LEKSIKOLOOGIA

LEKSIKOLOOGIA HARUD

Sõnasemantika

L47

Tähenduse liike

Allpool tutvustame mõnda semantikas kasutatavat mõistepaari, mis aitavad tähendust paremini mõista.

põhitähendus ja tähendusvarjund

Põhitähendus on keelendi tähendus, mis jääb invariantseks (muutumatuks) kõigil kasutusjuhtudel. Nt sõna kest põhitähendus on 'väljastpoolt kattev ümbris', vrd raku, mao või padruni kest, inimese maine kest. Tähendusvarjund on keelendi põhitähendusele toetuv kaastähendus. Nt sõnal kild : killu on peale põhitähenduse 'väike tükk' veel tähendusvarjundid 'väike lõik või viil' (kild juustu, singikild) ja 'väike osake või katke' (killud lapsepõlvest, kilde liivlaste minevikust). Sõna hingitsema põhitähendus on 'vaevaliselt elama, eksisteerima või tegutsema', mis tähendusvarjundeis avaldub järgmiselt: 1. vaevu hinges olema; 2. kehvalt elama, virelema; 3. kiduralt kasvama; 4. vaevaliselt põlema või valgustama; 5. vaevaliselt tegutsema; 6. ülekantult (nt Südames hingitseb lootusesäde).

alg- ehk esmane tähendus ja teisene tähendus

Alg- ehk esmane tähendus on keeleajaloolise kujunemise mõttes esimene tähendus. Nt sõna kiri algtähendus oli 'muster', läikima algtähendus oli 'loksuma', mis on praegu säilinud vaid ütlemises süda läigib. (Ongi iseloomulik, et tihtipeale hoiab algtähenduse alal ainult fraseologism.) Algtähendus võib ka täiesti ununeda ja sõna käibida praegu üksnes uues tähenduses. Nt raha algtähendus oli 'karusnahk, eriti oravanahk'. Teisene tähendus on keeleajaloolise kujunemise käigus hiljem lisandunud tähendus. Nt sõna kiri algtähendusele on juurde tulnud tähendused '1. graafiliste märkide süsteem (ladina kiri); 2. kirjamärkidest koosnev tekst; 3. ümbrikus läkitatud sõnum'. Hiilgus oli varem konkreetne nägemismeele abil tajutav nähtus -- 'valguskiirgus, sära', aga XX sajandi algul lisandus sõnale abstraktne tähendus 'toredus, uhkus, suursugusus'.

denotatiivne tähendus ja konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon

Denotatiivne tähendus on sõnaraamatutähendus. Konnotatiivne tähendus ehk konnotatsioon on lisatähendus, mille iga keeletarvitaja seob sõnaga oma subjektiivsete kogemuste alusel. Nt sõna hambaarst tähendus on seletussõnaraamatus 'hammaste, suuõõne ja lõualuude haigusi raviv arst', aga paljudel inimestel pigem 'vastik hambapuurija'. Vastupidi hästi peaksid mõjuma nt sõnad puhkus ja päike.

Vahel tuleb sõnumi vastuvõtja huvides valida sünonüümide hulgast selline, millel võib eeldada positiivseid konnotatsioone, ja vältida konnotatsioonideta või võimalike negatiivsete konnotatsioonidega sõna. Nt meelsamini öeldakse, et olen võtnud krediiti, ehk ka laenu, vähem tahetakse öelda olen teinud võlgu. Parema meelega ollakse detektiiv kui nuhk ning turvamees kui sutenöör.

Positiivsete konnotatsioonide saamiseks tuleb vahel luua uusi sõnu, kui senised sõnad kipuvad keeletarvitajail üksnes negatiivsete arusaamade, elamuste ja kogemustega seostuma. Nt vähearenenud maa asemel arengumaa, kerge muusika asemel levimuusika.

On aga ka vastupidiseid juhtumeid, kus just uudissõnal on osa keeletarvitajate teadvuses negatiivsed konnotatsioonid (vastuassotsiatsioonid). Nt mõni aastakümme tagasi ei tahtnud kunstilised võimlejad olla iluvõimlejad (neile meenutas see sõna argikeeles tuntud iluvingerdajat); kultuuripalee arvati sobivamaks kui linnahall, mis kardeti tähendavat keskaegse Tallinna eestlasest linnakodanikku (homonüüm on tõepoolest olemas, aga keda on see tegelikult seganud?); oldi vastu koolieelikule, sest eelik seostuvat suurtükiga; rajatis ei sobivat, sest see kõlavat nagu rajakas. Praeguseks on need negatiivsed konnotatsioonid tuhmunud ning iluvõimleja, linnahall, koolieelik ja rajatis eesti keeletarvitajate enamikule konnotatsioonideta sõnad. Vanimaid ebameeldiva konnotatsiooni näiteid pärineb sajandi algusest, kui söögimaja asendama pakutud sööklat naeruvääristati öökla abil. Pärast oli söökla aastakümneid üsna neutraalne sõna. Nüüd aga on ta ootamatult saanud 'Nõukogude-aegse kehva söögikoha' konnotatsiooni ja teda asendavad toidutare, toidutuba, söögimaja, trahter, kõrts, bistro(o) jpm.

usuaal- ehk tavatähendus ja okasionaal- ehk juhutähendus

Usuaal- ehk tavatähendus on püsiv tähendus, milles keelendit harilikult mis tahes kontekstis kasutatakse. Nt klaaspärl 'klaasist tehispärl'. Okasionaal- ehk juhutähendus on tähendus, mis on keelendile antud ainult mingis ühes kontekstis tavapärasest tähendusest hälbides. Sellist keelekasutust esineb rohkesti luulekeeles ja see mõjub alati markeerituna. Nt klaaspärl 'suur vihmapiisk'.

vaba tähendus ja seotud tähendus

Vaba tähendus on sõnal olenemata teistest sõnadest, millega ta seostub. Nt sõna kiik tähendab mis tahes seostes 'kiikumisvahend'. Seotud tähenduse saab sõna üksnes mingi fraseologismi vm sõnaühendi koosseisus. Nt ainult ühendis kaelakiike tegema hälbib kiik oma tavalisest tähendusest ning ühendis teeb sääsest elevandi on sõnal sääsk 'tühiasja, pisiasja' tähendus.

leksikaalne tähendus ja aktuaalne tähendus

Leksikaalne tähendus on keelendi üldistatud potentsiaalne tähendus, nt verbi haihtuma tähendus eesti keeles. Aktuaalne tähendus on keelendi konkreetses kasutuses avalduv tähendus, nt verbi haihtuma tähendus siin praegu lauses Ühel suveööl oli meie auto parklast haihtunud.

leksikaalne tähendus ja grammatiline tähendus

Termin leksikaalne tähendus esineb veel teiseski mõistepaaris, ent avaldab ennast veidi teisest küljest: leksikaalne tähendus on sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi. Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus 'tugev tunne'. Grammatiline tähendus on ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks, sinuks tunnus -ks märgib saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid.

Leksikaalsele tähendusele on lähedased veel kaks üksikut mõistet. Kategoriaalne tähendus on kõige üldisemat tähenduskategooriat näitav tähendus. Nt sõnad hea, kiire, kibe tähendavad omadust. Tuletustähendus on tuletusliite tähendus (vt ka SM3). Nt liite -stik tähendus 'kogum' sõnades luitestik, kombestik, küngastik, mäestik.

nominatiivne tähendus ja ekspressiivne tähendus

Nominatiivne tähendus on keelendi vahetult tegelikkuse esemete, olendite, nähtuste jm-ga seotud põhitähendus. Nt kerkima nominatiivne tähendus on 'ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma' (neiu rind kerkis ja vajus, tainas kerkib, maapind kerkib); kevad on 'üks aastaaegu'. Ekspressiivne tähendus on keelendi põhitähendusele toetuv emotsionaalselt värvitud tähendus. Nt kerkima puhul 'tekkima, sündima, ilmuma' (on kerkinud uusi andekaid pianiste, kerkis hulk küsimusi); kevad '(millegi) uue ja värskendava algus' (elukevad, rahvuslik kevad).

otsene tähendus ja ülekantud tähendus

Otsene tähendus on tähistatu ja tähistaja kõige vahetum seos. Nt mürgine 'mürki sisaldav' (mürgine madu, mürgine taim); jämedakoeline 'jämeda koega' (nt kampsuni kohta); seapesa 'sea ase'; seanahk 'mis seal seljas või nülitud' (seanahast portfell); seasõrg 'sea jala osa'. Ülekantud tähendus on tähendus, mille keelend on saanud tema kasutama hakkamisel mingis talle ebatavalises seoses (hrl võrdluse alusel). Nt mürgine 'õel' (mürgise keelega vanamees, mürgine vanamees); jämedakoeline 'peenuseta, tahumatu' (jämedakoelised naljad); seapesa 'segamini tuba, ase vm'; veab seanahka 'looderdab' ja seanahavedaja 'looder'; seasõrg 'üks sõlmeliike'.