LEKSIKOLOOGIASÕNAVARAOma- ja võõrsõnadL19Võõrsõna on keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid struktuurijooni, nagu tähed f, š, z, ž -- (fänn, šeff, zooloogia, džemm), sõnaalguline b, d, g (baar, dändi, gaas), pearõhk järgsilbil (kambüüs, grusiin, rododendron), tavatud häälikuühendid (sprinkler, röntgen, džungel), järgsilbi o (meson, video, logo), järgsilbi pikad täishäälikud (analüüsima, kupee, poliitika). Võõrtähti võõrsõnus siiski esineda ei saa. On isegi olemas eesti keeles endas tehtud võõrsõnu, vähemalt kukeroon 'põlevkivituhkgaasbetoon' ja kineast on sellised. Võõrsõnad moodustavad keeles võõrsõnavara.Täielikud võõrkehad meie keele seisukohast on tsitaatsõnad ja -väljendid -- võõrkeelest eestikeelsesse teksti võetud sõnad ja -väljendid, mida kirjutatakse ja hääldatakse vastava keele kombe kohaselt, mis erineb eesti omast. Muidugi võib tsitaatsõnus olla igasuguseid võõrtähti. Nt circa (ld) 'umbes, ligikaudu', causerie (pr) 'kerge vestlus', ceteris paribus (ld) 'kui muud tingimused on võrdsed', commedia dell'arte (it) 'rahvakomöödia liike', happy end (ingl) 'õnnelik lõpp', idée fixe (pr) 'kinnismõte', in medias res (ld) 'otsekohe asja juurde', samizdat (vn) 'teisitimõtlejate omakirjastuslik väljaanne'.
|