LEKSIKOLOOGIALEKSIKOLOOGIA HARUDSõnasemantikaL41Sõnasemantika mõisteidSemantika ehk tähendusõpetus uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika tähistab ka keeleüksuse (st morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendust või tähendusi. Võime rääkida nt tüvimorfeemi mägi, liidemorfeemi -stik, sõna mäestik, fraasi kauged maad ja lause Ennem tuleb mägi Muhamedi juurde, kui ämm Tartusse miniat vaatama sõidab semantikast. Leksikoloogia peatükis piirdume sõnasemantikaga, mis uurib leksikaalseid tähendusi.Omadussõna semantiline sisu on 'semantikasse kuuluv, tähendusega seotud'. Tähendusel on semantilised tunnusjooned -- elementaartähendused, vähimad määratavad tähenduselemendid. Need on binaarsed ehk kahesed: tunnusjoon kas on olemas (+) või teda pole (-). Sõnatähendused ei ole sugugi ainukordsed, vaid kombineeruvad korduvatest semantilistest tunnusjoontest. Nimisõnade tavalisi tunnusjooni on [+/-elus], [+/-inimene], [+/-konkreetne], [+/-meessoost], [+/-täiskasvanu], [+/-pärisnimi], [+/-loendatav]. Nt 'naist' iseloomustavad eelkõige järgmised tunnusjooned [+inimene, +täiskasvanu, -meessoost], 'lapse' tunnusjooned on [+inimene, -täiskasvanu, + ja -meessoost]. Kõiki tavalisemaid tunnusjooni loetledes on 'puder' iseloomustatav: [-elus, -inimene, +konkreetne, 0meessoost, 0täiskasvanu, -pärisnimi, -loendatav]. 0 näitab, et seda tunnusjoont ei lähe tähenduse iseloomustuses tarvis. |