aga olevat sama mis meil -- etw. paßt zu etw. wie die Faust aufs Auge. Ainult -- tähendus on hoopis 'miski on täiesti sobimatu, nagu sea seljas sadul'. Eesti fraseologism on kahtlemata saksa laen. J.V. Jannsenilt on registreeritud veel ka saksapärane tähendus, hiljem on aga eestlased tähenduse ümber pööranud.

Palju ühesuguseid fraseologisme on eri rahvad võtnud kõigile tuntud ühest ja samast raamatust -- piiblist. Näiteks pärinevad sealt eesti fraseologismid (millestki) oma käsi puhtaks pesema, küünalt vaka all hoidma, pärleid sigade ette heitma või viskama, kuldvasikat kummardama, lambaid sikkudest lahutama, tolmu jalgelt pühkima, kurjast vaimust vaevatud, pimedusega löödud, keelatud vili, hüüdja hääl kõrbes, koormakandja eesel, metsalise märk, tõotatud maa, pinnuks silmas, savist jalgadel, siitsaadik ja mitte enam, taevaluugid lahti, kiviviske kaugusel.

Teine ühisläte on olnud antiikkultuur. Vana-Roomast oleme näiteks saanud Luculluse pidusöögi või lukullusliku söömingu 'külluslik sööming', Damoklese mõõga 'pidev hädaoht', kuldse kesktee, valge varese 'keegi teistest erinev', ütlused kas kilbiga või kilbi peal 'võitjana või kaotajana', ei näe puude taga metsa 'üksikasjad varjavad terviku'.

Nagu muudki sõnavara lisandub keelde fraseologisme ka tänapäeval. Nende keeles kodunemine võtab siiski rohkem aega kui näiteks uute esemete nimetuste keeldetulek. Uusi fraseologisme on nt siililegi selge (vn и ежику понятно) ja nupp nokib (vn голова клюет).

Fraseoloogia pole ainult kirjakeele pärusosa. Ohtrasti on fraseologisme näiteks slängis, kus loomeimpulsse annab tahe keeleliselt silma paista, üllatada, vaimutseda või oma tegevust varjata. Näiteid selle kohta kurjategijate slängist: makarone riputama 'valetama', orelit mängima 'rusikatega ribidesse lööma', saba maha panema 'surema', torni andma 'vastu nina andma', kamm löödi turja 'võeti kinni', lamp on peal 'jälgitakse'. Üldslängis on tuntud marki täis tegema ja pläkki tegema 'end häbistama', käkki keerama ja mäkra mängima 'midagi ära rikkuma', ära või üle viskama 'tüütama', tõmba lesta! 'lase jalga'.

Rohkesti huvitavat eesti fraseoloogia materjali on Feliks Vaka raamatutes "Suured ninad murdsid päid ..." Tallinn, 1970, ja "Miks just nõnda? Peotäis tekkelugusid ja uudistavaid lühimatku eesti fraseoloogia radadelt" Tallinn, 1984, ning Asta Õimu "Fraseoloogiasõnaraamatus" Tallinn, 1993.