LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA

Murdesõnavara. Slängisõnavara

L26

Ja muidugi oleneb kasutatav sõnavara keelekollektiivi liikmete east. Kui täiskasvanu sõnavara võib olla õige mitmesugune tema ühiskondlikust positsioonist johtuvalt (pangaametnik, talupidaja ja töötu joodik räägivad igaüks isesugust eesti keelt), siis päris elu hakatuses on sõnavara ühesugusem. Keeles eristub lastekeelne sõnavara, mille alla kuuluvad nii laste kui ka lapsehoidjate keeles kasutatavad sõnad. Seda võiks kutsuda ninnutamiseks. Täiskasvanu kasutab väikese, kuni kolmeaastase lapsega rääkides lihtsustatud, kohandatud keelt. Selle laused on tavalise keele lausetest lühemad ja lihtsama ehitusega, verbe on vähem ja verbivormidest domineerivad kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre ja mitmuse 1. pööre, ka asesõnu on vähem. Hüüdsõnu on rohkem ja need võivad väljendada tervet lauset, nt keeldu, käsku: pähh! 'ära puutu, ära võta', kuss! 'ole tasa', pai-pai! 'kõik on korras, rahune', äiu-äiu! 'jää magama'.

Sõnad on kergesti hääldatavad ja lühikesed, kõige harilikumad on kahesilbilised, täishäälikuga lõppevad, lihtsa morfoloogiaga sõnad, nagu emme, issi, äka, aua, muua, ka verbitüved on kahesilbilised, I või II vältes, nagu tudima, apama, pissima = pissuma.

Ninnutussõnavaras on palju onomatopoeetilisi sõnu. Nt kassi kohta öeldakse kiiss, kiisu, kiisumiisu, kiisumintsu, kissa, kissi, kiss-kiss, kissu, kissumissu, kurnäu, miisu, nurr, nurr-nurr, näu, näu-näu, tiisu, tiisu-miisu. Rohkesti on sõnu nii olulise tegevuse kui söömine väljendamiseks -- onomatopoeetilisi verbe ja neid asendavaid hüüdsõnu: ammama ~ ammima ~ ammuma, ampsama ~ ampsima ~ ampsuma, mammuma, mämmima ~ mämmuma, nammuma, nimmama, nämmama ~ nämmima ~ nämmuma (seejuures on kõik need verbid kõigis vormides II vältes, v.a ampsama ~ ampsima); amm-amm, amps-amps, krõmps-krõmps, mämm-mämm, nammu-nammu, nimm-nämm, namm-nämm, nämm-nämm jpt.

Nagu eelmistestki näidetest näha, kasutatakse ninnutistes rohkesti kordust -- nii täpselt sama kui ka varieeritud ülekordamist: ata-ata, paa-paa, pai-pai, piip-piip 'auto'; signaali andma', summ-summ 'mesilane; herilane; sumisema', sulla-sulla, kissumissu, nimm-nämm, namm-nämm.

Tuletuses on valdavad deminutiiviliited -ke(ne) ja -u: jänkukene, jallukesed, mammud, kätu, pissu, mutsu 'vanaema', jorru 'jonnija', loomad kutsu, utu, notsu, pätsu 'karu', rotu 'rott', peenisenimetused kallu, koku, munnu, noksu, noku, kõht kotu, kõtu, punnu, punsu, puntsu, punu. Enamasti hääldatakse neid palataliseeritult.

Liitsõnamoodustuses järgitakse piltlikkust ja foneetilist ilmekust. Nt jonnijat last nimetatakse: jonnijuurikas, jonnipurakas, jorrupõrnikas, jorrupõrra, kiusukribul, porripuss, torriporri. Väike armas laps on illikuku, kakekullike, kukupai, kukutrull (~ -trulla), kullailli, kullapai, kullatera, käbimiku, lapsetrull, linnupoja (~ -poju), murumuna, musimopsu, musutrull (~ -trulla), pisitillu, pumbunägu, siidipepu, silmatera, tibupoja (~ -poju), tibutussu, tupsununnu, tutipluti.