LEKSIKOLOOGIA

SÕNAVARA

Sõnavara päritolu. Põlis-, laen- ja tehissõnad

L15

Laenamise mõistet natuke laiendades saame rääkida ka laenudest ühe keele sees. Murdest kirjakeelde või ühest murdest teise võetud laenkeelendeid nimetatakse siselaenudeks.

Nii J. Aavik kui ka J.V. Veski tõid rohkesti murdesõnu kirjakeelde. J. Aaviku toodud on nt almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma, lammutama, lebama, mainima, peibutama, sebima, viipama, äsja, meeleldi, ent. Kodumurdest tegi ta kogu eesti rahvale tuttavaks nt sõnad abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült.

J.V. Veski laenas murdest kirjakeelde hulga sõnu, kusjuures mitmed neist jõudsid üldkirjakeelde oskuskeele kaudu. Asta Veski on loendanud, et 1920--35 töötanud terminoloogiakomisjonides rakendati J.V. Veski kaastegevusel oskuskeele eri aladel kokku üle 1000 murdesõna, võttes neid nii Wiedemanni sõnaraamatust kui ka otse murdematerjalist. Näiteks: majandus -- jäätmed, kütus, luna, lõiv, näit, rahvastama, vahendama, vajak; õigus -- aeguma, hagelema, orb; ajalugu -- kari (kari), põlustama, sarg (sara); arhitektuur -- riisk (riisa), rinnatis, uuk; matemaatika -- haar, jada, muut (muudu), seos, ulatuma, ühtima; füüsika -- märgama, tahke, tahkuma; keemia -- hüüve (hüübe), lõhustama; tehnika -- kile, liigend, noolutama; zooloogia -- hõõtsik, ingerjas, kulles, kõõlus, nugiline, nugima; botaanika -- alss, enelas, kogrits, pilvik, astel, kida, oga; metsandus -- toim (toime), tüü, välu; geograafia -- kohr, kõnnumaa, laamjää, maaroom, mõhn. Päris tavaline oli ka kord juba rakendatud oskussõnade rändamine ühe eriala keelest teise.

Vahel tuli J.V. Veskil murdesõnu mugandada, et need eesti kirjakeelde nii vormilt kui ka sisult sobiksid, nt murdesõna tsälk > kirjakeeles sälk, pütel > püdel, kehtama või kähtama > kehtima, nugiline 'pulma kontvõõras' > nugiline 'parasiit', maage (omastavas maake) 'rauda sisaldav vesi soos' > maak 'metalli või kasulikku mineraali sisaldav mineraalaine', kulles 'noor konnapoeg' > kulles 'kahepaikse vastne', redu 'katuse ja kambrikulae vaheline ruum vanemas eesti elumajas' > rõdu.

Villem Grünthal-Ridala on eesti kirjakeelde toonud nt sellised praegu üldkasutatavad sõnad nagu agu, halama, halvama, palang, sööst, sööstma, ulgumeri, saalima, terendama, vakatama, võluma, hõrk, kalkvel, pigemini, enneaegu, pälvima, räme, valev, vilgas, üsk.

Murdetüvesid ja -sõnu on aga kirjakeelde soovitatud lähiaegadelgi. Nt hola 'folk, folkmuusika', kilb 'mälumäng' (ja kilbar 'mälumängur'), laus- (lauskülv, -niisutus, -tõrje, lausriie jt), lõit 'suhtlusvahend, kommunikatsioonivahend' (lõitma, heli-, massi-, trükilõit), madel (madelauto 'tavaline liikumatu kastiga veoauto'), meere 'viir, triip, jutt', sidus 'tihedalt seotud' (siduseriala, -ettevõte, -käitis, -tehas), põkk 'otsakuti ühendamine, otsakuti ühendamise koht' (ja põkkama, põkkuma), tävi- 'täispuhutav, täispumbatav' (tävimänguasi, -mööbel, -paat ja tävima), arvutisõna kiip.

Peale territoriaalsete murrete võivad kirjakeelde ainest pakkuda ka sotsiaalsed murded, s.o eri ühiskonnarühmitiste keeled. Eesti kirjakeel on võtnud omaks slängituletise pastakas, närimiskummi kõrvale tuli näts, limonaadi kõrvale limps.

Oskuskeelde on tulnud sõnu erialaslängist. Nt tabavad otsetuletised kastima 'kasti(desse) pakkima' ja purkima 'purki(desse) panema' (nt toiduaineid konservide valmistamisel) ning purjetajate seilama on algul olnud slängilised. Vahel võtab kirjakeel omaks slängi lühendised ja loobub ajapikku pikkadest täiskujudest: nii on läinud aku, trafo ja laboriga. Vahel muganeb slängis mõni võõrkeelne sõna ja sobib siis hästi ka eesti kirjakeelde. Nt üht toruühendusdetaili kutsutakse saksa keeles Stutzer, vene keeles штуцер. Eesti erialaslängis sai sellest tuts. Alpinistide slängist on pärit nende termin reps (vrd vn репшнур).