LEKSIKOLOOGIA
Sõnaõpetuse mõisteid
L3
Emakeelne kõneleja valdab kümneid tuhandeid sõnu. Sõna korrektne kasutus kõnes ja
kirjas, tema aktiivne tekitamine ja passiivne mõistmine eeldavad, et inimene peab tema kohta teadma järgmist:
- sõna hääldus,
- sõna õigekiri,
- sõna muutmine, et moodustada kõiki tarvilikke vorme (selleks tuleb teada sõnaliiki ja muuttüüpi),
- sõna süntaktiline käitumine, sh rektsioon,
- sõna koosesinemine teatud kindlate muude sõnadega, sh fraseologismid,
- sõna põhitähendused,
- sõna tähendusvarjundid ja konnotatsioonid (subjektiivsed lisatähendused), k.a stiilivärving
ja sobivus eri funktsionaalstiilidesse,
- sõna semantilised suhted muude sõnadega, nagu sünonüümid, antonüümid
(need andmed paigutavad sõna tähendusvälja(de)sse),
- sõna suhe tähistatava välismaailma objektiga ning muude tollega seotud objektidega.
Sõnavara on koht, kus saavad kokku foneetika ja fonoloogia (1), ortograafia
(2), morfoloogia (3), süntaks (4, 5), semantika (5--8) ja maailmatundmine (9).
|