LEKSIKOLOOGIA

Sõnaõpetuse mõisteid

L2

Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, .., jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks -- eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses.

Sõnavorm on grammatiline sõna, s.o iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus.

Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis kuskil tekstis ette tuleb). Sõne on tekstisõna, s.o iga eraldi sõna tekstis. Kirjalikus tekstis on ta kahe naabertühiku (või üldse naabereraldaja) vahele jääv tähtede järjend. Seda mõistet kasutatakse eelkõige sõnavarastatistikas.

Terminil lekseem on kaks tähendust: a) sõna või tüvimorfeem kui sõnavaraüksus (nt kapsaliblikas, kaevandus, nüüdis-); b) sõna kui keelestruktuuri element vastandatuna sõnale kui (suulise või kirjaliku) kõne elemendile.

Leksikaalne üksus on keeleüksus, millel on materiaalne (s.o mitte grammatiline) sisu -- seega sõna või sõnade püsiühend, nt juuli, kõndima, põhikool, ära andma, ninapidi vedama, Paabeli segadus. Kui keeleüksus saab leksikaalseks üksuseks, siis öeldakse tema kohta, et ta leksikaliseerub. Leksikaliseerunud tüvi on nt sõnade biblioteek, kartoteek, filmoteek, fonoteek, fototeek, videoteek jt alusel iseseisvunud kreeka päritolu tüvi teek, mida varem eesti keeles iseseisva sõnana ei kasutatud. Leksikaliseerunud sõnaühendid on nt lendav taldrik 'ufo', must kast 'lennu üksikasju salvestav kastikujuline automaatseade', üle kivide ja kändude 'vaevaliselt', mis on omandanud iseseisva tähenduse.